Arvamuslugu ajakirjas Edasi 28.12.2021
Elada tões tähendab valmisolekut teha ekstra pingutus, seismaks sulle olulise eest. Inimeste, väärtuste, visiooni, eesmärkide ja kõige muu eest, kellel või millel on sinu jaoks tähendus elus. Elada tões pärineb Vaclav Haveli filosoofilisest pärandist. Elada tões tähendus ei ole kuidagi vähenenud võrreldes totalitaarses režiimis elamisega. Tollal oli elada tões võitlus totalitaarse režiimi vastu või seda ignoreerida, nüüd tähendab elada tões mitte minna kergema vastupanu teed, mitte minna kaasa massi ootusega tänaval. Mitte juhtida organisatsioone, sh riiki tänaval sõnastatava päevakorra järgi. Keegi ütles mulle kunagi kuldsed sõnad – kommunikatsioon- see on imeline asi. Detsembri alguse Politico’s oli hea tsitaat meedia õiguse professorilt Judit Bayer’ilt: Lihtsalt jagada tõest informatsiooni kellegagi, kes arvavad, et see on vale informatsioon, ei muuda nende arvamust.
Elada tões tähendab võimet ignoreerida rumalust ja populismi. Elada, nagu seda poleks olemas. Mitte sellest teha välja. Kas see on võimalik? Mulle tundub, et osaliselt on, kui sa suudad eristada inimest ja tema seisukohta. Mitte võtta kõike isiklikult, panna teatud filter vahele. Sest üha enam ei peegelda inimeste seisukohad üldsegi inimesi endid. Nende tegelikku mina. Oleme justkui osalised mingis suures mängus, kus tihti täidetav roll määrab vaatepunkti. On tekkinud mingi uue sisuga konformism. Mitte hirmust võimu ees, vaid hirmust mitte meeldida publikule. Sotsiaalmeedia ajajärgul oleme sattunud järsku kõik lavale. Sellistes oludes võib sinu kõige suurem oponent avalikus elus olla isiklikus sfääris, kui eesriie on langenud, sinu suurim sõber. Mängus ja mängust välja tulles, tehes neil sfääridel vahet, ei ole see keeruline. Üha enam on ühiskonnas näha seda mitmekihilisuse teket, üks on see, milline sa tahad näida avalikus elus, teine on see, kes sa oled päris elus. Elada vales. Taas luua oma käitumisega ruumi, kus tõde pole oluline. Sellest on kahju. Selline käsitlus on moraalselt vale ja sellele ei ole võimalik ehitada edu. Aga võimaldab elus ajada mugavalt läbi. Inimese autentsuse taotlus peab olema pidev, nii laval kui siis, kui eesriie on langenud. Reflekteerida enda käitumist, muutes sündmused ja juhtumused kogemuseks. Organisatsioonides või ka näiteks kodus peame looma keskkonna, mis annab selle ruumi. Siis saame kõik koos ja ükshaaval tänavalt kostuva röökimisega hakkama. Meil on olemas piisav turvatunne, käitumaks lähtuvalt sellest, mis omab meie jaoks tegelikku tähendust. Et olla vastu survele elada vales.
Ma olen palju kordi filmist Invictus/Võitmatu vaadanud stseeni, kus Nelson Mandela, Morgan Freeman’i kehastatuna, inspireeib Lõuna-Aafrika valgenahalistest koosnevat ragbi meeskonda andma endast enam kui kõik 1995. aasta ragbi maailmakarika finaalis vahetult peale apartheidi lõppu riigis. Lisaks tohutule respektile teise inimese osas, mida antud stseen väljendab ja mis on igale liidrile oluline – siiras huvi teise inimese ja tema elu suhtes on selles väga tugev tähenduse põhine juhtimise aspekt. Juhtimine läbi tähenduse andmise sündmustele meie elus. Tähenduse jõud. Ragbi meeskonna võit ei ole ühe matši võit, vaid selle tähendus on tuua valged ja mustanahalised kokku, siduda nad vähemalt ühel hetkel kokku üheks riigiks, ületada rahvuste vahelisi piire ja vastuolusid. Ja läbi selle samasuguse lahke ja sõbraliku käitumisega tähenduse andmise saame me teisi inimesi enda kõrval võimustada. Ja teha enda poolt kasvõi väikene samm, toomaks tänasel polariseerumise ajajärgul rohkem kokku perekondi, organisatsioone ja ühiskonda tervikuna. Kas just sellest tähenduse andmisest igapäevastele otsustele ei ole kõige enam puudu ka riikide juhtimises? Käib tohutu askeldamine, kuid tihti kõigile teistele peale tegija enda jääb arusaamatuks – MIKS kõiki neid otsuseid ja tegevusi on vaja? Tähenduse jõud võib avada kõrvad ka neil tõese info jaoks, kes arvavad jagatava info olevat vale. Tähendus võib neid kõnetada.
Mida Mandela teeb, ta kasutab poeet William Ernest Henley poeemi sõnu, mis aitasid temal pikas vangistuses “seista, kui kõik, mida ta tahtis, oli lamada”. Ma ise olen alati keerulistel hetkedel, on see siis ekstra suusaring või vajadus seista tööelus enda väärtuste eest, mõelnud täpselt samuti – ma seisan püsti, sest teisiti ei saa, kui ka kergem oleks lamada. Anda alla. Ka teiste puhul minu jaoks eristab häid organisatsioone ja inimesi keskpärastest jõud ja julgus seista asjade eest, millel on sulle tähendus. Mõista selgelt, mis asja sa ajad ja seda mitte häbeneda. See loob mõju inimesena, see loob mõju juhina. Ja juhina sa lõpuks oled see, milline sa oled inimesena.
Ekstra pingutus on lõpuks see, mis maksab. Kui ma midagi tahan, mida minu sõbrad minust võiksid mõelda – Veskimägi on valmis alati tegema selle ekstra pingutuse tema jaoks olulise nimel. Ja sellepärast ei ole mul kunagi tulnud pähe öelda, et pole minu asi, mina jään enda liistude juurde. Mis oleks mugav. Ei riigiametnikuna, ei poliitikuna, ei ettevõtte juhina. Sest jõuetuse seista asjade eest, mis sulle on olulised, tagajärjed on palju laiemad kui ühekordne pahameel meedias. See on enesekaotus. Mis asja sa ajad? Viimastel kuudel on minuga tahetud rääkida elektri hinnast nii pulmas kui matusel, nii metsas kui merel. Paljud on küsinud, kust ma võtan jõu seista selle surve all, kui paljud tahavad suruda sind vähemalt põlvini maasse. Ma tean, mille eest me (Elering) seisame. Kui sa ise võitle sinu jaoks oluliste asjade tähenduse eest, siis keegi teine sinu eest võitlema ei tule. Ainult selline tahe seista vastu informatsioonile ja sündmustele, mis ei ole kooskõlas sinu väärtustega, võimaldab elada tões.
