Saame lubada ainult rahvuslikku rikkust suurendav kliimapoliitikat

Saame lubada Euroopas endale ainult majanduse keskkonna jalajälge vähendavat poliitikat, mis samal ajal suurendab sisemajanduse kogutoodangut ja sellega meie võimekust suunata raha kaitsevõime suurendamiseks.

Näeme täna globaalselt kahte trendi, kus ühelt poolt ühiskonnad on seadnud eesmärgiks majanduse keskkonna jalajälge vähendada, teisalt geopoliitiline reaalsus sunnib riikidele peale suunata senisest oluliselt suurem osa rahvuslikust rikkusest kaitsekuludeks. Standardses käsitluses nähakse seda konfliktina. Saab teha, kas ühte või teist. Raha mis oli seni mõeldud ühiskonna keskkonna jalajälje vähendamiseks suunatakse kaitsevõime suurendamiseks. Ja tõsi ta on, meie maailmanurgas tuleb kulutada kaitsevõimele rohkem. Aga see ei pea tähendama tingimata, kas üks või teine, vaid majanduse keskkonna jalajälge vähendav majanduspoliitika saab pakkuda meile suuremat rahvuslikku rikkust ja seeläbi rohkem ressursse kaitsekulude jaoks.

Võti ei ole seega mitte raha ära võtmine kliimapoliitikast, vaid kliimapoliitika viljelemine, mis ei vähenda meie majanduse mahtu, vaid suurendab seda. Ja meie all pean ma siin silmas Euroopa Liitu ja tema Euroopa partnereid, kes väiksemal või suuremal määral peavad tegelema ühe ja selle sama julgeoleku riski maandamisega. Me ei saa endale lubada doktriine nagu  majanduse deindustrialiseerimine kliimapoliitika eesmärkide saavutamiseks, millel võib olla sügav sisu planeedi kliimale aga ainult olukorras, kus maailm töötab koos. Vastupidi, vajame Euroopa kasvuks uut Euroopa industrialiseerimist seda aga tehnoloogiate ja ärimudelite põhiselt, mis kasvatavad meie rikkust ja samal ajal hoiavad meid majanduse keskkonna jalajälge vähendaval trajektooril. Ükski rahvas ei ole saanud veel  kõrge industrialiseerimise tasemeta maailmas rikkaks.

Vajame suurema mahuga majandust, et rohkem kulutada mitte protsendina, vaid nominaalselt reaalseete eurode ja dollaritega. Protsent meid ei kaitse isegi kui mõne aasta pärast paneme 5% SKT’st kaitsekuludesse, mis ei tähendab mitte ainult suuremat otsest rahasummat, vaid ühiskonna hoopis teistsugust organiseeritust võtmaks sellest 5% ka poole enam kaitsevõimet välja võrreldes tänasega. Kasvõi inimest vaates, kogu selle modernse tehnoloogia käigushoidmiseks on vaja reaalmajandusest võtta ära väga palju häid talente. Seega saavutamaks suuremat kaitsevõimet ja selle finantseerimiseks uue, väiksema keskkonna jalajäljega majandusega vajame hulgaliselt uusi talente siia regiooni. Vastasel juhul väiksemat keskkonnajalajälge pakkuv uus industrialiseerimise majandusmudel lihtsalt ei tööta.

Seega tähtis ei ole protsent või lõpuks isegi tegelik nominaalne rahasumma, vaid reaalne võime lahinguväljal suuta hävitada vaenlast ja säilita enda inimesi ja tehnikat. Ja ääremärkusena olgu öeldud, et kui me ei raatsi täna ära anda väikest osa enda rikkusest riigikaitsele riskide maandamiseks, siis võtame suurema tõenäosusega riski jääda kõigest ilma. Teadagi, risk on mõju korda tõenäosus. Ma ei räägi siin tõenäosusest, et kindlasti keegi meile kallale tungib, aga kuna see tõenäosus ei ole ka null ja mõju on meeletu siis me ei saa ühiskonnana seda riski ignoreerida. Peame tegelema süsteemselt selle riski maandamisega. Alati sellel teemal rääkides tuleb mulle hea paralleelina meelde lõik Balthasar Russowi Liivimaa provintsi kroonikast, kus ta kirjeldab kuidas Liivimaa kaupmehed ei tihanud rahast loobuda Liivimaa kaitsevõime tugevdamiseks moskoviidiga võitlemiseks, mille tulemusena nad jäid ilma mitte ainult oma linnast, maast ja rahvast, vaid ka oma varandusets ja kõigest heaolust. Siia juurde on vast paslik öelda, et kogemus õpetab rohkem kui ei miski muu aga võtab selle eest kõrget tasu. Ainult kogemuse jaoks on vajalik varem aset leidnud sündmused enda jaoks läbi mõtestada. Meie ajalugu on sündmustest, mida läbi mõtestada kahjuks rikkalik, et need kogemusteks ümber pöörata  ja sealt õppida.

Seega peame suutma oma rahvuslikku rikkust kasvatada väiksema majanduse keskkonna jalajäljega senisest kiiremini. Majanduskasvu taga on eelkõige kapital. Kui pole kapitali, pole kasvu. Sellepärast olen proovinud ise mõlemas valdkonnas, puhtamajanduse kui kaitsetööstuse valdkonnas aidata meie ettevõtetel leida ja pakkuda kasvuks vajalikku kapitali. Ja eriti huvitavad on tehnoloogiad ja ärimudelid, mis panustavad nii majanduse keskkonna jalajälje vähendamisse kui kaitsevõime suurendamisesse näiteks kasvava energiavajaduse katmine lahinguväljal, samuti vee ja toidu kätte saadavuse tagamine.

Olles nüüd töötanud Eesti puhtamajanduse varajase faasi ettevõtetega ja juba viimased 15.aastat Eesti kaitsetööstuse arendamisega julgen väite, et meie ettevõtete tehnoloogiatel, ärimudelitel ja tiimidel on suutlikkus ehitada ettevõtteid, mis ei kaasa kapitali mitte ainult sadade tuhandete ja miljonite eurodega, vaid kümnete miljonitega pakkudes kõrget lisandväärtust ja seeläbi luues rahvuslikku rikkust. Peame lihtsalt enda kliimapoliitika kujundamisel alustama küsimusest MIKS? Iga kliimapoliitika regulatsioon ei tohi olla mitte keeld ja käsk, vähendada nt 40% CO2 heidet aastaks 2030 põllumajandussektoris, vaid iga regulatsioon peab olema funktsioon eesmärgist, mis toetab sektori kasvu, vajadusel siis toetades uute tehnoloogiate ja ärimudelite kasutusse võtmist kui see võiks anda uues väiksemat keskkonna jalajälge taotlevas globaalses majanduses konkurentsi eeliseid.

Sama lugu on kahjuks riigi interventsioonidega reaalmajandusse avaliku rahaga. Ma jätkuvalt ei arva, et riik peaks jõuliselt reaalmajandusse sekkuma ja kuulus Roland Regani ütlus, et üheksa kõige hirmutavamat inglise keelset sõna on – ma olen valitsusest, ja ma olen siin, et teid aidata. Aga täna ei saa teisiti, tuleb võtta risk avaliku raha võimalikuks ebaefektiivseks kulutamiseks, vajame arenguks kiiremini ja rohkem kapitali ja talente. Ja kui erakapitalile juurdepääs on keeruline või intressimäärad meie regioonis lähtuvalt nendest samadest geopoliitilistest riskidets liiga kõrged siis tuleb auke kapitali pakkumises katta avaliku rahaga. Seda nii kaitse kui puhtamajanduse sektoris. Kaitsesektoris on suur nõudlus tehnoloogiate järgi, mis lahinguväljal suurendaks tegevuse efektiivsust. Samuti on suur globaalne nõudlus majanduse keskkonna jalajälge vähendavate tehnoloogiate ja ärimudelite järgi. Mida kiiremini me suudame nende sektorite ärisid siin inkubeerida ja kasvatada, seda suurem on meie võimalus saada osa nendest meie põlvkonna kõige rohkem globaalset rikkust ümber jagavast trendidest osa saada. Saada ühiskonnana rikkamaks ja seeläbi oluliselt paremat kaitsevõimet omavaks riigiks ja regiooniks.

| Kaitsetööstus Kommentaarid (0)

Veskimägi: Kaitsetööstuse toote tegelik tõehetk on lahinguväljal

Intervjuu Eesti Päevalehele 19.12.2023

Kaitsetööstuse Liidu nõukogu esimees Taavi Veskimägi ütleb, et kui meie vaenlane investeerib massiivselt ja meie mitte, siis jääme selles võistluses alla ja siin on võimalik vaid ühe korra kaotada.

Eesti on Euroopa turul moona mõttes praegu üks suurtellijaid. Aga mida oleks vaja, et meie kaitsetööstused ennast siin käima saaks tõmmata? 

Kindlustunnet pikaajaliste investeeringute osas. Ettevõtluse arenguks on vaja kapitali ja kaitsetööstuse äri tahab investeerimiseks pikkasid lepinguid. . Eesti riigi enda plaan arendada siin laskemoona tootmist on kindlasti väga hea. Kaitsetööstuse Liidu missioon on alati olnud, et kaitsetööstus on osa kaitsevõimest nii rahu kui sõja ajal. Me ei näe kaitsetööstust eraldiseisvana muust Eesti kaitsevõimest,  järelikult  arendame neid tehnoloogiaid, mida tegelikult kaitseväel on vaja. Sõjamees ütleb, mis tööriista tal töö ära tegemiseks on vaja ja meie teeme siis piltlikult öeldes,  kas  haamri või trelli, kas on vaja lüüa seina laen või  keerata kruvi. Haamriga kruve seina lüüa ei ole mõistlik.

Kui Eesti riik ütleb, me ei   vaja täna mitte ainult innovatsioonilisi tehnoloogiaid, vaid baasvõimet, siis Eesti kaitsetööstuse jaoks töötaks see majanduslikult nii, et sul on pikk leping mille vastu sa investeerid.  Me võime kaitsetööstuse toodete ja teenuste puhul rääkida Euroopa siseturust, kuid selles sektoris baasvõimete puhul ilma  koduplatsi eeliseta ei tee midagi. Nii Poola, Prantsusmaa kui kõik teised vaatavad samamoodi, nagu meie, kohalik kaitsetööstus on osa nende kaitsevõimest ja tuleb toetada kohalikke tegijaid. Meie ettevõtetel teistele turgudele minek, kus kohalikud ettevõtted on oma toodetega ees on ikka väga-väga raske. Võimalus on minna uute tehnoloogiatega, innovaatiliste toodetega, kus kohalikke tegijaid ees ei ole.

Ilmselt on kõige paremini toimiv kaitsetööstuse süsteem ikka Ameerika Ühendriikides? 

Jah, seal on riigi poolt toetatud terviklik  ökosüsteem kogu ettevõtte elutüskli ulatuses alates alustavatest ettevõtetest kuni kaitsetööstuse hiiglasteni . USA-s teevad kaitsetööstus ja riik tihedat koostööd. . Alustavaid ettevõtteid toetatakse uute tehnoloogiate väljatöötamisel, neid ei lasta ka peale seda “ära surra” ja aidatakse äri skalleerimisele kaasa. Kui sa töötad välja mingisuguse hea tehnoloogia ja saad selle valmis, siis sa ei pea minena  laia maailma otsima oma esimest klienti, vaid sul on võimalik saada  ettevõtte arenguks vajalik järgmine leping. .

Eesti Kaitsetööstuse Liidus on täna ca 130 ettevõtet, nendest 60-70 tegelevad peaasjalikult kaitsetööstuse toodetega ja nendest hästi suur hulk on startupid. Arvan, et meie tänane väljakutse ei ole mitte see, kuidas nende startupide ringi suurendada – muidugi, initsiatiive on suurepäraseid – vaid see, kuidas teha nii, et juba olemasolevad ärid  ära ei sureks ja oleks võimalik tugevalt pingutades kasvada. Ehk et kuidas need startupidest saaksid läbid scaleup’id.

Eestis toetab kaitseministeerium teadus-arendusrahade projektidega startupide algust, aga mida siis teie hinnangul teha, et nad tõesti ka püsima jääks?

Mul on juba viimasedpea 30 aastat (appi!!!) üsna hea pilt riigis tervikuna toimuvast ja ma arvan, et kaitseministeerium on kaitsetööstuse edendamisel teinud viimase  15 aasta jooksul rohkem kui mis iganes teine ministeerium mis iganes teise majandussektori arendamisel. Tahan kindlasti tunnustada selle koostöö eest kõiki kaitseministreid, kaitseväe juhatajaid, ametnikke, kes on mõistnud, et kaitsetööstus on osa Eesti iseseisvast kaitsevõimest. . Kaugeltki mitte alati pole olnud me ühel meelel, aga valmisolek dialoogiks on olnud olemas ja see on viinud edasi.  Ka täna on hulga rahuolematust ettevõtete hulgas kaitseministeeriumi suunal, kuid minu vaade on selge, edasi saab ainult koostöös, mitte konfrontatsioonis.  Nagu Rein Taagepera kunagi ütles, : tehkem tööd, aga tehkem eelkõige koostööd! Kaitsetööstuses see väga hästi ka töötab, aga me ei arva, et Eesti riik on see, mille pealt on võimalik Eesti kaitsetööstust eskaleerida ja suureks kasvatada. Kaitsetööstuspoliitika seab selgelt eesmärgiks 2030. aastaks 450 miljonit käivet kaitsetööstussektorist, sellest 70 protsenti on eksport. Aga, sa saad eksportida toodet siis, kus su koduriik seda kasutab. Esimene küsimus, kuhu iganes sa oma toodet ja teenust müüma lähed, on: aga kas teie enda kaitsevägi ja sisejulgeolekuasutused kasutavad seda või mitte? Pigem adresseerime täna seda, kuidas võimearendusi tihedamalt integreerida. Kaitseväe võime planeerimise orgaaniline osa on tööstuse komponent. Kui me tahame tulevikuväes luua mingisugust uut võimet, siis vägi ja tööstus räägivad omavahel läbi. On ääretult oluline, et vägi oleks valmis võtma kasutusele uued tehnoloogiad ja andma referentsi. Me ei arva, et Eesti kaitseväele neid tooteid pakkudes oleks võimalik tohutuid mahte teha või ettevõtetele suurt majanduslikku jätkusuutlikkust tagada, aga see on oluline, et sinu enda kaitsevägi seda kasutab. Ehk täpselt nii nagu ütlesite, siis see arendustoetus, mida kaitseministeerium on andnud ehk 500 000 kuni miljon eurot, mis on tegelikult küll väike raha, aga ma arvan, et sellega on tehtud ära väga palju. Enamus kaitsetööstusest tulnud startupe on saanud tegelikult tuule tiibadesse just nende esimeste 10 000 -100 000 euroste toetusega, mida kaitseministeerium on pakkunud, aga järgmine etapp on katmata.

Järgmist etappi nimetatakse startupides surmaoruks, kaitsetööstuses on see surmaorg aga hästi pikk. Kui tavalise ärimudeli puhul teed toote valmis ja saad kliente kohe leida, siis kaitsetööstuses on see kõik kordi keerulisem. Teed toote valmis, lähed lõppkliendi juurde, tema testib, vaatab, mõtleb, kuidas ta seda üldse lahinguväljal kasutab. Siis töötad välja kontseptsiooni, siis see läheb riigihankesse ja seejärel sa võib-olla osutud seal edukaks. Aga võib-olla ei osutu.

Mis see võti siis on, kuidas alustanud ettevõtted ikkagi suureks kasvavad? 

Meil ei ole päris head strateegiat ja see ongi järgmine väljakutse. Üks hästi hea instrument, mis aitab sellele kaasa, on EDF (The European Defence Fund-K.A.). Eesti on viimases kahes voorus olnud kõige edukam liikmesriik oma ettevõtete sisse saamisel erinevatesse Euroopa kaitsetööstusfondi projektidesse või konsortsiumitesse, aga see on ikkagi toetusraha. Tegelikult on vaja seda maksvat klienti, mis on USA-s olemas. Siiski, EDF on üks võimalus, millega saab seda muret lahendada.

Teine, millega seda lahendada ja mida me oleme ajanud ja mida ka praegune Vene täiemahulise agressiooni vastu seismine Euroopas on näidanud, on see, et meil on vaja oluliselt integreeritumat Euroopa kaitsetööstuse siseturgu. Et ka Eesti ettevõtetel on võimalik paremini minna Poola, Prantsusmaale või kuhu iganes, kus on need mahud. See on nüüd küll ka laiemalt Euroopa poliitika küsimus, et meil oleks Euroopas üks kaitsetööstusvõime. Meie visioon on, et Eesti võiks olla globaalne kaitsetööstuse innovatsioonikeskus. Tanke me siin kunagi tegema ei hakka, küll võime neile teha aga alamsüsteeme. On need siis autonoomiasüsteemid, juhtimissüsteemid, kommunikatsioonisüsteemid, sensorid jne.

Te viitasite, et hästi oluline on see, et oma vägi telliks ehk väe ja kaitsetööstuse koostöö. Malis proovis meie kaitsevägi Milremi iseliikuvaid, kuid millegipärast neid soetatud pole. Palju meie vägi on üleüldse Eestist asju soetatud? 

Me räägime siin sünonüümina liit ja tööstusharu kui selline. Kui vaadata näiteks viimast kuus kuud, meil käib kõrval täiemahuline sõda, meie vaenlane on ennast täielikult mobiliseerinud sõjatööstuse rööbastele , siis 2023. aasta esimese kuue kuu kaitsetööstuse ettevõtete kogukäive oli kuskil 170 miljonit eurot, millest eksport oli umbes 100 miljonit. Nii et vastus on see, et 70 miljonit on jäänud Eestisse. 2022 oli kogu aasta 250 miljonit, millest eksport oli 150 miljonit. Ka 2022. aasta numbrid olid juba 50- 60 protsenti kõrgemad kui 2021. aastal. Seega, võetakse. Seda näitab nii ettevõtete arv kui käibemahu kasv. Aga meie potentsiaal on palju-palju suurem ja me ei arva seda, et kaitsevägi peaks kuidagi ilma riigihangeteta erandkorras Eesti kaitsetööstuse toodangut ostma. Samas, nendes kohtades, kus Eesti kaitsetööstuse toodang on parem, tuleks siiski selgelt eelistada kodumaist. Just sellest loogikast, et see on töökohad, maksutulu, kohalik tugev kaitsetööstus osana kaitsevõimest. Ja võibolla, mis isegi kõige olulisem, kompetents. Kompetentsed inimesed, kes oskavad kogu selle soetatava tehnoloogiaga ringi käia.

Ma kuulen kriitikat seni tehtu suhtes? 

Ei, ma ei soovi kritiseerid, vaid tunnustada seni tehtu eest. Seni seatud kaitsetööstuspoliitika sihid oleme koostöös saavutanud. Aga nüüd on vaja teha järgmine samm. Ja see on kindlast keerulisem ja kompleksem kui seni tehtu, oleme jõudnud teisele arenguastmele.

Eesti kaitsetööstusettevõtete kasv on tegelikult ikkagi tulnud paljuski Ukraina põhiselt. Kui palju ja mida on meie ettevõtted Ukrainasse andnud? 

Ma ei tahaks  nimetama konkreetseid tooteid ja ettevõtteid. Aga täna toimetab seal üle kümne Eesti ettevõtte. Kaardistasime, mis on Eesti kaitsetööstuse ettevõtete võimekus lähema kuue kuu jooksul erinevaid  võimeid Ukraina armeele pakkuda, mis lähtub ukrainlaste endi soovidest ja me saime kokku 40+ positsiooni. See on  täiesti arvestatav maht. Sensorid, vaatlusseadmed, mehitamata platvormid, anti-UAV võimekus, välihaiglate ja väljaõppeni välja. Täna, 2023 lõpus ja 2024 alguses saame rääkida selle 15 aastase süsteemse arendustegevuse tulemusena  väikeriigi kaitsetööstusest, mille võimekus ei ole teha küll massiivseid tooteid , nagu lahingutank, aga kindlasti me suudame teha tanki targaks. Kui raua pakub keegi teine, siis meie oskame sinna juurde panna selle tarkuse. See on meie nišš globaalses kaitsetööstuse väärtusahelas. Ukraina on oluline esmalt selles vaates, et aidata neid kaitsta ja sõda võita, aga teine väga oluline pool on, et meie ettevõtted saavad sealt väga tugeva tagasiside enda toodetele, tugeva referentsi tulevikuks.

Sest Ukraina on hästi aldis ka katsetama? 

Kindlasti. Nad on valmis nii-öelda nurkasid maha lõikama, igasugune jama vajub seal kohe kõrvale. Läheb ja jääb see, millega saab tegelikult töö tehtud. Midagi ei ole teha, kaitsetööstuse toote tegelik tõehetksaabub lahinguväljal.

Siis saaks ju Eesti tegelikult väga kenasti hakata kasutama neid samu seadmeid, mis seal ongi vee peale pidama jäänud.

Just, täpselt ja see on ka meie argument olnud ja selle osas räägime täna nii kaitseministeeriumi kui valitsusega. Eesti on vaieldamatult olnud väga tugev Ukraina doonor, aga seda eelkõige selle varustusega, mis meil on endal olnud olemas. Pole ka saladus, et meie kaitsetööstuse ettevõtted, kes Ukrainas täna oma tooteid müüvad, on enamuses finantseeritavad doonorite poolt. Oleme Kaitsetööstuse Liidu poolt teinud ettepaneku, et me võiksime ja peaksime tegelikult tegema ka ise enda riigi raha kasvõi väikese finantseerimisümbriku, olgu see siis näiteks 25 miljonit, millega me saadame just Eesti enda tööstuse tooteid enda raha eest Ukrainasse. Aidata Ukrainat aga aidata ka enda kaitsevõimet läbi kaitsetööstuse arengu. Nagu viitasin, siis üks küsimus on rahvusvahelisele turule minnes see, kas su enda kaitsevägi seda kasutab. Teine küsimus on aga nüüd peale sõja algust alati see, kas see on olnud Ukrainas kasutusel, on see testitud. See tähendab seda, et järgneva kolme kuni viie aasta jooksul müüakse vähemalt Euroopa Liidu-NATO raamistikust sisuliselt tooteid, mis on saanud Ukraina referentsi. Midagi ei ole teha, me elame sellises ajas ja see on väljakutse kõigile kaitsevägedele. Ühelt poolt tuleb maksta tagasi rahu dividendid ja luua see konventsionaalne baasvõimekus, kus Eesti kaitsetööstusel on üsna vähe tänases kapasiteedis kaasa rääkida. Aga teine on see,  et paralleelselt tuleb vaadata ka uusi tehnoloogiaid, mis annavad pikas vaates lahinguväljal vaenlase vastu ülekaalu.  Et me viie aasta pärast ei avastaks, et meie võime on võrreldes meie vastaste võime arendusega jäänud ajale totaalselt jalgu. Selge on see, et Eesti kaitsetööstus on täna eelkõige orienteeritud viimasele ehk pikale perspektiivile, uutele tehnoloogiatele. Samas, mis puudutab lühiajalist arendust, siis kui me nüüd ostame massiivselt näiteks 500 miljoni euro eest aastas Eestis uut võimet, siis oluline on pidada ka silmas, et kõik see raha ei läheks Eestist välja, et mida saab teha kohapeal, saaks ka kohapeal tehtud. No aga kui riigihange on tülinaks ees? 

Ma päris nii ei taha öelda. Eesti on öelnud väga selge põhimõtte – iga euro eest maksimaalselt kaitsevõimet ja selle vastu ei saagi vaielda. Nüüd ongi küsimus, kuidas seda  mõõta. Kaitseministeerium on väga selgelt öelnud, et Eesti vastuostu ei rakenda, kuna vastuost teeb hanke kallimaks. Aga, kui see  loob mingitele Eesti kaitsetööstusettevõtetele täiendavat tööd ja see ongi täpselt seesama kompetents, maksutulu, mingi võime? Sa ei hüppa ju kohe 2.40 kõrgust, natukene pead sa enne ikka harjutama. Milrem alustas omal ajal ju bussiettevõtte tiiva allsoomukite remondist. Seal tekkis esmane kompetents  ja sealt mindi edasi. Areng on loogiline, sa ei saa kohe teha TOP-hightech asja.

Riho Ühtegi ütles hiljuti intervjuus Õhtulehele, et selline droonindus nagu praegu Ukrainas, hakkab muutuma eilseks päevaks. Tuleb leida uusi lahendusi ja võimalusi. “Aktiivne droonide kasutamine toob kohe kaasa ka intensiivse vastumeetmete arendamise. Seega tuleb kohe vaadata tulevikku ja olla valmis uuteks lahendusteks näiteks info hankimiseks lahinguväljalt, sest drooni peamine tõhusus ei seisne selles, et sealt suudetakse alla visata granaat või miin, vaid selles, mida ta näeb,”  ütles Ühtegi muuhulgas. Seega, võti on kõrgtehnoloogilistes seadmetes, milles venelased on juba väga tugevad.

Kindlasti. Nõus. Vaenlane arendab oma tehnoloogilist võimekust väga kiiresti, nad on oma majanduse seadnud sõja-aja rööbastele ja selge on, et kui sa mingi võime arendamiseks paned ressurssi, siis sa ka liigud. Nõus, me peame suutma sellele vastata. Aga veel kord, seda peavadki sõjamehed ütlema, mida neil on vaja. Kui  Martin Herem, Riho Ühtegi ja teised seda ütlevad, siis nii on. Herem, kelle ülesanne on Eesti riiki kaitsta, peab ütlema, milliseid tööriistu ta kaitsmiseks vajab. Meie kaitsetööstusena tahame, et me teaksime seda võimalikult vara ette ja et me osaleksime selles dialoogis, kui Herem ja Eesti kaitsevägi defineerib tööriista vajadust. Sest esiteks me võib-olla oskame öelda, et näete, Hollandis tegelikult selle sama probleemi lahendamiseks kasutatakse hoopis sellist tööriista, olete te mõelnud, võib-olla on sellega parem see töö ära teha? Ei ole ju nii, et iga probleem on nael, mille saab haamriga seina lüüa, võib-olla saab midagi muud kasutada. Arvan, et Eesti kaitsetööstusettevõtetel on see teadmine olemas. Eestis on juba täna tuhandeid inimesi, kes on kaitsetehnoloogias oma valdkonnas väga kompetentsed.

Tuleviku kaitsevägi on eriti tehnoloogiapõhine, tuleviku kaitseväelased ei ole need, kes kõige kiiremini jooksevad või rohkem käte kõverdusi teevad. Tuleviku tehnoloogiad on nii keerulised, et see nõuab hoopis teistsuguse kompetentsi ja teadmistega inimesi ka kaitseväes. Süsteem ei tööta, kui sa ei oska seda kasutada. Kompetentsi ehitamine läbi rahvusvahelise koostöö ja läbi meie kaitsetööstusettevõtete on midagi sellist, mis annab unikaalse väärtuse kogu Eesti laiapõhjalisele riigikaitsele.

Viitasite mahtudele. Üks mahtude võimalus oleks ju see sama mürsutehas ja kaitsetööstuse park, mille nimel praegu töötatakse. Kaitsetööstuse pargi puhul praegu omavalitsustel huvi on, sest see on ikkagi potentsiaalne sissetooja ja töökohtade looja, aga see kindlasti nii roosiliseks ei jää. Ühel hetkel hakkavad ikka tulema lauale keskkonna või muud teemad. Aga laiemalt – teie vaade mürsutehasele? 

Rääkisin eelnevalt kahest perspektiivist. Üks on lühike, kuni kolm aastat. Ja teine on tuleviku vägi, 10 aastat ja edasi. Lühikeses vaates on mürsutehas kindlasti väga vajalik, see on võime, mis meil ja meie liitlastel on täna puudulik, et seista vaenlasega silmitsi. Aga kui ma vaatan tööstuse poole pealt, siis on seal üks aspekt puudu, millest me siin mitu korda oleme rääkinud. Ja see on maksev klient. Et erasektor saaks investeerida tööstusesse, tehase ehitusse, peab tal olema maksev klient, kes on valmis selle toodangu ära ostma. Klient, kes on valmis minema vähemalt kümneaastasesse lepingusse.

Kuna kõik riigid näevad tööstust osana võimest, siis mõtlevad nad kõik, et kui mina riigina seon ennast mingi tootjaga, siis ma tahan, et see on minu riigis. Selline mudel kaitsetööstuse mahuäris ei tööta, kus me ütleme, et meil on siin koht olemas, investeerige, otsige ise endale klient. Seda klienti ei ole võimalik, vähemalt Eesti kaitsetööstusel, minna ja hakata kuskilt mujalt otsima kui koduriik ei ole ankurklient. Kui esimene maksev klient, kes maandab investeeringu esmase riski on Eesti riigi näol olemas siis on võimalik hakata sealt edasi minema. Täna on Eesti riik aga selgelt öelnud, et nemad ei ole valmis pikaajalist lepingut laskemoona hankimiseks sellest soovitud tehasest tegema. Kui see link on puudu, siis Eesti kaitsetööstus seda teha ei saa. Seda võib teha keegi, kellel on täna kuskil kliendid olemas juba globaalselt, kellel on kuskil mujal ka tehased ja kes tahab lihtsalt oma mahtu suurendada ja ütleb, et okei, ma teen ühe tehase Euroopa Liitu-NATO’sse, et saada sellele turule paremat ligipääsu. Ehk et võti ei ole selle laskemoona tehase investeeringu puhul isegi mitte kõikvõimalikud tuleviku piirangud stiilis not in my backyard, aga esimene maksev klient.

Aga oleks kogu asi laiemalt, pean silmas eksporti, Eesti Kaitsetööstuse Liitu kuuluvate ettevõtete jaoks roosilisem, kui kõik NATO riigid panustaksid oma SKP-st kaitse eelarvesse vähemalt kaks protsenti? Praegu, nagu me teame, enam kui pooled seda ei tee. 

Ma isegi vaataks  laiemalt,  – kaitsetööstus  osana kaitsevõimest. Kui meie vaenlane investeerib massiivselt ja meie mitte, siis me jääme selles võistluses alla ja siin on võimalik vaid ühe korra kaotada.

Eelmisel aastal tuli välja Balthasar Russowi Liivimaa kroonika uus eestikeelne täistekst  ja lugesin selle uuesti läbi. See on tänases situatsioonis väga relevantne. Enne Liivi sõja algust üritas Liivi ordu raha koguda, et osta kahureid ja palgata sõdureid ning kõik Liivimaa kaupmehed ütlesid, et raha ei ole. Liivi ordu ei suutnud oma kaitsevõimet kuidagi kasvatada. Siis tulid moskoviidid, põletasid Tartu maha ja ainuüksi ühe Tartu kaupmehe  majast leiti rohkem kuldmünte kui olnuks see raha, mida Liivi ordu üritas kogu Liivimaa pealt kaupmeestelt kokku koguda, et Liivimaa kaitsevõimet kasvatada. Arvan, et siin on tugev paralleel. Kui me ise ei taha investeerida täna seda kahte-kolme protsenti, siis ühel hetkel lihtsalt võetakse kõik ära. See on kahjuks asja kurbloolisus. Seega, jah, vastates teie küsimusele, siis kaitsevõime seisukohalt on see möödapääsmatu, Eesti kaitsetööstuse vaates on aga endiselt küsimus juurdepääsus eksportturgudele, mitte see, kas need mahud on suuremad või väiksemad.

Väga keeruline on saada kaitsetööstuse väärtusahelasse sisse, kõik riigid on väga protektsionistlikud, katsu sa siit Eestist midagi Prantsusmaale müüa. Võimatu. See kehtib kaitsetööstuses enamuste riikide suhtes ja see tekitab kahte tüüpi motivatsiooni. Üks on see, et kui Eesti kaitsetööstusettevõtted tahavad laieneda, siis nad panevadki siin oma kodinad kokku ja kolivad Saksamaale, et Bundeswehrile oma asju müüa. Või on teine variant, et ei suudetagi kasvada. Aga meie kui riigi ja ühiskonna eesmärk peaks olema vähemalt Euroopa Liidu sees maksimaalselt töötada selle nimel, et neid turule sisenemise barjääre vähendada. Killustamise vähendamine on kogu Euroopa Liidu ja NATO kollektiivse kaitse nurgakivi.

Eesti majanduskeskkond ja kaitsetööstusettevõtted. Viitasite ennist Tactical Foodpackile, teda küll nimetamata, kuid see ettevõte pakib end siin kokku ja läheb minema. 

Eks seda peab täpsemalt ettevõtte juht Sverre Puustusmaa ise kommenteerima, aga ma arvan, et see näitab täpselt seda, et kui sa tahad Bundeswehrile müüa, siis peadki olema Saksamaal.

Samas öeldakse, et head kriisi ei saa raisku lasta. Meie aga halame, et intressid on kõrged. Näete te siin mingisugust lahendust?  

Intressimäärad on kaitsetööstuse jaoks suur probleem, sest üldiselt on kaitsetööstus väga kapitalimahukas. Kuna tee turule esimeste maksvate klientideni on väga pikk, siis kapitalihind väga oluline kulukomponent teekonnal turule.  Nii et jah, see on probleem. Arvan, et need toetused – on see siis arendustoetus või EDF-i toetused – on abiks. Aga, see on kaitsetööstuse jaoks ikkagi baasprobleem, sest kapitali kättesaadavus on jätkuvalt väga-väga väike. Veel kolm aastat tagasi, enne täiemahulise agressiooni algust, oli täiesti võimatu kapitali kaasata kaitsetööstusesse, kuna enamus suuri institutsionaalseid investoreid ütlesid, et neil ei ole lubatud kaitsetööstusesse investeerida. See oli drastiline probleem, kaitsetööstus oli paha-paha. Ka Eesti varajase faasi startupide mäng käis tegelikult puhtalt nö äriinglite põhiselt.

Täiemahulise invasiooni algus on retoorikat muutnud. Ma rõhutan, retoorikat. Aga jätkuvalt, seni kuni EIP (Euroopa Investeerimispank) poliitika on see, et nende jaoks on kaitsetööstuse investeering jätkuvalt no go, seni me tegelikult kapitali kättesaadavust Euroopa kaitsetööstusele ei võimalda. EIP on ju enamuse Euroopa suurte  institutsionaalsete investorite üks ankur. Isegi tänases olukorras, kus Euroopas on kaks aastat käinud laiamahuline konventsionaalne sõda, oleme me jätkuvalt olukorras, kus kaitsetööstuse investeeringud väga paljudele suurtele institutsionaalsete investorite on no go. Ja see on nii kogu Euroopas, mis siis veel tänases geopoliitilises olukorras rääkida Eestist. Nii et jah, siin on väljakutse. Kui Eesti riigi risk on nii palju kõrgem kui näiteks Saksa riigi risk, siis kuidas me selle riigi riskide vahe kapitalile tegelikult kinni maksame, et keegi siia investeeriks? Sest vastasel juhul on mõistlik investeerida Saksamaale.

 

| Rahandus-majandus Kommentaarid (Veskimägi: Kaitsetööstuse toote tegelik tõehetk on lahinguväljal kommenteerimine on välja lülitatud)

Tulevikus on meil elektrit üle, mitte puudu!

Intervjuu Eesti Ekspressis 29.04.2023

Kõrgepingeliinide ja jämedate gaasitorude firma Elering juht Taavi Veskimägi (48) räägib, kuidas mõned eraettevõtjad tahavad teha äri nii, et kasum jääb neile ja riskid riigile. Samuti sellest, kuidas ta surub maha solvumised ning millised ohud meid varitsevad.

Kohtume Eleringi peamajas Tallinnas Mustamäel neljapäeva hommikul veidi enne kella kolmveerand kaheksat. Veskimägi paistab olevat hästi erk.

Mida täna juba teinud oled?

Kell 10 lähen valitsusse. Olen oma ettekannet ette valmistanud. (Valitsuse nn kabinetinõupidamise vastav punkt oli „Ülevaade Eesti elektrisüsteemi sünkroniseerimisest Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga“.) Continue reading

| Energeetika, Juhtimine Kommentaarid (Tulevikus on meil elektrit üle, mitte puudu! kommenteerimine on välja lülitatud)

Intervjuu Postimehes 29.04.2023

Eleringi juht Taavi Veskimägi: «Andrus, te olete nõutu näoga.»

#Jah, sest te ei ole öelnud, miks lahkute Eleringi juhatuse esimehe kohalt?
Kas te tõesti ei usu, et mõnikord asjad ongi nii nagu näivad?

#Mulle näib, et lahkumisel on konkreetne põhjus.
Aga te eksite. Konkreetne põhjus võib olla ka see, et nagu pressiteates ütlesin, et praegu on sobiv ajaaken sellise sammu tegemiseks. Kõik täiendavad meetmed, mis lubasime rakendada täiemahulise sõja Eesti puhkedes Eesti energiavarustuskindluse suurendamiseks, on  tehtud. Continue reading

| Juhtimine Kommentaarid ( kommenteerimine on välja lülitatud)

Oli see vast sõit!

Mul on olnud privileeg töötada 14 aastat Eleringis, mille tegevuse tähendus ühiskonnas on niivõrd selge – hoida Eesti kodudes tuled põlemas ja toad soojad. Oleme selle ülesandega saanud hästi hakkama, Eleringi elektri ja gaasivõrgu töökindlus on olnud suurepärane. Kuid selleks, et püsida vaimselt vormis, tuleb esitada endale uusi väljakutseid ja mitte karta muutusi. Olen seda pidanud alati oluliseks, seda nii Rahandusministeeriumist Res Publica erakonda moodustama asudes kui Riigikogust lahkudes, kui asusin vedama põhivõrgu eraldamist Eesti Energiast.

Continue reading

| Juhtimine Kommentaarid (Oli see vast sõit! kommenteerimine on välja lülitatud)

Mis teeb rikkaks, mis teeb vaeseks

Arvamuslugu Delfi Ärilehes 26.02.2022

Aasta Euroopa energiakriisi on näidanud, et meil puudub laiem ühiskondlik kokkulepe energeetika rollist ühiskonnas. Kas energia on avalik hüve, millele on igaühel õigus vastavalt tema vajadustele koos kohustusega panustada vastavalt oma võimalustele? Nagu Tallinna-Tartu maantee? Või on energia kaup, nagu iga teine kaup kaubaturul, kus hind ja kättesaadavus kujuneb nõudluse-pakkumise tasakaaluna, sarnaselt näiteks naftale? Nafta on samasugune energiakandja nagu näiteks elekter või gaas. Seega on omaette huvitav küsimus, miks ühte energiakandjat on Eesti inimesed valmis tolereerima vabaturu kaubana ja teist mitte. Ilmselt Venetsueelas on see teisti. Arutelu sellest, milline energiamajanduse korraldus teeb meid rikkaks, milline vaeseks, tuleb alustada just sellest, kas energia on turukaup või mitte. Energiamajandus ei ole väärtuste vaba ja see väärtuste põhine valik annab aluse kõigiks järgnevateks valikuteks.

Continue reading

| Energeetika Kommentaarid (Mis teeb rikkaks, mis teeb vaeseks kommenteerimine on välja lülitatud)

Kasvanud riskide kiuste on energiavarustuskindlus tagatud

Arvamuslugu Eesti Päevalehes 06.12.2022

Täiendavad riskimaandusmeetmed

24. veebruaril 2022 alanud täiemahuline Venemaa agressioon Ukraina vastu suurendas hüppeliselt Euroopa, sealhulgas Eesti energia varustuskindluse riske. Erakorralise energiasüsteemide riskide hindamise käigus 2022. aasta märtsis tuvastasime Eleringis kaks eriti suurt riski – gaasivarustuse katkemine talvel 2022/2023 ja elektrisüsteemi kustumine Balti elektrisüsteemi mitteplaneeritud eraldamise korral Venemaa poolt. Nende riskide maandamiseks panime kokku mastaapse täiendavate tegevuste plaani, et hoida Eestis tuled põlemas ja kodud soojad. Kuigi ühiskonnas on jätkuvalt hirmu ja ebaselgust, on kõrgeid riske maandavad täiendavad meetmed viimase üheksa kuu jooksul edukalt ellu viidud. Riskid on jätkuvalt olemas, kuid esialgu hinnatutest oluliselt madalamad. Continue reading

| Energeetika Kommentaarid (Kasvanud riskide kiuste on energiavarustuskindlus tagatud kommenteerimine on välja lülitatud)

Vaatamata riskidele on gaasivarustus tagatud

Arvamuslugu Eesti Päevalehes 08.11.2022

Peale Venemaa täiemahulise agressiooni algust Ukraina vastu on kogu Euroopas olnud kõrgendatud tähelepanu all gaasivarustuse tagamine tarbijatele eesootavaks talveks. Nii ka Eestis ja Läänemere regioonis laiemalt. Euroopa peab saama hakkama sellel talvel ilma gaasitarneteta Venemaalt. Hindamaks sellises olukorras gaasivarustuse riske tarbijatele ja asjade seisu, koostasid Euroopa gaasisüsteemihaldurid 2022/2023 aasta talve gaasivarustuse ülevaate. Alljärgnevalt mõned olulisemad järeldused sellest analüüsist meie regiooni kontekstis. Continue reading

| Energeetika Kommentaarid (Vaatamata riskidele on gaasivarustus tagatud kommenteerimine on välja lülitatud)

Ühiskonna hirmutamine omakasu eesmärgil on vastutustundetu

Arvamuslugu Eesti Päevalehes 06.10.2022

2022/23. aasta talve vaates on energia varustuskindluse riskid Venemaa algatatud sõjategevuse tõttu oluliselt kasvanud. Elering on astunud kümneid erakorralisi samme selle riski maandamiseks Eesti elektri- ja gaasi tarbijatele. Gaasimajanduses on Eleringi ülesanne vastavalt maagaasiseadusele tagada gaasisüsteemi varustuskindlus. Gaasi peavad ostma oma tarbijatele gaasimüüjad. Näiteks minu enda gaasimüüja on Eesti Gaas. Seega Eesti Gaas peab mulle tarbijana tooma gaasi. Alles siis, kui gaasimüüja ei suuda gaasi tuua, sekkub riik. Miks muidu meil avatud turgu üldse vaja on, kui riik peab võtma endale kogu vastutuse infrastruktuuri ehitamisest kuni gaasi tarnimiseni klientidele? Tänaste seaduste järgi Elering ei saa ega tohi osaleda gaasiturul. Gaasitaristu ehk siseriiklik võrk ning välisühendused, mille eest Elering vastutab, on tarbijate varustuskindluse tagamiseks Eestis piisavad.

Continue reading

| Energeetika Kommentaarid (Ühiskonna hirmutamine omakasu eesmärgil on vastutustundetu kommenteerimine on välja lülitatud)

Gaasitarne riski maandamise lahendus

Arvamuslugu Eesti Päevalehes 02.05.2022

Gaasitarne riski maandamise meede ei ole ideoloogiline arutelu riigi rolli üle majanduses. Kasvanud gaasitarne katkemise risk tuleb lahendada kiiresti ja kõige odavama kuluga tarbijale eelkõige järgmist küttehooaega silmas pidades. Täiendava  gaasitarneahela loomise ideologiseerimine ei muuda selle lahenduse loomist Eesti tarbijatele gaasitarne tagamiseks lihtsamaks.

Ma ei ole kohanud kedagi, ei valitsuses, ministeeriumides ega Eleringis, kes ütleks, seda projekti peab realiseerima riik, kui erasektor seda teeks. Olles selle arutelu keskmes nüüd kaks kuud, siis kahjuks ütleb erasektor – me loome LNG võimekuse, aga riik andku garantii, kui meie äri ei peaks õnnestuma. Risk riigile, kasum ettevõtjale. Avalikus arutelus on jäänud kõlama ja võimendatud, et erasektor teeks, vähem aga on jäänud kõlama, mis tingimustel ja milliste garantiidega riigi poolt. Aga see on esmatähtis, on veel teisi teid sama, vene torugaasi tarneriski maandamiseks, nt täiendavate varude loomine. Tuleb valida tõhusaim meetod. Ajakriitiliselt tegeleme eelkõige 2022/2023 talve küsimusega. Pikemas vaates on lahendusi vene torugaasi tarnete lõpetamise mõjude leevendamiseks laual palju enam. Continue reading

| Rahandus-majandus Kommentaarid (Gaasitarne riski maandamise lahendus kommenteerimine on välja lülitatud)