Tulevikus on meil elektrit üle, mitte puudu!

Intervjuu Eesti Ekspressis 29.04.2023

Kõrgepingeliinide ja jämedate gaasitorude firma Elering juht Taavi Veskimägi (48) räägib, kuidas mõned eraettevõtjad tahavad teha äri nii, et kasum jääb neile ja riskid riigile. Samuti sellest, kuidas ta surub maha solvumised ning millised ohud meid varitsevad.

Kohtume Eleringi peamajas Tallinnas Mustamäel neljapäeva hommikul veidi enne kella kolmveerand kaheksat. Veskimägi paistab olevat hästi erk.

Mida täna juba teinud oled?

Kell 10 lähen valitsusse. Olen oma ettekannet ette valmistanud. (Valitsuse nn kabinetinõupidamise vastav punkt oli „Ülevaade Eesti elektrisüsteemi sünkroniseerimisest Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga“.)

Mis kell jõudsid tööle?

Ärkan 5.55. Kell 6.45-7.00 olen tööl.

1990. aastate keskel, kui alustasin rahandusministeeriumis noore ametnikuna, olin hommikuti kolmas tulija kantsler Agu Lellepi ja osakonnajuhataja Ants Liiveri järel. Seal kujuneski välja rutiin tulla varakult. Hommikune aeg on parim.

Alexela suuromanik Heiti Hääl rääkis kaks kuud tagasi Eesti Ekspressile, et Eleringi puhul on tegemist unikaalse ettevõtlusvormiga: juhataja, nõukogu või aktsionäride üldkoosolek on tegelikult ühes Taavi Veskimägi isikus. Tema otsustab, mis on Eesti majandusele õige ja viib selle ellu.

See ei ole nii. See ei ole nii!

Küllap on kellelegi olnud huvitav või isegi kasulik luua sellist müüti.

Oleme näinud selliseid kaasuseid küll, kus inimesele hakatakse omistama üleloomulikke võimeid, sest see on kõige efektiivsem viis tema tasalülitamiseks.

Sulle heideti ette, et rääkisid aastaid, et elektri tootmisest hoopis olulisemad on rohked ühendused. Kuni paar aastat tagasi tekkis elektri tootmisvõimsuste nappus ja hinnad lendasid lakke.

Elering ega mina ei ole olnud mitte kunagi tootmise vastu.

Aga tootmine peab käima turupõhiselt, mitte maksumaksja kulul, riiklike subsiidiumidega. Selle vastu olin siis ja olen ka praegu.

Mulle ei meeldi üldse, kuhu on jõudnud Eesti jaeturg.

Gaasi jaeturust on ca 80 protsenti Eesti Gaasi kontrollida  ja elektri omast ca 60 protsenti Eesti Energia käes.

Minu visioon on olnud alati paljude turuosalistega konkurentsiturg.

Mul ei ole isiklikku vastaseisu Sandor Liive või Hando Sutteriga, kuid minu arusaam on olnud alati see, et Eesti Energia peab Eestis turgu kaotama. Ta võib seda võita kuskil mujal, näiteks Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis või Poolas. See on kõik väga fine, super, kui nad seda suudavad.

Aga oligopoolne turg Eestis ei ole tarbija huvides, sest kui ühe turuosalisel on tohutu turujõud, siis hakkab ta seda varem või hiljem kasutama oma kasumlikkuse suurendamiseks.

See on ju majanduse põhitõde, et mida rohkem turuosalisi, seda suurem konkurents ja hinnad paremad. Sama juttu räägib ka Kaja Kallas.

Me ei ole seda poliitikat omavahel koordineerinud. Küllap aga usume siis samu asju ja lähtume samadest väärtustest majanduses.

Sa oled tema endise elukaaslasena inimene, keda Kaja väga hästi tunneb ja keda ta saab usaldada. Kas ta sinult energeetika alal nõu küsib?

Tema on peaminister ja mina Eleringi juhatuse esimees. Kui küsida, et kas meie rollipiirid on kuidagi teistsugused lähtuvalt meie ühisest minevikust, siis vastus on, et suuresti mitte, järgime ametlikke protseduure.

Aga sul on teadmised.

Kindlasti on 14 aastaga tekkinud teadmised, oskused ja kogemused. Aga poliitika kujundamises toetame majandus- ja kommunikatsiooni ministeeriumi. Kes iganes on olnud minister, oleme käinud nendega ühte jalga. Oleme kõik asjad pannud valitsuse lauale ministeeriumi kaudu, nagu poliitika kujundamise protsess seda ette näeb.

Pean küll ütlema, et kõigi ministritega, keda on selle 14 aasta jooksul olnud päris palju – Riina Sikkut, Taavi Aas, Kristen Michal, Urve Palo, Juhan Parts – nende kõigiga on olnud väga konstruktiivne koostöö, ükskõik millisest poliitilisest erakonnast nad ka ei ole. Eestis ei ole energiavõrke juhtida poliitika seaduspärasuste alusel, vaid on ikka austatud füüsika reegleid.

Kui tihti oled tundnud poliitilist survet?

Ma ei tea, kas lähtuvalt minu minevikust (Veskimägi oli aastaid tagasi rahandusminister ja Res Publica esimees) või millest iganes, kuid minu puhul ei ole mitte ükski minister üritanud rakendada telefoniõigust ja öelda, kuidas peaksid asjad olema. Eesti riik on teinud siin väga positiivse arenguhüppe võrreldes 90ndatega.

Kas kolm senti maksev elekter (nagu lubas EKRE) on Eestis võimalik?

Loomulikult võib tarbija maksta elektri eest kolm senti elektriarvega. Aga see tähendab ka seda, et tegeliku elektri hinna maksab ta kinni riigieelarve kaudu.

Teatasid eelmisel nädalal, et lahkud 1. juulil Eleringist, kuigi su leping kehtis detsembrini 2024. Miks nii?

Mulle tundub, et see on õige aeg nii organisatsiooni jaoks kui minu jaoks.

Miks?

Eleringi missioon on hoida tuled põlemas ja kodud soojad.

Kui vaatan tagasi viimase 14 kuu asjadele, mille lubasime

Ukrainas täismahulise sõja puhkemise järel ära teha vähendamaks Eesti energiavarustuse riske, siis need kõik on tehtud.

Ja need asjad on?

Gaasi osas tarbimise vähendamine ja üleminek teistele kütustele, täiendava tarneahela loomine regioonis gaasivarustuse tagamiseks, riiklike varude kogumine.

Elektri vallas lõpetasime igasuguse kaubanduse Venemaaga; lõime tehnilise ja juriidilise raami puhuks, kui on vaja meie võrku kiiresti sünkroniseerida Mandri-Euroopaga; leppisime Põhjamaadega kokku, et me saame vajadusel alalisvooluühenduste kaudu täiendavat sagedustuge…

Energiaturul on toimunud mingi rahunemine. Tavatarbija tajub seda elektri ja gaasi hindade näol.

Ja kolmandaks: kõige olulisemas projekt ehk Mandri-Euroopa süsteemiga sünkroniseerimise projektis on kõik suured asjad lepingutega kaetud ja nad lähevad nii nagu peab. Suutsime isegi kolmanda Lätti mineva liini, mis pidi saama valmis oktoobris 2025, tuua detsembrisse 2024.

Eleringi vaates avanes minu lahkumiseks hea ajaaken. Kriis on selleks korraks möödas ja uute asjade tegemiseks on vaja pikem vaadet kui aasta, mis minul lepingu lõppemiseks on jäänud. Olin otsustanud, et 2024. aastal ma uuesti juhatuse esimeheks ei kandideeri. Olen Eleringis olnud kolm ametiaega. See on ühe organisatsiooni juhtimiseks ilmselgelt piisav.

Millal teavitasid ülemusi oma otsustest?

Ajaaken avanes aprilli alguses, kui energiaturud olid rahunenud ja lubatud asjad tehtud. Siis olid kõik planeedid õiges seisus.

Kõigepealt pidin rääkima omanikuga. Ootasin ära, millal moodustati koalitsioon ja siis rääkisin minister Kristen Michaliga ning majandus-kommunikatsiooniministeeriumis Timo Tatari ja Rein Vaksaga. Teavitasin nõukogu esimees Timo Rajalat ja teisi nõukogu liikmeid.

Kas Alexela mehed susisid sinu lahkumist tagant?

Sellisel juhul oleks pidanud nad kuidagi mind susima. Ei täheldanud seda. Valisin otsustamise aja ja lahkumise tempo ise ilma turuosalistega konsulteerimata. Mõned asjad elus on selged ja lihtsad ning minu lahkumise otsus on üks nendest.

Kuhu edasi lähed?

Mul ei ole veel järgmist töökohta.

Aga pensionile ma ei jää ja puhkama ei hakka. Mul peaks olema veel 10-15 aastat hea energiaga aega ees, kui on õnne. Saan ehitada üles veel ühe karjääri nii nagu ma olen olnud riigiametnik, poliitik ja riigi äriühingu juht.

Aga perspektiiv on olemas?

Nojah, jalad ja käed mul liiguvad. Ma ei pelga tööd, et ma ei pelga, et ma ei saa tööd.

Ma ei tea, kas minust saab tippjuht või võtan lauale peotäie erinevaid tegevusi.

Mul on mõttes kaks valdkonda: kaitsetööstus ja cleantech.

Ma arvasingi, et mainid militaarvaldkonda. Mis sind seal tõmbab?

Mind on motiveerinud Eleringis selle töö nii selge tähendus. Ja see motiveerib mind ka kaitsetööstuses. Kaitsetööstus on osa Eesti kaitsevõimest. Mida tugevam on tööstus, seda tugev on kaitsevõime. Kui asutasime 2009. aastal Eesti Kaitsetööstuse Liidu, siis oli meil kaks kaitsetööstuse ettevõtet: ELI ja Rantelon. Nüüd on 120 liiget liidus. Neist 60-70 põhiline äri on kaitsetööstuse toodang või teenused.

Sõjamehed teavad, kuidas pidada sõda. Meie peame andma neile tööriistakasti.

Eesti kaitsetööstuse fookus on uued tehnoloogiad.

Ukraina sõjas on näha, et uued tehnoloogiad annavad sõjaväljal tuntava eelise.

Üks sinu suurprojekte oli ja on Pakri lahe LNG-kai. Seal ei käi üldse laevu.

Kas ta on ikka väga suur? Elering on investeerinud minu ametisoleku ajal ca miljard eurot. LNG-kai maht on sellest 23-24 miljonit eurot ehk ta ei ole väga suur. Alla 0,3 protsendi.

Aga ta leidis ebaproportsionaalselt palju tähelepanu.

Mõned inimesed ajas ta päris närvi. Ka sinu.

Kindlasti ei ole ma päris kivist.

 

Kas oled tulemusega rahul?

Ei ole.

Eesti gaasitarbimine oli eelmisel aastal 3,5 TWh ehk kolm täismahus LNG-tankerit. Selle mahuga mingit majanduslikku tasuvust ei saavuta.

Kui soomlased tegid otsuse, et nad võtavad FSRU laeva kümneks aastaks rendile, siis oli selge, et turupõhiselt ei ole siin ruumi veel ühele terminalile.

Selle otsuse tegid soomlased, mitte Taavi Veskimägi või Timo Tatar või Taavi Aas.

Leidsin, et LNG-kaid ei ole meile vaja. Aga see oli nagu tohutu jõuga vastuvoolu ujumine. Ühiskonna surve kai loomiseks oli meeletu ja meil oli võimatu öelda, et meil ei tasu seda teha. Ja kuna valitsus ja ministeerium andsid meile kirjaliku korralduse, siis me tegimegi selle. Nüüd on see olemas, kindlasti annab see mingi täiendava meelerahu.

Aga heameel on, et suutsime seista vastu survel minna Soome terminali aktsionäriks. Olin selgelt seda meelt, et okei, las mind siis mõnitatakse kaks kuud ajalehes, et miks me küll Soome terminali osanikuks ei lähe, kuid see on parem, kui me peame järgmised kümme aastat riigieelarvest eraldama raha Soome terminali kahjumi katteks.

Kas Alexela ja Infortari meeste jutt oli siis täielik jama? Nad ju nägid võimalust LNG-ujuvterminaliga äri teha.

Aga miks nad siis ei teinud seda?  Meie ei pannud neile kätt ette. Nad said aru ja tajusid, et riskid on liiga kõrged. Tänaseks ongi selge, Soome Inkoo ja Leedu Klaipeda terminalid suudavad regiooni gaasinõudluse katta nii, et jääb võimsust ülegi. Eesti erakapitalil oli ilmselt kolm hüpoteesi seda projekti alustades: 1. soomlased ei suuda FSRU operatiivselt rentida; 2. Soomes ei ole võimalik nii kiiresti suuremahulist LNG vastuvõtuvõimekust luua; 3. terminali kasutamiseks tuleb teha massiivseid merepõhja süvenduse töid. Kõik need investeerimise hüpoteesid ei pidanud paika, mida ikka juhtub aga siis oleks olnud aus seda tunnistada ja mitte jõuga edasi pressida.

Samamoodi olen alati uute elektrijaamade ehitamise poolt, aga mitte selle poolt, et maksumaksja peaks nendega seotud riskid kinni maksma.

Aga mul ei ole isiklikult mitte midagi vendade Häälte ega Infortari vastu.

Sind peetakse kangeks ja kohati paindumatuks juhiks. Kus sa seda tugevust võtad?

Ma ei tea, kas ma olen kange.

Et lähed hoopis pärast koju ja nutad?

Ei, seda mitte. Poliitikas õppisin probleeme ja inimesi lahus hoidma. Ma ei võta kõike isiklikult.

Ma vähemalt proovin aru saada, et miks teine osapool nii käitus. Panna end näiteks Eesti Energia sussidesse, et kui oleksin Sutteri asemel, siis kas ma oleksin käitunud samamoodi. Võibolla oleksingi.

Ja sellest lähtuvalt olen proovinud kõiki asju mitte hinge võtta. Lasta neil endast mööda minna.

Kas tuumajaam mahub Eestisse?

Kui nad suudavad tuumajaama teha turult saadava finantseerimisega, siis jumala pärast, tehku seda!

Ma ei ole elektritootmise vastu, aga ma olen subsiidiumidega tootmise vastu.

Arvan, et elektrit saab tulevikus olema üle, mitte puudu. Võimsust võib olla teatud tundidel puudu.

Eleringis on täna liitumismenetluses 4,2 GW ulatuses taastuvelektri tootmist.

Samas on Eesti elektrisüsteem mõeldud 3 GW edasi-tagasi liigutamiseks ja täna töötab meil 2,5 GW koos Narva jaamadega.

Ehk hüpotees juba viimased 5-6 aastat on olnud, et tulevikus on meil aasta energiabilansi vaates energiat üle, mitte puudu ja kõige väärtuslikum kaup on hoopis paindlikkus. Ehk kuidas müüa energiat nendel hetkedel, kui tuul ei puhu ja päike ei paista ning hind on kõrge. Siis tulevad mängu salvestusvõimalused, tarbimise juhtimine, kiirelt üles-alla reguleeritavad elektrijaamad.

Millise autoga sõidad?

Volvoga.

Elektriauto?

Ei.

Millal endale elektriauto soetad?

Ei tea.

Elektriautode laiem kasutamine peaks tõstma elektri tarbimist.

Jah muidugi, aga…

Täna on meil aastane elektritarbimine umbes 8,4 TWh.

Kõik prognoosid, mida me oleme ise teinud ja lasknud teha nii Taltechil kui sõltumatutel konsultantidel, näitavad, et tarbimine ei lähe üle 10-11 TWh. Ka elektriautode puhul. Tänane elektrivõrk on võimeline selle mahu tagama ilma suuremate võrguinvesteeringuteta.

Meil läheb vaja juurde vaid 1-2 GW meretuult.

Ärimeeste plaanid on küll hulga uhkemad.

Eesti merealadele on tuuleelektrijaamade püstitamiseks tehtud taotlusi 54 GW ulatuses!

Peame küsima, et kui me anname neile kasutada oma merepõhja, siis mida me ühiskonnana vastu saame? See on meil lõpuni selgeks arutamata.

Mul on tunne, et ühiskonnas valitseb arusaamine, et kõiki neid meretuuleparke on vaja Eesti varustuskindluse jaoks. Aga neid ei ole Eestile vaja ja nad ei mahu Eesti võrku.

Seetõttu on vaja avalikku arutelu enne kui me oksjonid teeme. See on uue valitsuse üks kõige olulisemaid arutelusid. Et ei juhtuks niimoodi, et me oleme andnud ära väga suure osa avalikust hüvest ja saame vastu ühiskonnana ebaõiglaselt vähe raha.

Sinu nii-öelda elutöö on Eesti väljumine BRELList ehk sellest elektrisüsteemist, kuhu kuuluvad Baltimaade kõrval Venemaa ja Valgevene. Kas sul ei olnud kiusatust Eleringi juhtida nii kaua kuni see kõik teoks saab?

Oi, muidugi oli ja jätkuvalt on.

Aga mina ei lähe põllu peale liini või juhet tõmbama ega betooni valama. Seal on minust vähe kasu.

Meil võttis kümme aastat (2009-2019) aega, et kolm Balti riiki, Poola ja Euroopa Komisjon lepiksid kokku, et millises ajaraamis ja kuidas me seda kõike teeme.

See oli minu töö.

Teiseks on kõik suuremad projektid lepingutes, finantseerimine tagatud, esimesed suuremad projektid saavad kohe valmis. Me teeme 350 miljoni euro eest investeeringuid nii, et ei tõsta võrgutasu.

Miks me ühendame end Mandri-Euroopa, mitte Põhjala süsteemi külge?

Leedu vastuseisu tõttu.

See oli siis poliitiline otsus?

Jah. See, et me ühendame end lahti Venemaast ja sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga, on väga hea. Kindlasti oleks olnud veel parem, kui oleksime

sünkroniseerinud end Põhjamaadega. Sel juhul oleks tekkinud tervik ümber Läänemere. Mandri-Euroopa süsteemiga liitudes asume aga väga suure sünkroonala lõpus, mis suurendab riske.

Poliitilised pinged kasvavad. Leedu tahab nüüd Mandri-Euroopa süsteemiga liituda kiirkorras, kuid Eesti ütleb, et me peame enne selleks tehniliselt valmis olema.

Seetõttu ma ütlesingi, et Eestis, jumal tänatud, austatakse energeetikas füüsikaseadusi ja ei üritata energeetikat juhtida ainult poliitikaseaduste põhiselt.

Me oleme ainsana Balti riikidest ajakavas.

Iga täiendav päev töötamist Venemaa süsteemis annab meile võimalust treenida rohkem tulevikuks. Suurendada enda võimekust.  Et kui lõpuks stardipauk kõlab, siis oleme selleks treenitud ja ei lähe jooksma nii, et ühes jalas on naelik ja teises mitte midagi.

Meie sõnum on, et töötame riikide vahel kokku lepitud plaani järgi. On vale arusaam, et kiire lahti ühendamine vähendab riske, kiire lahti ühendamine ilma valmisolekuta suurendab riske.

Kas venelased kardavad võrkude lahutamist?

Mina nende pähe ei näe.

Aga 22. aprilli Leedu eralduskatse, mis automaatselt tähendas ka Kaliningradi oblasti eralduskatset, näitas, et Kaliningradi süsteem jäi kenasti tööle.

Venelased hakkasid eraldumiseks valmistuma hiljem kui meie. Nad alustasid aastatel 2014-2015, kuid tegid oma liinide tugevdused teisel pool Peipsi järve kiirelt ära ning ehitasid Kaliningradi kaks gaasijaama ja FSRU (ehk LNG-ujuvterminali).

Nad on saanud end ette valmistada ja see on väga hea. Geopoliitilises vaates oleks päris halb, kui meie eraldaksime end Venemaa süsteemist ja see tähendaks Kaliningradis süsteemi kustumist. Seal elab ikkagi miljon inimest.

Kas seda kõike võib vaadata ka sõjaks valmistumisena?

Ma arvan, et me olemegi sõjas. Viimase 14 kuu jooksul kindlasti.

Eleringis oleme riskihinnanguid üle vaadanud ja olulisel määral täiendavaid tegevusi planeerinud. Ja seda mitte ainult selleks ajaks, kui päike paistab ja õues on soe, vaid ka siis, kui on keerulisemad ajad.

Tuleb aru saada, et frontaalkokkupõrke puhul ei jää alles suurt energiavõrku. Sellest tulevadki üleskutsed, et inimesed ja ettevõtted peavad hakkama saama ka siis, kui suurt elektrivõrku või gaasivõrku ei ole.

Kas EstLinki elektrikaablid on ohus? NordStreami gaasijuhtmed lasti ju puruks.

Me ei saa iga elektrimasti juurde püssimeest panna.

Suur energiataristu ongi kergelt rünnatav, sest ta asub suurel alal laiali ja on täiemahulise sõja puhul kaitstamatu.

Seni räägiti, et Narva jaamad on ohus, kuna nad asuvad Vene piiri ääres. Nüüd tekib uus oht, sest ühendus Poolaga hakkab käima Alytuse jaama kaudu.

Kogu elekter hakkab käima läbi 70 km laiuse Suwalki koridori.

Seetõttu ongi hästi oluline see, mida me täna ehitame ja miks me küsime, et sõbrad, kas me oleme ikka valmis eraldumiseks? Et ärme tee seda ise. Et nii kaua kuni me saame töötada Venemaa sünkroonalas, kasutame seda aega enda võimekuse treenimiseks.

Venemaa elektrisüsteem on üles ehitatud tsentraalselt ja sealne süsteemihaldur hoiab sagedust ka teiste eest.

Mandri-Euroopa elektrisüsteem on üles ehitatud aga  detsentraalselt. See tähendab, et me kolm Balti riiki peame olema valmis töötama iseseisvalt.

Ehk me ei lähe mitte lihtsalt ühest süsteemist üle teise, vaid loome võimekuse ise hakkama saada.

Kui palju see elektri kallimaks teeb?

Nii nagu ma ei oska täna öelda, kui suur on aastal 2026 elektri hind, ei oska ma öelda ka, mis on 2026. aastal reguleerimisteenuse hind.

Me vajame reserve. Euroopa reeglid näevad ette, et neid ostetakse päev ette. Me tahaksime saada Euroopa Komisjonilt riigiabi luba, et me võime osta reserve viis kuni seitse aastat ette. Nii pikk leping annab võimaluse teha uusi investeeringuid. Saaksime ehitada ühe täiendava elektrijaama, tõenäoliselt gaasijaama. See on kõige madalama investeerimiskuluga ja kõige kiiremini käivitatav ning töötab väga hästi koos taastuvate energiaallikatega. Mis on väga oluline, kui Eesti soovib aastaks 2030 saada kogu elektri taastuvenergeetikast.

Millal said aru, et tahad Eleringis töötada?

2007. aastal, kui Riigikogus hakati menetlema Euroopa Liidu kolmandat siseturu paketti, kus oli arusaam, et efektiivse energiaturu toimimiseks on vaja süsteemihaldurid eraldada vanadest monopolidest.

Selline oli ka minu arusaam, kuigi valitsus tahtis Eesti Energia ja Eesti Gaasi lobitööst lähtuvalt taotleda Euroopa Komisjonilt erandit, et me ei peaks selliseid eraldumisi tegema.

Ehk sul oli visioon, et võiksid Eesti Energiast eraldatavat osa ehk Eleringi juhtima hakata ja tekitasid endale töökoha.

Nii nagu sa selle sõnastasid, ei kõla see hästi… Aga jah, ma arvasin, et Eesti Energia suurte tähtedega ei pea võrduma eesti energiaga väikeste tähtedega. Et me peame ka energeetika konkurentsile avama.

Olid kunagi Res Publica, tänase Isamaa esimees. Kas oled veel parteis?

Ei, ma tulin 2009. aastal Eleringi tööle asudes riigikogust ära ja astusin erakonnast välja.

Olid üks äraostmatutest. Kas veel suhtled oma vanade kamraadidega?

Ei. Mitte, et meil oleks midagi halvasti, vaid elu on meid lihtsalt lahku viinud. Kuid tunnistan, et viimase kahe nädala jooksul sattusin rääkima nii Urmas Reinsalu kui Tõnis Konsiga.

Valimistel osalesid?

Valijana jah.

Kellele hääle andsid?

Las see jääb valimissaladuseks.

Kelleks lapsena saada tahtsid?

Ehitajaks.

Ja oled ehitanud?

Kaks aastat esimest aastat õppisingi Tallinna Tehnikaülikoolis ehitust. Jah, ma oskan ehitada.

Ehitasid üles ka Eleringi.

Olengi nautinud seda, et minu 14 aasta pikkusest tööst jääb järgi arvestavatav jälg Eesti avarustes.

This entry was posted in Energeetika, Juhtimine. Bookmark the permalink.

Comments are closed.