Kas Eesti on küllalt lame maa? MEIE ja NEMAD

Arvamusartikkel Postimehes 3. veebruaril 2019

Juhtusin mõni aeg tagasi arutama Eesti tuleviku üle ühe tuntud Eesti ettevõtjaga. Kahtluseta igati patriootliku ja isamaalise inimesega, kes ütles lause, mis minu kõrva riivas ja mille mõte oli umbes selline – kuskil on Eesti poliitiline eliit, NEMAD, kes peavad Eesti riigi eest vastutust kandma ja loomulikult siis ka kaasuvaid õigusi ja kohustusi realiseerima. Ma võtsin selle loo kirjutada, sest see on olemuslik käsitlus, mida tuleb valimiste eel erinevates seltskondades Eesti elu üle arutledes üsna tihti ette ja mida ma põhimõtteliselt ei jaga. Ehk kuskil on NEMAD (kellel on õigused, kohustus ja vastutus tegutseda Eesti riigi ja ühiskonna edasi viimise nimel) ja siis oleme MEIE, kes istub nagu publik saalis ja vaatab etendust, vahel plaksutab aga enamus aja tervitab laval olijaid vilekooriga ega taju ennast vastutavana laval toimuva osas. Eesti suuruses ühiskonnas ei saa see nii põhimõtteliselt olla. Kõik Eestis mõju omavad inimesed, olgu see mõju nende ekspertiisist, ametikohast või suhetest lähtuv, peavad olema laval. Õigust ega ruumi publikusse jääda olla ei ole. Räägime me siis ettevõtjates, loomeinimestest, teadlastest, ametnikest. Neil on kohustus lisaks oma professionaalsele tegevusele panustada Eesti ühiskonna tulevikuvisiooni sõnastamisse ja realiseerimisse. Ei ole kuskil NEID, kes teevad ja on. Olemegi ainult MEIE. Olari Taali vastutus ettevõtjana Eesti tuleviku osas ei ole väiksem kui Igor Kravtšenkol Riigikogu liikmena.

Ma näen siin lähenevate Riigikogu valimiste eel laiemat küsimust – kas poliitilise eliidi (kes osutuvad Riigikokku valituks) õigused, vastused ja kohustused on suuremad, kui teistel inimestel ühiskonnas, kellel on mõju ja võimalusi mõjutada Eesti elu korraldamist? Ja minu vastus on, ei ole. Jüri Raidlal ei ole kuidagi vähem õigust rääkida kaasa Eesti riigi korraldamise osas kui Marko Pomerantsil. Ma ei kirjuta siia Jüri Raidla nime juhuslikult. Tahaksin väga tunnustada Jüri ühiskondlikku tegevust kui käitumismudelit kõigi ühiskonnas mõju omavate inimeste jaoks. Viimased 20 ja veidi enam aastat vähem või rohkem riigihalduse asjadega kokku puutununa (hetkel Riigireformi Radari kolleegiumi liikmena) võivad mulle Riigireformi sihtasutuse välja pakutud ideed meeldida või mitte, kuid käitumismudelina on see absoluutne eeskuju kõigile meile. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Jüri Raidla ei ole ammu enam avalikus ametis, kuid temaga suheldes on alati tunne, et ta ei aseta ennast välja vastutajate ringist, kes peavad Eestit edasi viima. Inimesed ei järgne mitte inimestele, vaid visioonile. Ja see on keskne mõte, nende ühiskonnas mõju omavate inimeste kohustus seda visiooni luua ja kommunikeerida.

Riigireformi sihtasutuse seltskonna arusaam, et ei ole Eestis kuskil neid TEISI, kes võtaks vastutuse, NEMAD ise ongi see ühiskonnas mõju omav seltskond, kes saab ja võib võtta initsiatiivi. Ja ka kõigi meie teiste jaoks on takistused analoogsete initsiatiivide võtmiseks ainult meie peas. Minu enda kogemusest Res Publica loomisest on, et kõige suurem takistus oli meie enda peades, selle tuumiku peades, kes me aastaid teadlikult või teadmatult valmistusime erakonna loomiseks. Piisava sotsiaalse mõju saavutamine oma teiste professionaalsete tegevuste läbi kõrvaldas tõenäoliselt selle mentaalse kahtluse ja andis kindlustunde, et meil on see usaldus ühiskonnas ning inimesed on valmis koonduma meie loodud visiooni taha. Ja jällegi, mulle võivad Eesti200 poliitilised seisukohad meeldida või mitte, kuid Priit Alamäe ja sõprade initsiatiiv võtta võim millegi ära tegemiseks  väärib tunnustust. Eesti riik ei ole midagi eemalseisvat ja kui me näeme, et asju peaks tegema teisiti, siis me tuleme ja teeme! Aga laiemalt räägime Eesti juhtimisel liiga vähe MEIE vormis, pigem ikka umbisikulises või NEMAD vormis. Ja just MEIE vormis mitte ainult pidukõnedes ja ajaleheartiklites, vaid ka kodus õhtusöögilauas ja sõpradega ilmaasju arutades.

Me ei tohi lasta Eesti ühiskonda MEIE ja NEMAD käsitluse vilju, mida näeme nii Valges Majas kui Pariisi tänavatel. Meie kohustus on see Eestis ära hoida. Need, kellel on ühiskonnas mõju, peavad suutma hoida alati olukorda, kus MEID on paadis rohkem, kes paadist vett välja viskavad, kui NEID, kes paati vett sisse proovivad loopida. Ja sellel enamuse paadis hoidmisel on mõistetavalt hind. Selline olukord ei ole demokraatia jaoks jätkusuutlik, kus Davose majandusfoorumi veerel avaldatud Oxfami jõukuse raporti alusel omavad maailma 26 rikkmat inimest sama palju kui 3,8 miljardit (sic!) ehk 50% maailma vaesemaid inimesi kokku. Peame teadlikult tegema valikuid, et Eesti oleks küllalt lame maa, mis võimaldaks nii vertikaalset kui horisontaalset mobiilsust ühiskonnas, hoidmaks MEID ühiskonnas alati enamuses. Aga sellise olukorras hoidmine ei ole mitte ainult valitsuse ja parlamendi vastutus, see on ka Jüri Käo, Hirvo Surva, Raul Eametsa või Jaak Aaviksoo kohustus ja oskus näha laiemalt ja kaugemale.

Süsteemid toimivad tasakaalus. Tihti tuleb selleks, et midagi saada, ka midagi ära anda. Olgu selleks ühtluskool või kodanikupalk. Ära anda selleks, et võita usaldust millegi ära tegemiseks. Võibolla tuleb anda ära ka osa privaatsusest. Inimesed järgnevad sõnastatud visioonile ainult siis, kui nad usuvad, et visiooni loojate motivatsioon on transparentne. Motivatsioon ühe või teise ühiskonnaelu korraldamise küsimusega tegelemiseks ei pea olema arusaadav ainult neile endale, vaid peab olema eelkõige,  rõhutan, eelkõige arusaadav teistele. Miks nad seda ikka teevad? Ja see on teine keskne mõte – motivatsiooni transparentsus loob usalduse. Ühiskonnas mõju omavad inimesed peavad usalduse võitmiseks oma huvide selgemalt avalikustama. Ilmselgelt ei tööta Jüri Raidla ja Riigireformi sihtasutuse ideede vastu mitte nende sisuline tugevus või nõrkus, vaid kahtlus, kas seltskond ettevõtjaid tuli kokku avalikus huvis. Ikka kahtlustatakse mingi varjatud päevakorra olemasolu. Inimestele meenub kohe kuskilt minevikust Raudtee Erastamise Rahva AS, kuhu ettevõtjad kokku tulid. Ju nad tahavad midagi saada?! Kahtluste kummutamiseks peavad ka teised selle reformi taga seisvad ettevõtjad olema selgemalt, avalikumalt oma seisukohtadega ühiskonnas ees, et võtte maha hirme varjatud eesmärkide osas. Mis motivatsioon on Koit Uusil sihtasutuse asutajana riigireformiga tegelemiseks?

Või poliitikud. Poliitikute puhul prevaleerib arvamus, et nende motivatsioon on kas isiklik või parteilne, aga mitte avalik huvi. Ühiskonnas mõju omavad inimesed peavad pingutama enam enda motivatsiooni avalikuks tegemisel, et pälvida usaldus sõnastamaks ja võitmaks ühiskonna toetus ühe või teise visiooni realiseerimiseks. Mis motivatsioon on Kalle Pallingul osaleda poliitikas?

Võibolla on veel üks probleem ühiskonnas, mida ei pruugi nii lihtsalt tajutagi oma igapäevases tegevuses – küsimus ei ole mitte ainult vertikaalses mobiilsus ühiskonnas, aga ka horisontaalses mobiilsuses. Mõju omavad inimesed ei kommunikeeri teineteisega üle sektorite, ametnikud loomeinimestega ja loomeinimesed ettevõtjatega. Paljud meist töötavad fookusega Eestist välja, oma väga kitsas valdkonnas ja võibolla ei räägi me piisavalt omavahel. Kus see suhtlus käib? Postimehe arvamusliidrite lõuna, Presidendi vastuvõtul, kus veel? Kui oleks riigireformiks tulnud kokku mitte üksnes ettevõtjad, vaid ettevõtjad, loomeinimesed, ametnikud, teadlased jne, kas siis poleks välja töötatud plaani tasakaalustatus ja usaldus ühiskonnas pakutava visiooni suhtes oluliselt kõrgem?

Riigikogu valimised saavad märtsis läbi. Siis las NEMAD teevad. MEIE oleme oma töö valimas käies teinud ja jääme ootama, kui meile hüvesid liudadega lauale tuuakse. Ei, nii see ei käi. Valimistega MEIE töö ei lõpe. Eesti ühiskonda ja riiki on täpselt nii palju, kui poliitilist, administratiivset, majanduslikku, kultuurilist, teaduslikku mõju Eestis (ja Eestist väljas) omavad  inimesed koos panustavad. Eestit on täpselt nii palju, kui me ise teeme. Poliitikutel ei ole rohkem ega vähem õigust ja kohustust ühiskonda edasi viia kui meil teistel. Aga selleks, et me teised saaksime seda teha, peame rääkima inimestega mitte ainult oma tegevusalalt, vaid olema oma motivatsioonis palju transparentsemad. Meie motivatsiooni ei pea mõistma mitte ainult me ise, vaid ka teised. See on usalduse alus, mis toob inimesed riigireformi või mõne muu Eestit edasi viiva visiooni taha.

This entry was posted in Juhtimine, Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.