Arvamuslugu Delfi Ärilehes 26.02.2022
Aasta Euroopa energiakriisi on näidanud, et meil puudub laiem ühiskondlik kokkulepe energeetika rollist ühiskonnas. Kas energia on avalik hüve, millele on igaühel õigus vastavalt tema vajadustele koos kohustusega panustada vastavalt oma võimalustele? Nagu Tallinna-Tartu maantee? Või on energia kaup, nagu iga teine kaup kaubaturul, kus hind ja kättesaadavus kujuneb nõudluse-pakkumise tasakaaluna, sarnaselt näiteks naftale? Nafta on samasugune energiakandja nagu näiteks elekter või gaas. Seega on omaette huvitav küsimus, miks ühte energiakandjat on Eesti inimesed valmis tolereerima vabaturu kaubana ja teist mitte. Ilmselt Venetsueelas on see teisti. Arutelu sellest, milline energiamajanduse korraldus teeb meid rikkaks, milline vaeseks, tuleb alustada just sellest, kas energia on turukaup või mitte. Energiamajandus ei ole väärtuste vaba ja see väärtuste põhine valik annab aluse kõigiks järgnevateks valikuteks.
Minu hinnangul oleme viimasel aastal Euroopa energiakriisis takerdunud just sellesse vastuollu. Oleme 20 aastat arendanud Euroopas energia siseturgu, lähtudes arusaamisest, et elekter ja gaas on vabaturu kaubad, kus hinna määrab nõudlus ja pakkumine. Samas on ühiskonna ootus, et riik tagab elektri ja gaasi kui avaliku hüve kõigile enda kodanikele. Need on kaks põhimõtteliselt vastukäivat käsitlust, mille samaaegne rakendamine on ühiskonnale lõpuks kõige kulukam. Edendatakse turgu, samas avalike toetuste/subsiidiumidega proovitakse tasandada kogu turu ebaefektiivsust. Selline lahendus on kõige kallim, viies monopoolse või oligopoolse turuni. Kui ühiskond ei talu turu efektiivsust, tuleb minna administratiivse hinna juurde. Aga meist paljud on kogenud, milleni plaanimajandus viib. Tulemuseks tohutu üleinvesteerimine või defitsiit.
Samas on kaks aastat kõrgeid energiahindu näidanud, et turumajandus töötab siiski ka elektri tootmises. Kõrge hind on tekitanud tohutu huvi elektritootmise investeeringute vastu. Nõudluse rahuldamiseks on tootjad asunud tootmisseadmete rajamiseks ettevalmistusi tegema, mille jaoks on esitatud Eleringile 2021. aastal liitumistaotluseid ca 3500 MW ulatuses ning 2022. aastal rekordiliselt 9000 MW ulatuses. Hetkel on arendajad hinnanud, et uuritud arendustest on potentsiaali tootmissuunalist võimsust kasutusele võtta ca 4500 MW ulatuses, mille osas on Elering asunud liitumislepinguid täitma ehk liitumispunkte rajama. Probleem on aga selles, et siin on ajaline nihe. Ja just seda ajalist nihet, riski, ei ole valmis ühiskond tolereerima. Meil on olukord, kus turu efektiivsus on lihvinud võimsusvaru minimaalseks ja uued investeeringud ei ole veel käivitunud. Siin on, millele mõelda. Energiaturu reformipaketi valguses on energy only market surnud. Võib olla tuleb uuel, peamiselt taastuvenergial põhineval energiaturul hakata kauplema energia asemel hoopis võimsusega!?
Seega julgen jätkuvalt väita, et tarbija huvi on paljude turuosalistega konkurentsiturg. Konkurentsiturg ei saa olla Eesti põhine. Eesti on liiga väike, et nii kapitalimahukas äris nagu energeetika saaks siin konkurents tekkida. Saime nii elektri kui gaasituru konkurentsile avamisel hästi minema, tekkis paljude turuosaliste jaeturg, aga täna oleme jõudmas tagasi seisu, kus omaaegsete vertikaalselt integreeritud ettevõtete osakaal on liialt suur – Eesti Gaasi osa on gaasi tarbimisest 78% ja Eesti Energial elektri tarbimisest on 58%. See on põhjus, miks Elering on seisnud vastu või näinud kriitilisena katseid, kus domineerivad turuosalised oma turuseisundit veelgi tugevdavad. Olgu selleks siis Nelja Energia ost, jaotusvõrgu kuulumine Eesti Energiale, gaasiturul vertikaali loomine alates LNG vastuvõtuvõimekusest, gaasi jaotusvõrgust kuni gaasi müügini välja. Nii Eesti Energia kui Eesti Gaasi vertikaalne integratsioon ei ole ühiskonna huvis, kui me tahame arendada energiamajandust vabaturu põhiselt. Paradoksaalselt ei ole see ka nende ettevõtete enda huvides, sest varem või hiljem tekib sellisel juhul küsimus, kas ühe turuosalisega turg on ikka turg või peaksime minema reguleeritud elektri- ja gaasimajanduse juurde tagasi.
Eestisuguses väikeses riigis ei olegi paljude turuosalistega turg kahjuks mingi loodusseadus. Turu püsimise nimel tuleb kogu aeg pingutada. Kogu energeetika elektrifitseerub, aga ka 10-12 TWh elektriturg oma nõudlusega on liiga väike jätkusuutliku konkurentsituru tekkeks ja püsimiseks. Seega on meie jaoks jätkuvalt oluline olla osa TOIMIVAST Euroopa Liidu energiasiseturust. Meie huvi ei ole täna toimuv EL-i energiaturu fragmenteerumine rahvusriikide või rahvusriikide blokkide põhiselt. See ei ole kindlasti tarbija huvi, kes tahaks näha siin teiste riikide juurtega energiamüüjaid ega ka tootjate huvi müüa siin toodetud energia turgudele, kus sellele kaubale on piisav nõudlus.
Eelnev viib mind mõtteni, kuidas maksimaalselt ära kasutada Eesti merealad, võttes need kasutusse avaliku hüve loomisesse läbi energiamajanduse. Eesti põhivõrk on võimeline kindlustama Vabariigi Valitsuse seatud eesmärgi tagada aastal 2030 100% Eesti aastasest elektribilansist kodumaise taastuvelektri tootmisega. Fantoomliitumistest lahti saamine on siin võti, et kogu elektrivõrgu ressursi saaks võtta kasutusse. Juba see tähendab, et Eesti on elektri netoeksportija. Kindlasti on vaja aastal 2030 siiski ka teatud kogust fossiilseid jaamasid. Siin kindlasti on küsimus, mis kütusel ja millistel tingimustel need jaamad peaks tekkima. Ja kellele see ülejääv energia müüa, sest naabritel on täpselt samad plaanid. Kordan varasemat mõtet, et 2030. aasta vaates ei ole meil aastase bilansi mõttes energiat puudu, seda on üle. Möönan, et teatud tundidel võib olla puudu võimsust, mis just neil tundidel elektrit toodaks. Just seetõttu oleme öelnud, et näeme ruumi Eestis ühele gaasi/vesiniku kiirelt käivitatavale jaamale. Omalt poolt proovime pakkuda 5-7 aasta pikkust kiirete reservide lepingut turule, et selline investeering võiks Eestisse tulla. Eleringi enda Kiisa jaama võtame aastal 2028 reservide turult täielikult välja, kuid jätame selle kindlustama varustuskindlust keerulises geopoliitilises olukorras.
Seega valitsuse 2030. aasta eesmärgid on Eleringi poolt vaadates tehtud. Tootmissuunal on võrk valmis mahutama erinevatesse piirkondadesse pea 7 GW tootmisvõimsusi. Tänased võrgulepingud ca 3,5 GW + 3,5 GW uusi liitumislepinguid, mille jaoks võrku enam olulisel määral tugevdama ei pea.
Vast olulisemgi on praegu see, kas ja mida teeme elektrimajanduses täiendavalt varustuskindluse tagamise kõrval. 2030 eesmärgi saavutamiseks on vaja maksimaalselt 1-2 GW jagu avamere tuult, mille saab radiaalliinidega liita kas Lihula, Sindi või Kilingi-Nõmme alajaama. Samas on Eesti merealade puhul räägitud kümnetest GW-dest meretuule võimalusest. Sellel energial ei ole Eestis turgu ja see ei mahu Eesti võrku. Küsimus on, kui seda energiat ei ole Eesti varustuskindluse jaoks vaja, siis miks me üldse laseme enda merealad võtta kasutusse. Sellele küsimusele tuleb meil ühiskonnana vastus leida. Sellel energial võiks olla turgu Mandri-Euroopas. Täna on Elering koos Saksa põhivõrguettevõtjaga 50Hertzi ja Elia gruppi ettevõttega WindGrid analüüsimas võimalust otse Eesti merealadelt ühenduse loomiseks Saksamaale. See lahendus avaks majanduslikult need alad arendamiseks. Aga kui tuulikud tulevad Saksamaalt, energia läheb Saksamaale ning küllap ka enamuse keerukast hooldusest teevad välismaa ettevõtted, siis mis jääb Eestile? Kas ainult müra ja visuaalne reostus? Mida saame ühiskonnana selle vastu, et anname enda avaliku vara, Eesti merepõhja kasutusse energiatootmiseks? Sellega haakub küsimus hüvede ja riskide jaotusest eraettevõtjate ja ühiskonna vahel. Ei saa olla nii, et riskid jäävad riigile ning kõik hüved ja viljad kuuluvad samal ajal eraettevõtjale. Peame leidma ühiskonnana tasakaalupunkti. Elering on alati seisnud maksumaksja raha efektiivse kasutamise eest selliselt, et tuled põleks ja kodud oleksid Eestis soojad.
