Miks rätsepal ei ole pükse?

Arvamuslugu ajakirjas Edasi 21.02.2022

Me kõik teame rahva suus levinud ütlusi kingsepa kingade puudumise või rätsepa kuue puudumise kohta. Need rahva suus levinud ütlused illustreerivad arusaama, et inimesed pole oma isikliku elu korraldamisel sugugi alati head oma professionaalseid oskusi kasutama. Energia läheb kutsetööga raha teenimisele. Fookus on mujal. Professionaalsete oskuste kasutamine isiklikus elus jääb tahaplaanile.

Kuna emotsionaalselt, aga kaugtööga seonduvalt üha enam ka füüsilise ruumi osas ei ole eraelu ja tööelu kaks teineteisest eraldi seisvat mõõdet, vaid meie üks ja ainus terviklik elu, seda olulisem on tasakaalustatud ja korras eraelu tööalaste eesmärkide ja tööõnne saavutamisel. Inimesed on oma võimalike eraeluliste probleemidega keset tööelu. Tihti just eraelulised, mitte töised probleemid takistavad inimestel kogu oma professionaalse võimekuse avamist, andmaks endast parimat tööeesmärkide saavutamisel. See toob paratamatult kaasa olukorra, kus professionaalsetel organisatsioonidel tuleb kasvavalt pühendada huvi inimeste eraelulisele hakkamasaamisele. Vajadusel toetades ja suunates kolleege teadlikumalt oma eraelu korraldama. Eraelu allub samasugustele inimestega koos tegutsemise printsiipidele kui tööelu. Kõik algab aga juhtidest endist. Kuivõrd juhid ise saavad enda eraelu korraldamisega hästi hakkama?

Juhtide töö on töö inimestega. Kuidas eestvedada, motiveerida, toetada, panna koos töötama teisi inimesi nende eesmärkide saavutamisel? Kuidas luua seda toetav organisatsioonikultuur? Vaadates professionaalseid juhte kõrvalt, jääb neil tihti analoogselt rätsepate või kingseppadega puudu tahtest või oskusest rakendada ülalkirjeldatud professionaalseid oskusi oma isikliku ja pereelu korraldamisel. Nad on nagu rätsepmeister Kiir peale Jorh Aadnieli Venemaalt tagasi pöördumist oma eraeluliste probleemidega piltlikult öeldes keset värkstuba, kus nende töö on toetada ja innustada kolleege. Aga mida sa toetad või innustad, kui ise oled probleemide sasipuntras. Miks juhid ei suuda sama tööriistakasti ja praktikaid, mida nad rakendavad oma tööelus, rakendada oma eraelu korraldamisel?  Tegemist on üldjuhul tarkade ja võimekate inimestega asjade ära korraldamisel.

Esimene ja ilmselt domineeriv vastus on väga triviaalne- enamus juhte ei mõtle enda isikliku ja pereelu korraldamisele samas loogikas, nagu nad igapäev teevad seda tööelus nende juhitavas organisatsioonis. Puudub mõtestatud kontseptuaalne lähenemine. Kohalolu. Kui tööelus on loodetavasti juhtidel selge, miks nende juhitav organisatsioon on loodud (mission ja tähendus), kuhu nad lähevad (visioon), mis on nende organisatsiooni väärtused, kogu kontseptuaalne vundament, mis võimaldab juhina luua organisatsiooni kultuuri, siis eraelus on tihti see kontseptuaalne vundament puudu.

Eraelu käsitletakse mingi seisundina, mis justkui ei alluks üldisele inimeste motiveerimise, eestvedamise, koostöö, toetamise ja ühise kultuuri loomise reeglitele. Toimuvat vaadeldakse paljuski Õnnepalu Mandala kasside „on nagu on“ loogikas. Ei taheta või julgeta võtta aktiivset positsiooni, mis tööl tundub iseenesest mõistetav. Teisiti oleks mõeldamatu.

Aga võib olla ka teine ja veel laiemat sõnumit kandev vastus küsimusele, miks juhid ei kasuta oma eraelu korraldamisel parimaid inimeste juhtimise praktikaid- sest nad ei kasuta neid ka tööl. Vastavad oskused puuduvad. Juhid tegelevad ka tööl jätkuvalt eelkõige struktuuride, protsesside ja  reeglitega inimeste asemel. Inimesed ei ole fookuses. Seistes inimestega silmitsi, ollakse abitud. Tööl ei tule oskamatus inimesi juhtida sellisel kujul kohe välja. Tööorganisatsioon on lihtsalt suurem kui perekond. Suur organisatsioon absorbeerib, väikeses on tagajärjed kohe nähtavad. Kodus seistakse inimestega silmitsi. Ei saa peita ennast struktuuride ja regulatsioonide müriaadi taha. Kedagi ei saa juhtida keeldude ja käskudega, hoidmaks neid emotsionaalselt seotuna ja kaasas. Mängu tulevad tegelikud oskused ja pühendumus inimestega lävimisel, suutmaks eraelus enda ümber luua õige kultuur, väärtused ja hoiakud.

On olemas veel kolmas võimalus, miks juhid ei ole oma eraelu korraldamisel tihti head. Sest see ei lähe neile korda. Või ei ole prioriteet. Seda tehku keegi teine. Nähakse ainult iseennast – mina, mina, mina. Fookus on mujal. Tööelu põhine saavutusvajadus on nii suur.  Kõik muu tundub nii palju olulisem kui enda eraelu mõtestatud korraldamine. See on kelle teise ülesanne. Abikaasa, elukaaslase või kellegi kolmanda. Harvard Business Schooli professor Clayton M. Christensen on kirjutanud suurepärase raamatu “How Will You Measure Your Life?”, mille põhise artikli on muuseas Harvard Business Review toimetajad valinud 12 parima artikli hulka, tähistamaks ajakirja sajandat sünnipäeva. Christensen kirjeldab selles raamatus töö ja eraelu valikuid, mida tasub läbi mõelda, elamaks õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Ja mille alusel neid valikuid langetada? Kuidas selge strateegia eraelu korraldamisel, ja mitte retroorikas, vaid praktiliste valikutena, kuhu sa panustad enda aja, raha ja energiaga, võimaldab sul luua tugeva vundamendi, olemaks õnnelik inimene. Ja läbi selle leida tasakaal tööalaseks eduks. Mitte läbi mõtestatud ja parimaid inimeste juhtimise praktikaid jälgiv eraelu ei võta sinult juhina, liidrina võimalust saavutada edu, vaid loob selleks vastupidi tugeva aluse.

Kokkuvõttes. Ükskõik, milline neist ülal kirjutatud põhjustest on teid seni takistanud enda eraelu korraldamise lahtimõtestamisel parimaid inimeste juhtimise praktikaid jälgida, siis tehke seda, ja teie võimalused avarduvad olulised. Ja tõstke kesksele kohale kultuur, nagu te seda enda juhitavas organisatsioonis teete. Mis on need olulised kultuuri aspektid, mida ma ise jälgin ja mida ma sooviksin näha oma lähedasi jälgivat? Ja küsige, mida nemad näevad ja teilt ootavad? Kõik algab dialoogist. Hea juht oskab kuulata. Ka eraelus.

 

This entry was posted in Juhtimine. Bookmark the permalink.

Comments are closed.