Tahan osta enda lastele rahu. Mul ei ole ükskõik.

Arvamuslugu ajakirjas Edasi 8.11.2021

Elus on mõned kohtumised ja laused, mis jäävad meelde. Kes veel mäletab, siis 2000. aasta septembris kiideti heaks ÜRO Millennium Development Goals, mis sõnastas aastatuhande globaalsed arengueesmärgid kaheksas prioriteetses valdkonnas alates nälja ja vaesuse leevendamisest kuni keskkonna jätkusuutlikkuseni välja. Nende arengueesmärkide saavutamiseks lepiti kokku rikaste  riikide arenguabi vaestele riikidele. Veenmaks Euroopa Liidu doonorriike kinni pidama 0,7% rahvusliku kogutulu eesmärgist vaeste riikide toetamisel, veenis tollane Maailmapanga president James Wolfensohn liikmesriike, et see toetus on vajalik tagamaks inimestele inimväärne elu Aafrikas ja tagamaks meie lastele rahu.

Viimaste kuude jooksul olen pidanud alates matustest kuni juubeliteni, sõpradega istumistest kuni avalike esinemisteni palju arutlema energeetika ja sellega kaasuva kliimamuutuse teema üle. Mingil põhjusel, kui inimesed mind näevad, tahavad nad kohe rääkida elektri hinnast. Mitte et mina seda kõigil elujuhtumitel alati sooviks. Või veel enam nagu mul oleks jooksvale hinnale mingi mõju. Mõned olukorrad on isegi tänases maailmas elektrihinnast või laiemalt energiahindadest rääkimiseks kohatud.

Mis mind on nende arutelude juures pannud kõige enam imestama, üllatanud negatiivselt, et eelkõige just üle keskealiste ja elus hästi edasi jõudnud meeste hulgas on endiselt üllatavalt palju neid, kes ei usu või ei taha senini tunnistada inimtekkelist kliimamuutust (meenuvad arutelud Auvere põlevkivielektrijaama ehitamise vajalikkuse osas kümnend tagasi, kus tollane minister ei tunnistanud kuidagi kliimamuutuse inimtekkelist olemus ja uskus selle kohe mööduvat), või kui ka usuvad, siis asuvad seisukohale – aga mul ükskõik!

Selle minu kirjatüki mõte ongi, et minul ei ole ükskõik ja mina olen valmis kulutama täna rohkem, et osta homme enda lastele rahu. Proovin seda selgitada. Kuigi ühekorra see selgitamise katse kukkus juba haledalt läbi. Püüdsin avalikkusele selgitada elektrihinna tõusu valguses, kus kõiges süüdistati taastuvenergia kasutusse võtmist, et kindlasti elektrihinna tõus on täna suur ja tekkivad kulud rasked kanda, aga kliimamuutusest lähtuv alternatiivkulu, kui me planeedi soojenemise peatamiseks midagi ette ei võta, on veel oluliselt suurem. Kõlama jäi ja eetrisse jõudis muidugi tollasest intervjuust ainult elektrihinna pool, mitte aga mõte kliimamuutustest lähtuvast veelgi suuremast arvest kogu inimkonnale. Küsimus on selles, kes arve maksab? Maksjad võivad tõesti olla erinevad. Seda peegeldab avalikus arutelus kõlanud mõte, et las Saksamaal uputab või Californias metsad põlevad, mis see meisse puutub.

Just COP26 alguse puhul avaldas Financial Times Hiina, USA ja Euroopa teadlaste ühisraporti põhise artikli, mille lühike sisu on – kui me midagi ei tee, siis juba aastaks 2070 muutub kuni 19% maakera pinnast inimeluks sisuliselt kõlbmatuks. Ja kuni 3 miljardit eeldatavast 9 miljardist elanikust planeedil peavad tõenäoliselt minema liikvele ja oma kodudest lahkuma. Ja kui neid on isegi oluliselt vähem, siis suur osa neist elab just Sub-Sahara Aafrikas ja nende üsna tõenäoline põgenemise trajektoor toob nad Euroopasse. Ehk kui meil oleks ka ükskõik, mis toimub raja taga, ja Eesti kliima on 2070. aastal normaalselt elatav, siis kliimamuutus toob ekvaatori ümbrusest Euroopasse suurel hulgal kliimapõgenikke. Iga elus inimene läheks loetud tundide või hiljemalt päevade jooksul liikuma, kui puudub puhas joogivesi ja toit. Ellujäämisinstinkt astub vahele. Valik kohale jääda tähendab surra.

Ja siit tuleb mängu Wolfensohni välja öeldu, et lisaks inimlikule hoolivusele on elukeskkonna tagamine kõikjal planeedil meie võimalus osta oma lastele rahu. Selge on see, et sellise perspektiivi valguses, kus maakeral on 9 miljardit inimest ja nendest 3 miljardi elukoht on muutunud kliimamuutuste tagajärjel suhteliselt elamiskõlbmatuks, pole realistlik, et Eesti 45 000 ruutkilomeetrile, kus on puhast joogivett ja toiduressurssi piisavalt, saaks jääda miljon inimest. Me ei suuda enda piire kaitsta välise surve eest. Ja see on kõige esmane ja otsene kliimamuutuste mõju meie koduõuele ka Emajõe Suursoos või Soomaa metsades. Üsna tihti on need samad inimesed, kes eitavad kliimamuutust, vastu ka igasugusele immigratsioonile. See positsioon on täiesti vastuoluline. Umbes sama vastuoluline nagu Isamaa teise pensionisamba kaotamise ja immigratsiooni mitte-tolereerimise poliitika. Kui immigratsioon oleks vastuvõetav ja elanikkonna vanuseline koosseis märgatavalt nooreneks, siis oleks olnud teise samba kohustuslikkuse kaotamine ja pensionide jooksev finantseerimine sotsiaalmaksu laekumisest täiesti kaalumist väärt alternatiiv. Ei saa minna samaaegselt sisse kahest uksest ehk loobuda rahvastiku kiire vananemise valguses kohustusest vanaduspõlveks raha koguda ja samas mitte lasta riiki sisse uusi töökäsi, kes selle raha meie eakatele teeniks.

Sama on kliimamuutuse eitamisega ja immigratsiooni välistamisega. Kui me ei panusta hoidmaks kliimamuutust Pariisi kliimaleppe eesmärkide raames, siis oleme varsti silmitsi enda ja Euroopa piiridel tänasega võrreldes massiivse ja meeleheitliku põgenike vooga, mida ei ole võimalik hoida tagasi mingi jõuga. Tuleviku maailmas ei jää Eesti kohale inimasustusest tühja auku, kus on ainult rabad ja sood, karud ja hundid ringi jooksmas. Kahjuks mitte, pean ütlema paadunud matkamehena. Selline Eesti oleks huvitav avastamine.

Väärtuskonfliktides õigete valikute tegemine määrab paljuski meie laste tuleviku. Kõige halvem on teha nägu, nagu midagi ei ole juhtumas. Nagu kirjutas Aleksandr Solženitsõn Gulagi Arhipelaag II osas inimeste kohta, kes nägid raudteejaamade tapivagunites vange: „ja (nad) püüavad meid üldse mitte näha, nagu oleks meie asemel tühi koht“.  Selline käitumine on vastutustundetu, mul ei ole ükskõik!

 

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.