Ja eesriie avaneb…

Arvamuslugu ajakirjas Edasi 12.10.2021

Antud lugu autentsuse paradoksist on ajendatud viimase aja Euroopa aruteludest kliimapoliitika ja selle mõju üle energeetikale. Kui palju peaks olema meil ausat julgust öelda väärtuste põhiseid asju, mida enamus kuulda ei soovi; ja palju käitumislikku ettevaatlikust jätta asju ütlemata, sest aus tõde riivab paljude maailmapilti.   

Asjade ja sündmuste tähendus elus, mis on õige, mis on vale, tekib ajaga, kogemusega. Kogemus aitab meil mõtestada, mis on tegelikult meile oluline, mis omab tähendust. Ebaoluline langeb kõrvale. Vajadus ja soov teeselda langeb kõrvale. „Noorus on hirmus asi: see on näitemäng, kus lapsed (kuuldavasti süütud!) käivad kõrgetel karkudel ja kõige erisugusemates riietes ning räägivad päheõpitud sõnu, millest nad ainult pooltest aru saavad, kuid mille nad on fanaatiliselt omaks võtnud,“ kirjutab Milan Kundera romaanis Nali. Elukogemuse tekkimisel muutub inimeste otsuste lähtekoht. Otsuste lähtekoht ei ole enam teiste arvamus minust. On julgust olla SINA ISE.  Eesriide langemisel ilmub näitelavale meie tegelik mina. Aga kas keegi soovib ja on valmis meie tegelikku mina rambivalguses nägema? Sellele küsimusele vastusel on kaks poolt. Positiivne pool, autentsus väärtuste osas. See on suur võimalus nii enda kui teiega seotud inimeste ja organisatsioonide arenguks. Juhi väärtuste autentsus määrab kogu organisatsiooni kultuuri, miks ja kuidas selles organisatsioonis asju aetakse. Ja võimalik negatiivne pool, hoolimatu, teiste tundeid mitte arvestava käitumisena väljenduv autentsus. See on enamjaolt rumalus, ülbus või ebaviisakus. Selle tulemusena kaotame me inimestena usaldust ja mõju juhina. Inimesed tahavad näha liidrit, kes on autentne ja valmis seisma oma väärtuste eest, aga on samas empaatiline ja arvestab oma käitumises teiste inimeste ja nende tunnetega. Kui seda autentsuse ja empaatia tasakaalu ei ole, siis saame inimese, kelle tegevuse diviis on – my way or no way.

Eelnevas kirjelduses seisnebki autentsusega seotud paradoks, et saavutada mõju juhina, tuleb olla üha enam SINA ISE. Seda eelkõige uute tööjõuturule tulevate põlvkondade jaoks, kelle jaoks juhi mõju ei tulene automaatselt tema formaalsest positsioonist, vaid sellest, kes juht inimesena tegelikult on. Kellena teda tajutakse. Sellepärast tuleb ennast juhina üha enam avada oma kolleegidele, partneritele, klientidele, ühiskonnale. Teisalt ennast avades ei tohi olla naiivne ja hoolimatu. Tegelikult ei oota keegi meist teistelt inimestelt, juhilt, kolleegidelt ja partneritelt radikaalset autentsust. Me ei soovi näha kõike, mis on inimesel teiste pilkude eest varjul eesriide taga. Näha peab olema see parim, mida me tahame teistele pakkuda! Mis toimub kulisside taga ei ole teiste asi.  INSEAD’i professor Herminia Ibarra Harvard Business Review(January–February 2015) artiklis The Authenticity Paradox väidab, et liigne lihtsustatud käsitlus autentsusest võib hakata takistama inimese arengut ja mõju juhina.

Keegi ei taha näha juhina inimest, kes on ebakindel, haavatav, kahtlev, ei suuda otsustada etc. Me kõik tahame näha inimest, organisatsiooni ja kolleegide ootus, kes teab miks ja mida me teeme. Kes on valmis minema ees. Ja kui organisatsioonid muutuvad järjest kompleksemaks oma otsustusprotsessidelt, siis seda enam on ootus juhile näidata teed, hoida organisatsiooni missiooni, väärtus ja kultuuri.

Seega juhi autentsuse taotlusest rääkides peaks küsima nagu küsib Kundera, kas peaks olema rohkem julgust või ettevaatlikust. Julgust olla laval sina ise või ettevaatlikust mitte näidata teistele enda tegelikku kuju ja mängida etteantud rolli? Julgust näidata enda tegelikku TÄNAST mina. Sest homme ei pruugi meist keegi olla enam see, kes me olime täna. Nii see peabki olema. See on areng inimesena, see on areng juhina. Elukogemus, see ajaga tekkinud pagas on see, mis võimaldab meil näidata enda tegelikku mina. Ilma elukogemuseta oleme me kõik liiga haavatavad teiste arvamuste poolt. Me ei saa ega tohigi ennast teistele avada, kaotamata usaldust. Inimesed, kes avavad ennast teistele ilma varasema usaldusvaruta, tunduvad meile tavaliselt ullikesed.

Noorte inimeste puhul tuleb mõju saavutamiseks ja loomiseks kahjuks osaliselt vastata oma käitumise ja ütlustega teatud sotsiaalsele ootusele. Nii on võimalik luua usalduskapital tuleviku tarbeks. Me tahame omada teatud turvatunnet käitumise osas, mida me saame teiselt inimeselt eeldada. Meie mõju üheski organisatsioonis ei saa olla suurem meie usaldusest antud organisatsioonis. Ja siin juures on sama tähtis kui see, mida me ütleme, ka see, kuidas me seda ütleme. Et ütlemise viis ei solvaks inimesi. Seega elukogemuse pagasita, usalduskapitalita inimesed peavad tahes või tahtmata vältima liigset naiivset ausust. Leidma tasakaalu enda tegeliku mina ja ühiskonna ootuse vahel meie tegeliku mina suhtes. Me ei soovi ega talu seda, kui teine, võõras inimene on alasti meie ees. Asjade ausaks välja ütlemiseks on vaja varasemalt kogutud/kogunenud usaldust, autoriteeti.

Ja selle organisatsiooni või ühiskonna ootuse rahuldamiseks, võitmaks usaldust ja mõju oleme me kõik ükshaaval ja ühiskond tervikuna õppinud ära hädavaled. Lohutame ennast paratamatusega, pigem hädavale kui aus (valus?!) tõde, mida keegi ei soovi kuulda. Meil tundub täiesti õigesti, et asjade ütlemata jätmine on efektiivsem viis enda eesmärkide saavutamiseks kui aus tõde. Aga on üks punane joon, kust üle minna ei tohi –  VALETADA EI TOHI. Võib jätta asjad ütlemata, kuid valetada ei tohi. Valetada ei tohi teistele inimestele meeldimise jaoks. Olen selles varem kirjutanud Edasis https://edasi.org/3422/taavi-veskimagi-soovikontsert/. Meenub nõukogudeaegne inimeste pidev   valetamise kogemus süsteemiga sobitumiseks ja meeldimiseks, pidev vale oli „modus operandi“. Inimesed seletasid endale, mis mul üle jääb, elu tahab elamist. See oli ellu jäämise vale, mida tänases ühiskonnas ei saa ega tohi tolereerida. See ei ole proportsionaalne eesmärgi suhtes tänases ühiskonnas ja väärtuspõhiselt täiesti aktsepteerimatu. Kui rääkida autentsuse paradoksist, siis kui käitumislikult liikuda tõe mitte rääkimiselt teadliku valetamiseni, siis te kahjustate sellises ulatuses enda isiku väärtuspõhist autentsust, et soov meeldida ja asetuda paremini, mis tahes inimkollektiivi ei korva seda kahju.

Ja küsimus, mis mind huvitab selle juures, et miks osad inimesed elukogemuse tekkides muutuvad oluliselt autentsemaks, kaob soov ja motivatsioon valetada. Teiste puhul aga võib näha täielikku alla andmist, julguse minetamist enda seisukohti väljendada ja täielikku valmisolekut võtta „anuma kuju“. Kas see vahe tulenebki just asjaolust, et ühed tajuvad laiemat vastutust tuleviku ees, teistel ei lähe tegelikult enam midagi korda, kõigist on ükskõik. Mis nüüd mina, nagu nii midagi ei muutu!? Laske mul rahus olla. Ja eelkõige eelmises elus poliitikas ma nägin, kuidas elukogenud inimesed tegid õudsaid asju, kuna neil puudus selgroog või tahe öelda „ei“.

Seega autentsus ei ole midagi, mis on või ei ole. Oluline on püüdlus ja tahe liikuda MÕTESTATUD autentsuse poole ja nagu ütleb Lennart Meri raamatust Virmaliste väraval: „Tahan niisiis öelda, et viimaseks suureks avastuseks ei ole Antarktika sõsarmandrite kaardile kandmine, vaid ikka inimese enda avastamine inimese enda poolt,…“.

 

This entry was posted in Juhtimine. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.