Intervjuu Eesti Ekspressi loole “Nähtamatu vaenlane vs Eesti: kuidas koroonakriis meie elusid muutis” 16.04.2020
Intervjueeris Greete Lehepuu
Kui palju viimase kuu jooksul telefoniga rääkimine kasvanud on? Kas tuleb mitu korda päevas telefoni akut laadida?
Töötamisest on saanud üks lõputu 7×24 kestev audio- või videokonverents. Hommikul alustad, õhtul hilja lõpetad, navigeerides erinevate suhtlusplatvormide vahel, hüpates teams’ist zoom’i, zoom’ist bluejeans’i, bluejeans’ist meet’i ja nii edasi. Nagu hetkel, kell on 22.10 ja tööpäev veel ei lõpe… Keeruline on selle tohutu suhtlemise sees kuulda iseenda mõtteid. Kirjutamine on hea. Kirjutamine on tänases päevas täiesti meditatiivne.
Millal kriisi tõsidus teile pärale jõudis ja milles see väljendus (äkki mõni hetk või uudis, mis on meelde jäänud)?
Olin just vahetult enne kriisi Põhja-Itaalias kahel suusamaratonil. Ja olen seal üsna tihti nii talvel kui suvel matkamas. Ja kuidagi need Itaalia hukkunute arvud, kuna see keskkond on hästi silme ees, olid midagi sellist, mis hakkasid andma arusaama selle tragöödia tegelikest mõõtmetest.
Ega te juhuslikult ei saatnud mõnd oma majapidamisest vana laptopi mõnele Eesti perele?
Kõik vanad läpakad on minu enda laste käsutuses. Ka 1. klassi laps vajab äkki läpakat, sest sai äkki emaili, hakkas osalema chat’ides ja toimuvad videotunnid.
Mida selline kriis Eleringile kui elutähtsa teenuse tagajale tähendab? Kas tuli kuidagi tööd ka ümber korraldada?
Ma olen Eleringi meeskonna üle uhke. Esimesed paar-kolm päeva kodukontoris võttis inimestel aega kohaneda, aga täna oleme nüüd nende nelja nädala jooksul kodukontoris saavutanud, ma usun, sellise 90% efektiivsuse tavapärasest, millega mina olen väga rahul. Oleme saanud uued töökorralduse rutiinid jooksma. Aga loomulikult, kuna Eleringi teenus peab toimima 7×24, siis dispetšerid on koguaeg tööl, et inimestel oleks kodudes hea olla. Et nende kodud oleks soojad ja tuled põleks. Tänases olukorras tajume endal kõrgendatud vastutust Eesti inimeste ees. Selleks oleme riskide maandamisel jaganud dispetšerid kaheks grupiks, kes omavahel kokku ei puutu ja need kaks gruppi töötavad erinevates asukohtades. Energiavõrgu käidu pool töötab, inimestel on isikukaitsevahendid olemas, et nende enda ja lähedaste riske vähendada, tõkestada viiruse levikut ja tagada elektri- ja gaasivarustus.
Mida sellises kriisis tegutsemine suure ettevõtte juhile tähendab? (Rasked otsused nagu palga vähendamine, töötajate turvalisus, ettevõtte riskid jne)
Juhile tähendab see seatud eesmärkide/tulemuste saavutamist oluliselt ebaefektiivsemate või piiratud töömeetoditega. Juhi edu kriteerium on tulemus, kriis toob seda veelgi enam esile. Mõned juhid saavutavad tulemusi, mõned mitte. Kriis on alati võimalus organisatsioonidele vaadata enda toimimist, ärimudeleid, väärtuspakkumisi ringi. Ja kõik organisatsioonid, mida mina selles kriisi lisaks Eleringile näen, ka seda teevad. Erinevates sektorites. Seega on lootus tulla sellest kriisist välja hoopis efektiivsemate ärimudelite, töökorralduse ja kõige muuga. Olen kindel, et paljusid teenuseid ja kaupu ei tarbita kunagi enam sellises mahus ja sellisel kujul ja paljud inimesed ei pöördu enam kunagi 40- tunnise töönädalaga kontorisse tagasi. Eesti ettevõtted on kohanemisvõimelised ja usun, et nad tulevad sellest kriisist välja globaalse konkurentsi vaates tugevemalt. Kui ainult protektsionism ei tapa nende võimalusi. Seega on meile oluline kaitsta avatud liberaalse majanduse põhimõtted. Seda eelkõige Euroopa Liidus. Eesti siseturu põhiselt ei saa me tänasest kunagi jõukamaks ja juba tänase heaolu taseme hoidmine on pea võimatu.
Kas loete piirangute arengutest uudistest või peate valitsusega otsekontakti? (Taaskord, arvestades, et tegu on elutähtsa teenuse tagamisega.) Kui jah, siis mis infot vahetate?
Meil on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga hea töine kontakt. Suhtluskanalid ja -rollid on pandud paika juba rahu ajal. Nüüd kriisis oleme saanud võtta need automaatselt kasutusse. Energeetika valdkond on ilmselt üks paremini protsesside mõttes kokku lepitud valdkond. Oleme õppinud varasemast.
Milline on olnud teie jaoks kõige ärevam hetk sel aastal (2020)?
Eks minu töö ärevad hetked ole seotud ikka elektri- ja gaasisüsteemi tööga. Sellel aastal on õnneks energiasüsteem talitanud senini ilma liigset adrenaliini pakkumata. Ja ma olen selle eest tänulik. Vast 1. jaanuar oli kõige ärevam, kui Eesti-Soome gaasitoru Balticconnector läks ametlikult töösse ja sama hetkel käivitus ka Eesti-Soome-Läti ühine gaasiturg, mille avamist olime põhimõtteliselt 3 aastat valmistanud ette.
Teine ärev hetk muidugi oli seotud aktsiaturgude järsku negatiivse korrektsiooniga. Keegi ei teadnud, kuhu see jõuab. Massiivne rahatrükk on selles peatanud. Aga mis on selle rahatrüki laiem mõju? Turud on osaliselt taastunud hetkeks, varsti hakkame aga nii riikide kui ettevõtete majandustulemusi nägema. Eks paistab, mis siis turud nende numbrite kohta ütlevad.
Ikka öeldakse, et head kriisi ei tohiks raisku lasta: mis on praegu energeetika valdkonnas need kohad Eestis, milles arendusega spurtida ja teha täielik kannapööre?
Eleringi järgmise 5 aasta missioon on sünkroniseerida Eesti elektrisüsteem Mandri-Eurooopa elektrisüsteemiga, ühendades ennast Venemaast lahti, samas hoides sellel ülemineku perioodil Eestis tuled põlemas ja toetades valitsuse seatud taastuvenergia eesmärke. Selline on meie kokkulepe omanikuga. Seega meie ettepanek on panustada antud kriisis taastuvenergia arengusse. Suurim projekt, mida Elering ajab ja mitte ainult Eestis, vaid ümber Läänemere, on Läänemere avamere võrgu loomine, mis võimaldaks efektiivselt võtta kasutusse Läänemere avamere tuule potentsiaali. Mis on meeletu. Mitmed uuringud on näidanud, et kui kõik Läänemere riigid tegutsevad ühiselt, siis on võimalik 2030/2050 Euroopa Liidu ja riikide kliimaeesmärgid saavutada odavamalt ja kiiremini. Ja see tagab ka Eesti suurema iseseisva energiavarustuse. Juba 2000 megavatiga on võimalik sisuliselt energia koguse vaates katta kogu Eesti aastane energiatarbimine. Muidugi mitte igal ajahetkel. Selleks vajame energiasüsteemi paindlikkust nii kiirete juhitavate jaamade, salvestuse kui tarbimise juhtimise kaudu.
Kas mõistate riigi otsust investeerida raha just uue õlitehase ehitamiseks? Kuidas seda analüüsida?
Ma ei soovi seda analüüsida. Olen siin potentsiaalses huvide konfliktis omanikuga. Õlitehas ei ole kuidagi seotud Eesti elektri- ja gaasivarustuse tagamisega. Nii et mul ei ole ka otseselt vajadust siin seisukohta kujundada. Küll oli seda mul vaja teha Auvere elektrijaama ehitamise juures. Kirjutasin ja rääkisin toonase majandusministri Juhan Partsiga, et Eesti varustuskindluse jaoks Auveret vaja pole. Me ei ole ühiskonnana nii rikkad, et investeerida sadu miljoneid piiriülestesse ühendustesse ja siis veel elektrijaama, mis selle sama loodud turu tingimustel ennast ära mingil kujul ei tasu ja mille arve tuleb meil kõigil koos maksta kinni. Aga Auvere otsus tehti ikka kui äriinvesteering. Selle juures pidi olema tasuvusanalüüs, pidi olema mingi Excel. Huvitav oleks seda täna näha, sest kõikvõimalikud riskid, mida pidi ju hinnastatama tasuvusanalüüsi tegemisel, on tänaseks realiseerunud. Seda võiks tõesti keegi küsida. Väga huvitav, kuidas see tasuvus tollal paberil kokku joonistati, kuigi põhimõtteliselt oli ju selge, et kliimapoliitika tuleb ja CO2 hinna tõustes on põlevkivi esimene, mis turult välja kukub.
Kuidas kriis avatud energiaturgu on mõjutanud? Mõned õppetunnid?
Kas me just ei lugenud pealkirju mõni päev tagasi, et märtsis olid Eestis ajalooliselt odavaimad elektri hinnad? Seega turg töötab. Hind on nõudluse/pakkumise funktsioon. Kui nõudlus langeb ja pakkumine püsib, siis hind langeb. Energiaturg on kriisis ennast tõestanud. Just sellist Euroopa Liidu energiaturgu me olemegi tahtnud luua. Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga liitumise valguses arendame me regionaalset energiaturgu edasi, tuues turule uusi tooteid. Sama kehtib avatud gaasituru kohta. 1.jaanuarist alates on kogu Balticconnectori võimsus olnud täis müüdud ja gaas soovib liikuda kõrgema hinnaga Soome gaasiturule. Vaadake tänaseid elektri- ja gaasihindasid ja te peate nõustuma, et Eesti elektri- ja gaasituru avamine konkurentsile on olnud edulugu, millest Eesti tarbijad on võitnud. Kui me peaks täna jätkuvalt ostma kogu Eesti tarbimiseks vajaliku elektri Narva elektrijaamade hinnaga, siis oleks see tänase turuhinnaga võrreldes kaks korda kallim!
16.03, kui Eestis oli juba eriolukord, surusite Rail Balticu esindajaga kätt (vähemalt foto on avaldatud sel päeval) – viirust ei kartnud?https://www.delfi.ee/news/paevauudised/railbaltic/rail-baltic-estonia-ja-elering-solmisid-leppe-energiataristu-umberehituseks?id=89243681
See leping ja pildid said tehtud 21. veebruaril juba 🙂 https://elering.ee/rail-baltic-estonia-ja-elering-solmisid-leppe-energiataristu-umberehituseks
Kui ma vaatan enda ümber toimuvat, siis ma ise vahel mõtlen, et ehk olen isegi liiga ettevaatlik. Olen küll nende nelja nädala jooksul sisuliselt kõiki kokkupuuteid pereväliste inimestega vältinud. Liikunud ainult Eleringi, kodu ja Eestimaa metsade vahel. Ja minu jaoks ei ole metsas käimine RMK matkarada.
Kas COVID-19 on teid/perekonda ka kuidagi isiklikult puudutanud?
Õnneks, mitte. Ja proovime käituda vastutustundlikult, et see nii ka jääks.
Kas olete pidanud e-kooli ka muukima? Mis on raskeim koduõppe aine? Kuidas ja kuivõrd kodune elu üldse muutunud on (toidu ostmine nt)?
Oo jaa. Meil on kujunenud tänaseks rütm kenasti välja. Hommikul teeme koos päevaplaani. Siis toimetab igaüks eraldi, kes teeb tööd, kes õpib. Enne lõunat, kui meil siin Hüppetorni metsas veel rahvast pole, teeme poisiga keka ehk jooksuringi, siis lõunasöök. Siis jätkame igaüks oma tööga, tööpäeva lõpus vaatame kodused ülesanded üle, kuidas on läinud. Tütar 8. klassis õpib iseseisvalt, temaga ei ole vaja midagi teha. 1. klassi poiss vajab aga tuge ja juhendamist küll. Kellel on juhendatavaid enam ja väiksemad võimalused hajuda, siis ma täiesti kujutan ette seda väljakutset hoida efektiivsust ja töömeeleolu üleval. Ei ole lihtne. Näen, kuidas osad inimesed igatsevad kontorisse tagasi!
Mille üle olete leidnud end mõtisklemas selle kriisi ajal, kui sellist hetke üldse on jõudnud tekkida?
Pidingi kirjutama just arvamusloo, ja võibolla ka teen seda siiski lähiajal pealkirjaga „Usalduse ökonoomika“. Teadagi, kui on usaldus madal, siis tehingu kulud on kõrged ja iga asi võtab palju aega. Mulle hetkel tundub, et poliitilise retoorika vahel rakendada tugevat nõudluspõhist majandusmudelit ja riigi administratsiooni tegelikku valmisoleku ja tahte vahel võtta sellega seonduvaid riske, valitseb tohutu kuristik. Ja olles olnud Eesti riigi teenistuses 25 aastat ametniku, poliitiku ja äriühingu juhina, arvan ma mõistvat, miks see nii on. Meenutagem või Marika Priskega juhtunut. Miks selliste kaasuste valguses peaks tahtma võtta keegi riske, mida võtmata saab hakkama?! Aitäh ei ütle keegi nagunii, võimalik on sattuda vaid 48 tunniks kui mitte kauemaks platele. Ja teisalt, kui riik läheb sügavuti kättpidi reaalmajandusse, siis alati risk korruptsiooniks kasvab hüppeliselt.
Pikalt majandussektoris tegutsenud inimesena – kuidas sellest august välja ronida? Kas riik on astumas erimeetmetega õigeid samme? Milliseks majandusmaailm ja Eesti roll selles kriisi järgselt muutub?
Kasvav protektsionism ei ole kindlasti trend, kust perifeersed väikesed majandused tulevad võitjatena välja. Peame tegema maksimaalse pingutuse, hoidmaks enda jaoks vähemalt Euroopa turu avatuna ja püüdma mitte välja kukkuda globaalsetest väärtusahelatest, kuhu me just paljudes sektorites oleme saanud jala ukse vahele.
