Eesti energiakava

Lugu ilmus Postimehe arvamusküljel 17.09.2021

Eesti energiakava eesmärk on tagada Eesti tarbijate energiavarustuskindlus kliimaneutraalsel moel ja Eesti majanduse konkurentsivõimet toetavalt. Antud visioon põhineb kolmel sambal.

Esmalt tuleb tagada tarbijate varustuskindlus, et tuled põleks ja kodud oleksid soojad. Seda tuleb  teha kliimaneutraalsel moel, vältides CO2 emissioonide tekkimist varustuskindluse tagamiseks vajaliku energia tootmisel. Ja see tuleb saavutada viisil, et kliimaneutraalsel kujul tagatav varustuskindlus looks täiendavaid töökohti ja majanduslikku heaolu Eesti ühiskonnale.

Nende eesmärkide saavutamiseks toimub energiamajanduse elektrifitseerimine. Ilma laialdase elektrifitseerimiseta on eelnevalt nimetatud eesmärke keeruline saavutada. Rääkides Eesti tuleviku energiamajandusest, räägime me eelkõige elektri tootmisest, salvestamisest ja tarbimisest.

Eesti energiakava eesmärki selliselt sõnastades on üheselt selge, et energiapoliitika ei ole väärtuste vaba. Seega erinevaid väärtushinnanguid kandvad inimesed võivad näha Eesti energiakava täiesti erinevalt. See on loonud olukorra, kus Eestil ja Euroopa Liidul on erinevaid energiamajanduse arendamise strateegilisi plaane kuni 2050. aastani mitmeid, aga laiema konsensuse puudumise tõttu nende taga ei taju ühiskond energiamajanduses süsteemset arendamist. Ükski kava ei ole legitiimne kava selle huvirühma jaoks, kellele see ei sobi. Alati tuleb alustada küsimusega MIKS?

Miks kavad ei ole legitiimsed?

Siin on neli suurt põhjust. Esiteks, paljudele jääb mõistmatuks energiasektori süsinikuheitme vabaks  muutmise eesmärk. Miks see vajalik on? Kui seda ei mõista või neid väärtusi ei jaga, siis võib tunduda täna energiamajanduses toimuv tõelise kaosena. Teiseks, Eesti energiamajanduse korraldamine põhineb vabaturu põhimõtetel. Kui liberaalse turumajanduse printsiipe ei jagata, siis jällegi tundub olukord täieliku anarhiana. Pole plaanikomiteed, pole plaani, miks keegi midagi ei otsusta, kuhu ja kui palju elektritootmise võimsust ehitada?! Kolmandaks, kui puudub usk, et ühtne Euroopa Liidu elektriturg-võrk on midagi, mis töötab ja elektrijaam Lätis või Soomes on Eesti tarbija varustuskindluse seisukohalt sama hea ja kättesaadav kui elektrijaam Eestis, ka siis võib tänane olukord tunduda tõeliselt valena. Neljandaks, kui ei mõisteta vajadust ehitada enda energiavarustuskindlus üles nendest riikidest, kellega me ei jaga samu väärtusi, st Venemaast ja Valgevenest eraldiseisvalt.

Aga milline siis on Eesti energiakava, mis põhineb eesmärgil tagada Eesti tarbijate energiavarustuskindlus kliimaneutraalsel moel ja Eesti majanduse konkurentsivõimet toetavalt.

Esimene sammas, tarbijate varustuskindlus

Tarbijate varustuskindlust tuleb vaadata kohaliku tootmise ja ülepiiriliste va Venemaa ja Valgevene ühenduste koosmõjus. Eesti tiputarbimine on täna ca 1600MW ja aastane tarbimine ca 9TWh. Elektritarbimine kasvab järgnevatel kümnenditel; tiputarbimine kasvab piiratult tänu tarbimise juhtimise ja salvestustehnoloogiate arengule, mis võimaldab toodetud energia kasutamist ajas nihutada. Plaan sellise tarbimise katmiseks on järgnev. Esiteks, Vabariigi Valitsus kehtestas sellel aastal Eesti elektrivarustusstandardi. Teiseks, Elering teostab iga-aastaselt selle  standardi vastu elektrisüsteemi järgmise 10.aasta piisavuse hindamist. Meil on selleks olemas inimesed, oskused, tööriistad. Ja kui eelnevalt nimetatud elektrisüsteemi võimekuse analüüsist selgub, et meil on järgmise 10 aasta vaates probleem, et tootmine ei kata tarbimist, siis rakendame järgmised sammud. Kiire lahendusena rakendame juba ette välja töötatud strateegilise reservi, mis tagab vähemalt 1000MW juhitava tootmisvõimsuse olemasolu Eestis. Strateegiline reserv ei tohi vastavalt regulatsioonile osaleda elektriturul ja sealt raha teenida ning see tuleb meil tarbijatena täiendavalt maksta kinni varustuskindluse tagamiseks. Seega ei tohi sellise reservi loomine olla kergekäeline, kuna asetab täiendava koormuse Eesti elektritarbija õlule ja vähendab Eesti majanduse konkurentsivõimet.

Kuna strateegiline reserv põhimõtteliselt „ootab“ olukorda, kus elektriturg ei suuda katta tarbimist, siis pikemas plaanis on vaja saada juurde uusi energiaturul osalevaid tootmisvõimsusi, mis suudavad lisaks võimsusele pakkuda ka elektrisüsteemi juhtimiseks vajalikke kiireid reserve. See tähendab turumudeli arendamist, mis võimaldab ehitada uusi elektrijaamasid.

Teine sammas, varustuskindlus kliimaneutraalse moel

Tänast energiamajandust on keeruline mõista ja aktsepteerida, kui ei usu inimtekkelisse kliimamuutusesse ja vajadusse piirata oluliselt inimkonna C02 emissioone. Energeetikasektor  on suurim (globaalselt üle 70%) keskkonnajalajälje põhjustaja ja ilma energiasektori muutusteta ei suuda me saavutada Pariisi kliimaleppe eesmärki hoida globaalne temperatuuri tõus alla 2 kraadi Celsiust. Arvestades ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide arvutusi kliimamuutuse majanduslike mõjude kohta, on kohati kõrge elektri hind ühiskondade jaoks väike kulu maksta kliimamuutustega toime tulemiseks. Samas kindlasti tuleb pidada silmas energiavaesust ja elekter peab olema jõukohase hinnaga kõigile. Euroopa Komisjon on seda mõistnud ja pakkunud lahendusena Social Climate Fund’i loomist, aitamaks tasandada majanduslikke mõjusid kõige haavatavamatele.

Eesti elektritootmise portfelli süsinikuheitme vabaks muutmisel liigume viiel suunal:

  • Esiteks, hajatootmise arendamine. Meil on täna ca 10000 väiketootjat ja ca 500 megavatti väikeseid päikeseelektrijaamasid.
  • Teiseks, suuremahuline tootmine merel. 2000 megavatise võimsusega avameretuulikud toodavad aastas 7 teravatt-tundi elektrit, aga terve Eesti aastane tarbimine on 8,4 teravatt-tundi. Loomulikult ei genereeriks nad kogu elektrihulka ühtlaselt ja ajalises vastavuses tarbimisega. Mida suurem ala on ühtse võrguga kokku liidetud, seda enam saame põhineda tuule- ja päikeseenergia lahendustel. Selleks vajame täiendavaid ühendusi, Elwind, Eesti-Läti merekaabel ja Estlink3 Eesti-Soome vahel hübriidlahendustena, mis võimaldaks kasutada riikide vahelisi mereühendusi ka mereelektrijaamade võrku liitmiseks. Kui me aga suudaks selle elektri salvestada, on võimalik katta suur osa riigi tarbimisest.
  • Kolmandaks, salvestamine ja tarbimise juhtimine. Olgu salvestus siis hüdropumpade, akude, vesiniku või soojaveeboilerite põhiselt. Samuti tarbimise juhtimine, mis võimaldab vältida kõige kallimate elektrijaamade ehitamist tiputarbimise vastu.
  • Neljandaks, energiasääst. Ei ole paremat energiat kui säästetud energia. Ja siin on meil veel palju potentsiaali nii eraisikute kui ühiskonnana.
  • Viiendaks, küte ja transport. Siin on kindlasti teistel energiakandjatel elektri kõrval, olgu siis selleks biometaan, vesinik või midagi muud, samuti oluline roll mängida.

Kolmas sammas, energiapoliitika majanduspoliitika osana

Tuled põlemas ja kodud soojad hoida tuleb kliimaneutraalselt viisil, mis ei vähenda Eesti inimeste heaolu, vaid suurendab seda. Kliimamuutus kui võimalus uute tehnoloogiate ja ärimudelitega tulla globaalsele turule. Keskne mõte on näha energiasektori dekarboniseerimist võimaluse, mitte ohuna. Eestis on küllalt ettevõtteid ja ettevõtlikke inimesi,  kes suudavad energiasektori dekarboniseerimise trendi põhiselt luua uusi töökohti ja majanduslikku heaolu Eestis, näiteks Elcogen, Skeleton, PowerUp, Gridio, Fusebox, Energiasalv ja paljud teised.

Kokkuvõttes ei ole küsimus mitte plaani puudumises, vaid sellise plaani puudumises, mis maailmavaateliselt meeldiks kõigile. Et igaüks tajuks selle plaani legitiimsust enda suhtes. Pole võimalik teha plaani, mida igaüks tajuks enda suhtes legitiimsena. Seega energiapoliitika ei erine paljudest teistest poliitikatest tänases maailmas. Seisukohad on väga polariseerunud ja tugevalt hajunud erinevate väärtustega ühiskonnagruppide vahel. Seda ajalooliselt üsna konsensuspoliitika põhiselt veetud valdkonnas nagu energeetika.

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.