Gaasitarne riski maandamise lahendus

Arvamuslugu Eesti Päevalehes 02.05.2022

Gaasitarne riski maandamise meede ei ole ideoloogiline arutelu riigi rolli üle majanduses. Kasvanud gaasitarne katkemise risk tuleb lahendada kiiresti ja kõige odavama kuluga tarbijale eelkõige järgmist küttehooaega silmas pidades. Täiendava  gaasitarneahela loomise ideologiseerimine ei muuda selle lahenduse loomist Eesti tarbijatele gaasitarne tagamiseks lihtsamaks.

Ma ei ole kohanud kedagi, ei valitsuses, ministeeriumides ega Eleringis, kes ütleks, seda projekti peab realiseerima riik, kui erasektor seda teeks. Olles selle arutelu keskmes nüüd kaks kuud, siis kahjuks ütleb erasektor – me loome LNG võimekuse, aga riik andku garantii, kui meie äri ei peaks õnnestuma. Risk riigile, kasum ettevõtjale. Avalikus arutelus on jäänud kõlama ja võimendatud, et erasektor teeks, vähem aga on jäänud kõlama, mis tingimustel ja milliste garantiidega riigi poolt. Aga see on esmatähtis, on veel teisi teid sama, vene torugaasi tarneriski maandamiseks, nt täiendavate varude loomine. Tuleb valida tõhusaim meetod. Ajakriitiliselt tegeleme eelkõige 2022/2023 talve küsimusega. Pikemas vaates on lahendusi vene torugaasi tarnete lõpetamise mõjude leevendamiseks laual palju enam.

Kaalutlus on olnud seega, kas lahendada see turutõrge erinevate garantiide või kohustustega erasektori ees või rakendada riski maandavad meetmed kulupõhiselt riigi enda poolt. Ja minu arusaamises on valitsusel olnud siin selge arusaam, et tegemist on turutõrkega, kus erasektor ei ole valmis või võimeline võtma riski ja riik peab astuma sisse. Vabariigi Valitsus ja Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on vähemalt sellised suunised Eleringile andnud. Süsteemihaldurina on Elering turuusku ettevõte ja seda demonstreerinud oma tegevuses üle 10 aasta. Kui elektri- või gaasiturg toimib ja erasektor saab oma rolli täita, siis pole vaja riigil või Eleringil sekkuda. Elering ei saa ega kavatse mingil kujul erasektoriga äriliselt konkureerida.

Enne, kui läheme kirjeldama, miks Eesti just on selliseid riski maandamise valikuid teinud, võibolla on oluline saada paika kolm eeldust.

Esiteks, ca kuu aega tagasi tegi Soome riik otsuse, et nad ei ole valmis Venemaa torugaasi tarnete riskiga elama ja otsustas rajada enda ujuvgaasiterminali. Soome otsus on igati mõistetav. Kui Eesti gaasitarne on võimalik katta (juhul, kui molekulid on olemas) infrastruktuuri läbilaske vaates gaasitarnetega Läti hoidlast, Klaipeda terminalist ja kohe tööle minevast Leedu-Poola gaasijuhtmest, siis kuigi me ehitasime Eesti-Soome gaasitoru Balticconnector, ei olnud see kunagi mõeldud kogu Soome gaasitarbimise katmiseks. See tähendab, et ka gaasi molekuli olemasolul ei oleks ilma jooksva vene torugaasi tarneta võimalik Soome gaasitarbimist katta.

Teiseks, arvestades Eesti gaasituru väiksust, kui riik võtab ühel või teisel kujul riski enda kanda, siis on mõistlikum rakendada gaasitarne riski maandamise meetmed koos teiste sarnase riski ees olevate riikidega kulupõhiselt. Arvestades punktis üks kirjeldatud Soome otsust, siis on leppinud Eesti ja Soome ministeeriumid kokku vastava ühise lahenduse loomise, andes konkreetse ülesande Eesti ja Soome gaasi süsteemihalduritele selle elluviimiseks. Meie jaoks on seega töövoog paigas Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide vahelise kokkuleppega, me teeme ühise ujuvterminali lahenduse koos Soomega, mis on avatud Lätile ja kes on väljendanud ka enda huvi selle lahendusega ühineda. Ministeeriumide vahelise kokkuleppe realiseerimiseks loome me ühise ettevõtte, kus sissemakse põhineb antud riigi gaasi lõpptarbimisel, st Eesti maksab 1/5 (Soome aastana tarbimine ca 20TWh ja Eestil 5TWh) võrreldes täishinnaga, kui seda lahendada ainult Eesti põhiselt. Probleemi, gaasivarustuskindluse riski maandamine täidavad mõlemad lahendused sama hästi. Eestile tekib kahepoolne toide, põhjast LNG terminali ja Balticconnectori põhiselt ja lõunast läbi Läti hoidla, Klaipeda terminali ja Leedu-Poola ühenduse põhiselt. Poola on tulemas hulgaliselt juurde LNG võimekust, lisaks 2023 tuleb töösse Baltic Pipe Põhjamerest Poola.

Kolmandaks, Leedus on terminal ca 30 TWh võimsusega. Soome tuleb igal juhul terminal samuti 30TWh. Mõlemad on  tehtud Vene torugaasi riski arvestades kulu sotsialiseerides. Meeldib see meie erasektorile või mitte. Läti hoidlas on hetkel 8TWh gaasi varutud. 2022/2023 talvel ulatub Soome-Balti gaasitarbimine 60TWh’ni juhul, kui tuleb kasutada gaasi elektrijaamasid tavapärasest rohkem. Siinjuures ei pruugi olla vajalik Eesti riigil asuda samuti andma garantiisid konkurentsiriski realiseerumise kohta, mille realiseerumine Soome ja Klaipeda terminali näol on juba tegelikult teada.

Lahtine küsimus on gaasi varustuskindluse tagamisel LNG ujuvterminali vastuvõtu võimekuse rajamine Eestisse. Oleme Soomega leppinud kokku, et ujuvgaasi terminali vastuvõtmiseks rajatakse infrastruktuur nii Eesti kui Soome poole. Elering analüüsis kõiki võimalikke asukohti ja jõudis tulemusele, et kõige kiiremalt on vastuvõtu võimekuse rajamine võimalik Lahepera lahes. Projekti omanik Alexela koos Infortariga on deklareerinud enda valmisolekut terminal Lahepera lahte ka ehitada. Meil oleks hea meel, kui nad seda teeks ja meie poolt koos soomlastega loodav ujuvterminali ettevõte saaks seda rentida. Kahjuks aga paistab, et see puhta erainitsiatiivina töötab ainult lause esimeses pooles, lause teine poolt nõuab garantiisid. Sellepärast oleme teinud ettepaneku, et me teeme läbirääkimistega riigihanke antud kai omamiseks ja neil on võimalus see meile müüa. Loodetavasti jõuab selles lahenduses kokkuleppele. Kui ei jõua või hind on liiga kallis, siis tuleb vaadata teisi kohti Eestis nagu Muuga või kindlustada teistmoodi, nt täiendavate varude loomisega. Nagu kindlustuse puhul ikka, tuleb võrrelda riski suurust selle maandamiseks kuluva raha ehk kindlustuse maksumusega. Kui kindlustuse hind on liiga kõrge, tuleb leida muu viis riski maandamiseks. Paldiski LNG võimekuse alternatiiv on järgmise talve vaates täiendavate varude ostmine Eesti riigi poolt Läti hoidlasse, et nende arvelt katta gaasimüüjatel potentsiaalselt Eesti tarbimise katmiseks puudujääv gaas. Ülejärgmisel talvel saaksime aga kasutada juba Soomes käivituva terminali kaudu imporditavat gaasi täiendava gaasitarne võimalusena.

Projekti realiseerimine riigi äriühingute (Elering ja Gasgrid Finland) abil tagab selle, et lahendus saab olema gaasitarbijatele kulupõhine. Riik käsitleb LNG täiendava vastuvõtuvõimekuse loomist „kindlustuspoliisina“ ega taotle projektilt kasumit. Ja  olgu hästi selgelt öeldud, oleme valmis ka kogu selle raha kaotama, juhul kui seda kindlustust vaja ei peaks minema. On ju tore, kui teed majale kindlustuse ja maja põlema ei lähe. Kui aga saab selgeks, et Vene torugaas kaob regioonist alaliselt ning LNG terminali arendamine ja opereerimine on võimalik täielikult turutingimustel, astub Elering projektist välja.

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.