Saame lubada Euroopas endale ainult majanduse keskkonna jalajälge vähendavat poliitikat, mis samal ajal suurendab sisemajanduse kogutoodangut ja sellega meie võimekust suunata raha kaitsevõime suurendamiseks.
Näeme täna globaalselt kahte trendi, kus ühelt poolt ühiskonnad on seadnud eesmärgiks majanduse keskkonna jalajälge vähendada, teisalt geopoliitiline reaalsus sunnib riikidele peale suunata senisest oluliselt suurem osa rahvuslikust rikkusest kaitsekuludeks. Standardses käsitluses nähakse seda konfliktina. Saab teha, kas ühte või teist. Raha mis oli seni mõeldud ühiskonna keskkonna jalajälje vähendamiseks suunatakse kaitsevõime suurendamiseks. Ja tõsi ta on, meie maailmanurgas tuleb kulutada kaitsevõimele rohkem. Aga see ei pea tähendama tingimata, kas üks või teine, vaid majanduse keskkonna jalajälge vähendav majanduspoliitika saab pakkuda meile suuremat rahvuslikku rikkust ja seeläbi rohkem ressursse kaitsekulude jaoks.
Võti ei ole seega mitte raha ära võtmine kliimapoliitikast, vaid kliimapoliitika viljelemine, mis ei vähenda meie majanduse mahtu, vaid suurendab seda. Ja meie all pean ma siin silmas Euroopa Liitu ja tema Euroopa partnereid, kes väiksemal või suuremal määral peavad tegelema ühe ja selle sama julgeoleku riski maandamisega. Me ei saa endale lubada doktriine nagu majanduse deindustrialiseerimine kliimapoliitika eesmärkide saavutamiseks, millel võib olla sügav sisu planeedi kliimale aga ainult olukorras, kus maailm töötab koos. Vastupidi, vajame Euroopa kasvuks uut Euroopa industrialiseerimist seda aga tehnoloogiate ja ärimudelite põhiselt, mis kasvatavad meie rikkust ja samal ajal hoiavad meid majanduse keskkonna jalajälge vähendaval trajektooril. Ükski rahvas ei ole saanud veel kõrge industrialiseerimise tasemeta maailmas rikkaks.
Vajame suurema mahuga majandust, et rohkem kulutada mitte protsendina, vaid nominaalselt reaalseete eurode ja dollaritega. Protsent meid ei kaitse isegi kui mõne aasta pärast paneme 5% SKT’st kaitsekuludesse, mis ei tähendab mitte ainult suuremat otsest rahasummat, vaid ühiskonna hoopis teistsugust organiseeritust võtmaks sellest 5% ka poole enam kaitsevõimet välja võrreldes tänasega. Kasvõi inimest vaates, kogu selle modernse tehnoloogia käigushoidmiseks on vaja reaalmajandusest võtta ära väga palju häid talente. Seega saavutamaks suuremat kaitsevõimet ja selle finantseerimiseks uue, väiksema keskkonna jalajäljega majandusega vajame hulgaliselt uusi talente siia regiooni. Vastasel juhul väiksemat keskkonnajalajälge pakkuv uus industrialiseerimise majandusmudel lihtsalt ei tööta.
Seega tähtis ei ole protsent või lõpuks isegi tegelik nominaalne rahasumma, vaid reaalne võime lahinguväljal suuta hävitada vaenlast ja säilita enda inimesi ja tehnikat. Ja ääremärkusena olgu öeldud, et kui me ei raatsi täna ära anda väikest osa enda rikkusest riigikaitsele riskide maandamiseks, siis võtame suurema tõenäosusega riski jääda kõigest ilma. Teadagi, risk on mõju korda tõenäosus. Ma ei räägi siin tõenäosusest, et kindlasti keegi meile kallale tungib, aga kuna see tõenäosus ei ole ka null ja mõju on meeletu siis me ei saa ühiskonnana seda riski ignoreerida. Peame tegelema süsteemselt selle riski maandamisega. Alati sellel teemal rääkides tuleb mulle hea paralleelina meelde lõik Balthasar Russowi Liivimaa provintsi kroonikast, kus ta kirjeldab kuidas Liivimaa kaupmehed ei tihanud rahast loobuda Liivimaa kaitsevõime tugevdamiseks moskoviidiga võitlemiseks, mille tulemusena nad jäid ilma mitte ainult oma linnast, maast ja rahvast, vaid ka oma varandusets ja kõigest heaolust. Siia juurde on vast paslik öelda, et kogemus õpetab rohkem kui ei miski muu aga võtab selle eest kõrget tasu. Ainult kogemuse jaoks on vajalik varem aset leidnud sündmused enda jaoks läbi mõtestada. Meie ajalugu on sündmustest, mida läbi mõtestada kahjuks rikkalik, et need kogemusteks ümber pöörata ja sealt õppida.
Seega peame suutma oma rahvuslikku rikkust kasvatada väiksema majanduse keskkonna jalajäljega senisest kiiremini. Majanduskasvu taga on eelkõige kapital. Kui pole kapitali, pole kasvu. Sellepärast olen proovinud ise mõlemas valdkonnas, puhtamajanduse kui kaitsetööstuse valdkonnas aidata meie ettevõtetel leida ja pakkuda kasvuks vajalikku kapitali. Ja eriti huvitavad on tehnoloogiad ja ärimudelid, mis panustavad nii majanduse keskkonna jalajälje vähendamisse kui kaitsevõime suurendamisesse näiteks kasvava energiavajaduse katmine lahinguväljal, samuti vee ja toidu kätte saadavuse tagamine.
Olles nüüd töötanud Eesti puhtamajanduse varajase faasi ettevõtetega ja juba viimased 15.aastat Eesti kaitsetööstuse arendamisega julgen väite, et meie ettevõtete tehnoloogiatel, ärimudelitel ja tiimidel on suutlikkus ehitada ettevõtteid, mis ei kaasa kapitali mitte ainult sadade tuhandete ja miljonite eurodega, vaid kümnete miljonitega pakkudes kõrget lisandväärtust ja seeläbi luues rahvuslikku rikkust. Peame lihtsalt enda kliimapoliitika kujundamisel alustama küsimusest MIKS? Iga kliimapoliitika regulatsioon ei tohi olla mitte keeld ja käsk, vähendada nt 40% CO2 heidet aastaks 2030 põllumajandussektoris, vaid iga regulatsioon peab olema funktsioon eesmärgist, mis toetab sektori kasvu, vajadusel siis toetades uute tehnoloogiate ja ärimudelite kasutusse võtmist kui see võiks anda uues väiksemat keskkonna jalajälge taotlevas globaalses majanduses konkurentsi eeliseid.
Sama lugu on kahjuks riigi interventsioonidega reaalmajandusse avaliku rahaga. Ma jätkuvalt ei arva, et riik peaks jõuliselt reaalmajandusse sekkuma ja kuulus Roland Regani ütlus, et üheksa kõige hirmutavamat inglise keelset sõna on – ma olen valitsusest, ja ma olen siin, et teid aidata. Aga täna ei saa teisiti, tuleb võtta risk avaliku raha võimalikuks ebaefektiivseks kulutamiseks, vajame arenguks kiiremini ja rohkem kapitali ja talente. Ja kui erakapitalile juurdepääs on keeruline või intressimäärad meie regioonis lähtuvalt nendest samadest geopoliitilistest riskidets liiga kõrged siis tuleb auke kapitali pakkumises katta avaliku rahaga. Seda nii kaitse kui puhtamajanduse sektoris. Kaitsesektoris on suur nõudlus tehnoloogiate järgi, mis lahinguväljal suurendaks tegevuse efektiivsust. Samuti on suur globaalne nõudlus majanduse keskkonna jalajälge vähendavate tehnoloogiate ja ärimudelite järgi. Mida kiiremini me suudame nende sektorite ärisid siin inkubeerida ja kasvatada, seda suurem on meie võimalus saada osa nendest meie põlvkonna kõige rohkem globaalset rikkust ümber jagavast trendidest osa saada. Saada ühiskonnana rikkamaks ja seeläbi oluliselt paremat kaitsevõimet omavaks riigiks ja regiooniks.
