Virge vaimu võim

Arvamusartikkel Postimehes 19. oktoobril 2018

Avaldasime mõni aeg tagasi Eesti Tööandjate Keskliidu manifesti „Ajaga võidu“ sooviga visandada lähenevate Riigikogu valimiste eel küsimused, mis Eesti ühiskonna ees seisavad ja pakkuda ka mõned omapoolsed lahendused Eesti tulevikudebatti. Aga küsimused eelkõige. Sest nagu on öelnud Voltaire, “Hinda inimest tema küsimuste, mitte vastuste järgi“. Tööandjad ei soovi kuulutada absoluutset tõde, seda pole olemas, meie ees on valikud. Heade valikute tegemiseks peavad alusväärtused olema ühiskonnas kokku lepitud ja teadvustatud. Tööandjate manifestil oli sellel korral tugev maailmavaateline kese, mis on vajalik heaolu kasvu saavutamiseks Eestis. Majanduspoliitika ei ole ei maailmavaate ega väärtuste vaba. 

Manifestist on jäänud kõlama hulk üksikuid valdkonna põhiseid mõtteid, kuid manifesti sisse kirjutatud maailmavaateline osa ei ole tulnud piisavalt esile. Aga see on oluline –  Eesti inimeste heaolu majandusarengule tuginev kestlik kasv vajab tugevat liberaalset demokraatiat. Liberaalne demokraatia ja majandusareng on sama medali kaks külge Eestis. Vajame majandusarengut oma senise elukorralduse, liberaalse demokraatia säilitamiseks. Ja majandusareng Eestis ja ka Euroopas vajab liberaalse demokraatia põhimõtete edasi kestmist. Majandusareng peab andma Eesti ühiskonnale ressursi hoida kõiki inimesi pardal, et ühiskonna absoluutse enamuse jaoks oleks liberaalne demokraatia tajutav ühiskonna korraldamise viisina, mis annab lootuse heaolule ja õnnele.

Manifesti väärtuste osa sisse toomisega tahtsime öelda, et tööandjaid huvitab laiemalt, milline on see vaimne õhustik, kuidas siin elatakse. Kas ja kuidas on indiviidi vabadus kaitstud? Kuidas hoida liberaalseid väärtusi totalitarismi ja tölpluse pealetungi eest. Autoritaarsus paneb ette aina uusi maske. Vabadus on nagu õhk. Kui sul see on, siis sa ei tunne, et see on vajalik, aga kui seda pole, hakkad lämbuma. Virge vaimuga koos kärbub ka kasv.

Seetõttu tuleb minu hinnangul kõigi riigireformimide tegemisel seada avaliku võimu legitiimsus absoluutse efektiivsuse taotlusest ettepoole. Seda eriti tingimustes, kus tulevikus tehisintellekti kasutamine inimeste asemel võimaldab kiiresti efektiivistada paljusid tegevusi ja tekitab inimeste kaasatuse osas uusi väljakutseid. Või ütleme, et igasugune riigireform peab olema võimu legitiimsuse ja efektiivsuse tasakaalu akt. Ma olen näinud ettevõtetes finantsjuhte, kelle pime eesmärk on kulude kärpimine, mitte äri arendamine. See on sellise lõputu taandumislahingu filosoofia. Saamata aru, et tulude kasvatamiseks on enamasti vaja ka investeerida.

Sama loogika on laiendatav riigile, võime teha riigi ainult ja ainult efektiivseks, unustades avaliku võimu legitiimsuse kodanike hulgas. Nii võime avastada ennast kiiresti olukorrast, kus tiim (loe kodanikud) ei ole enam juhtidega ja sellise organisatsiooniga tulemuste saavutamine on keeruline. Eriti järjepidevalt. Absoluutsest efektiivsuse taotlusest avaliku võimu korraldamisel on hoopis olulisem riigi elu korralduse etteennustatavus ja professionaalsus. Nagu iga teise organisatsiooni juhtimiseks vajame riigi organisatsiooni korraldamiseks professionaalseid juhte. Ja olen seda meelt, et nagu ikka tööjõuturul, paremate inimeste saamiseks tuleb rohkem maksta. Kui see kehtib kõigis muudes eluvaldkondades, miks see ei peaks siis kehtima riigihalduses?! Seega riigijuhtide parem tasustamine koos isikliku vastutusega (nt preemiad tulemuste saavutamise eest valimistsükli põhiselt) ja lubatud tulemuste saavutamiseks pikemad valimistüklid (nt 4 aasta asemel 7 aastat) võiks muuta riigi juhtimist professionaalsemaks.

Loomulikult, ka liberaalne demokraatia peab suutma ajaga sammu pidada. Näiteks ametis olev Prantsusmaa president Emmanuel Macron on huvitav näide. Macron on liider, kes on üritanud muutunud ühiskondlikus ruumis reformida liberaalse demokraatia mängureegleid, mõelda “kastist välja”, muutmaks ühiskonda sidusamaks, samas järgides demokraatia põhireegleid.

Seega valikute tegemine – mida hoida, mida muuta meie elukorralduses – peab olema kantud  eesmärgist muuta ühiskonda tihedamaks-sidusamaks. Vaadates maailmas toimuvat, siis on päris selge, et liberaalne demokraatia ei ole kestlik ühiskonnas, kus on käputäis ülirikkaid ja suur enamus inimesi elab allpool vaesuspiiri ja ilma tuleviku perspektiivita. Eesti ühiskonda on minu arvates viinud alati edasi väärtus, et olgu mis on, peaasi, et lastel oleks parem. Ehk siis kogu aeg on elatud ja töötatud parema tuleviku nimel. Ja see on tähtis. Inimene vajab eluks perspektiivi.

Erich Maria Remarque on kirjutanud, et ainult meie fantaasia kingib meile eluõiguse. Inimene vajab, et tulevikuvisioon teeks tänastest tõsiasjade pesupostidest unistuste lipumastid. Inimesed ei järgne teistele inimestele, vaid visioonile. Tänase Eesti probleem on sellise tugeva ühendava visiooni hääbumine. Paljud ei näe ennast selle visiooni osana. Ilmselt on meie lõunanaabrite lätlaste 54,6-protsendiline valimisosalus täpselt selle sama protsessi tulemus.

Igapäevase New York Times’i lugejana jälgin huviga, millised tagajärjed juba on olnud ja milleni võib viia USA tööliste ja keskklassi vaesumine ning eelkõige perspektiivi kadumine, et oleks võimalik sellest vaesuse lõksust üldse kunagi pääseda. USA’s tunnetatakse seda otsese ohuna liberaalsele demokraatiale ja Trumpi võimule tulekus näevad demokraadid suure osa ameeriklaste vaesumise otsese tagajärge. President Barack Obama kordas oma sõnavõtus Nordic Business Forumil sisuliselt sedasama USA demokraatide käsitlust, et ühiskonna lõhestumine (varanduslik, sooline, regionaalne ja  rahvuslik) on suurim oht liberaalsele demokraatiale, isegi nii tugevate demokraatlike institutsioonidega riigis kui seda on USA.

Me teame, mis juhtub organisatsioonides, kui inimesed ei näe ennast osana antud organisatsiooni visioonist. Nad kas lahkuvad või hakkavad vastu töötama. Sama kehtib ka ühiskondades. Tööandjad usuvad, et jättes inimestele rohkem raha kätte, toetades inimeste erainitsiatiivi ja ettevõtlikkust, suudame me hoida Eesti ühiskonnas kõik pardal – see on liberaalse demokraatia kestmise eeldus. Meie oleme veel globaalse majanduse mõistes riik, kus jätkuvast majanduse reaalkonvergentsist ning tööjõu ja kaupade vahetusest Põhjamaadega võiks võita kõigi sissetulekute tasemetega ühiskonna grupid ja isegi madalama sissetulekuga inimesed.

Pakume Tööandjate Keskliiduga oma manifestis maailmakäsitlust, mis lähtub arusaamast, et ülim väärtus on indiviidi vabadus. Me oleme avatud ühiskond, kus riik peaks sekkuma ettevõtlusesse nii vähe kui võimalik. Riik peaks olema õhuke, kuid erk. Paradoksaalselt peaks nende muutuste realiseerimiseks kõige suurem huvi olema poliitilisel eliidil endal, et tagada riigi ja poliitikute legitiimsus rahva silmis.

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.