Intervjuu ilmus 3. mail 2017 Eesti Päevalehes.
Taavi, mida tähendab sinu jaoks turvalisus?
Turvalisus on heas mõttes ennustatavus: tean, mida võin oodata teistelt inimestelt ja keskkonnast, kus olen. Seda nii õigusliku raamistiku kui ka ametivõimude tegevuse puhul. Et suudan ette näha, kuidas keskkond toimib, ja tunnen end tänu sellele kindlalt.
Kas vahel mõeldakse ka üle? Kui ennustatavus väheneb, kas siis eelkõige mõeldakse, et nüüd läheb olukord halvemaks?
Olemuselt kardab inimene alati halvemat. Oma töös tajun seda. Mõistan selles mõttes inimesi hästi, sest meil on 5500 kilomeetrit elektriliine ja 900 kilomeetrit gaasitorustikke ning me puudutame oluliselt eraomandit. Meie liinid läbivad paljude inimeste kinnistuid ja näen seda stressi, mis meie tegevusega seostub. Proovime seda nii palju kui võimalik leevendada. Selles mõttes on planeeringutel oluline aspekt täita just turvalisuse poolest, et inimene teaks ette, mis tema ümber toimuma hakkab, ja saaks elu selle järgi korraldada.
See, kui kuulad inimese ära ja leiad temaga koos lahenduse, on tema jaoks ilmselt märksa turvalisem. Kui n-ö teerulliga inimesest üle sõita, ei usu ta tõenäoliselt enam sinu ettevõttesse ega ka riiki laiemalt.
See on riigi legitiimsuse küsimus, olgu tegu politsei- ja piirivalveameti või Eleringiga, mis on riigi osalusega äriühing. Inimene tajub riiki tervikuna ja tema jaoks on mõneti ükskõik, kus see ülekohus täpselt tekkis. Selleks et hoida riiki inimeste jaoks legitiimsena, on koostöö pikas vaates palju efektiivsem kui jõuga millegi läbisurumine. Eks meie kõigi probleem on see, et ressursid on alati piiratud – kuidas rääkida kõigiga läbi, kui aega on piiratult? Kasvõi meie suured investeeringud, olgu selleks Estlinki kaablid, Balticconnectori gaasiühendus või kolmas Eesti-Läti elektriliin, kus läheme suure 330 kV liiniga läbi kogu Eesti.
Kogukonnaga rääkimine on kindlasti turvalisuse alustala, aga kuidas teie projektijuht, kes ehitustöid korraldab, neid inimestele selgitab? Kas ta räägib energiajulgeolekust, läheb taluhoovi ja selgitab, et tahame 2030. aastaks end Venemaa elektrivõrgust eraldada?
See protsess hakkab palju varem. Osaleme aktiivselt maakonna teemaplaneeringute ja üldplaneeringute tegemises kuni kohaliku omavalitsusega koostöös konkreetsete detailplaneeringuteni välja. Planeeringuprotsessis räägivad meie inimesed valla- või linnavolikogu ja kogukonna esindajatega need teemad läbi. Järgmine samm, kus jõuame liini ehitamiseni, on pigem tehniline. Siis on liinikoridor ees ja liigume mööda seda, tuleb kokku leppida, mis on [maa] hüvitise suurus. Liinikoridor peab ju olema üks tervik, ei saa nii, et tükk siit ja tükk sealt. Aga sa puudutasid ühte olulist aspekti, mida ma ei näe ainult maaküsimuses, vaid ka Eleringi töötajate ja meie partneritega. See on tähendus. Inimesed tahavad aru saada, mis on selle tegevuse tähendus, miks seda tehakse.
Mis väärtust see loob.
Jah, täpselt. Ütlesid väga õigesti, et ehitame selle kolmanda liini tegelikult Eesti energiajulgeoleku pärast, mitte lihtsalt selleks, et elektrit üle kanda. Keegi meist ei taha teha tähenduseta tööd. Keegi meist ei taha olla ühegi muutuse objekt, tahame olla osa sellest muutusest. Kui inimesed mõistavad tähendust, miks see oluline on, siis nad on palju lihtsamini valmis seda aktsepteerima.
Kas oleme elektrist liiga sõltuvad? Oled öelnud, et kui elektrit ei ole, siis ei ole midagi.
[Üleriigilise kriisireguleerimisõppuse] Conex raames tuli see selgelt välja. Siseministeerium on viimase paari-kolme aastaga teinud väga head tööd ja loodan, et kõik elutähtsate teenuste osutajad mõtlevad praegu palju selgemalt oma kriisiplaanid läbi. Vähemalt Eleringis oleme küll kõik kriitilised kohad läbi vaadanud – kui muud teenused katkevad, siis kuidas suudame hoida elektri- ja gaasivõrgu toimimas. Teame, kuidas saame hakkama, kui teisi teenuseid pole. Tahan kindlasti südamele panna, et ka kõik teised mõtleksid läbi, kuidas saada hakkama, kui elektrit ei ole. Näiteks kas varugeneraatori jaoks on piisavalt kütust. Tanklates on teatavasti elektripumbad ja kui pole elektrit, ei saa kütust mahutitest kätte.
Küsisid, kas oleme elektrist liiga sõltuvusse sattunud. Arvan, et elektri osakaal suureneb veelgi. Näeme seda kasvõi autotranspordis. Elekter on kõige lihtsamalt ja mugavamalt kasutatav energiakandja. Nii et töökindel elektrivõrk on ühiskonna toimimiseks ülioluline. Oleme päris palju investeerinud, et me poleks liiga haavatavad ja Eesti elektrisüsteem jääks toimima igas olukorras, olgu tegu pahatahtliku tegevusega kuskilt väljast või Eestis.
Meid ühendavad Venemaa ja Valgevenega üheksa vahelduvvoolu liini. Oleme tehniliselt jõudnud sinnamaani, et kui tõesti on hädaolukord ja need liinid kaotame, siis saame Läti ja Leeduga kolmekesi hakkama ning suudame tuled põlemas hoida. Me töötame edasi, et mitte olla ainult valmis olukordadeks, kus midagi juhtub, vaid et saaksime ühel hetkel öelda: Baltimaade elektrisüsteem on piisavalt tugev, et töötada eraldiseisvalt. Seesama ennustatavus, mida jutu alguses käsitlesime iga inimese ja kohaliku kogukonna tasemel, kehtib ka elektrisüsteemi ja riigi kohta laiemalt.
Kas oled päri, et energiajulgeolek on pilti tulnud viimase nelja-viie aasta jooksul? Mainisid Conexi õppust ja oma töös näen, et kriisideks valmistumisega oleme tõsisemalt tegelenud just viimastel aastatel.
Ega me pole Eestis kunagi nii hästi elanud kui praegu. Järelikult saamegi tegeleda asjadega, mis on veidi strateegilisemad ja kaugemale vaatavad. Majanduslik heaolu annab selle võimaluse. Kui ikka leiba ei ole lauale panna, siis sa ei tegele energiajulgeolekuga. See on arengu loomulik osa, et see teema on rohkem päevakorda tulnud. Tahame seda kontrollida, sest tahame, et heaolu, mille oleme 25 aastaga saavutanud, oleks meil olemas ka viie ja kümne aasta pärast. Energiajulgeolek on ühelt poolt oluline selleks, et lamp põleks ja muna saaks praetud, aga teisest küljest ka selleks, et Eesti majandusse tuleks investeeringuid. Suure lisandväärtusega tööstusinvesteeringuid, mis on inimeste heaolu ja elukvaliteedi kasvuks olulised, ei tule, kui 8760 tundi aastas ei ole tagatud töökindel energiavarustus. Minu sügav veendumus on, et ükski ühiskond ei ole saanud rikkaks ilma industrialiseerimiseta. Tõenäoliselt vajab ka Eesti siiski inimeste heaolu paranemiseks suuremat industrialiseerimist ja energial on selles suur roll.
Praegu investorid vaatavad, et töötame koos Venemaa elektrisüsteemiga ja meie sagedust hoiab Moskva, ning mõtlevad: elekter küll on, aga mis siis, kui midagi juhtub? Elektrisüsteemi Venemaast desünkroniseerimine on meie energiajulgeoleku teema number üks. Arvan, et selle muudatuse väärtus on täiesti hinnatav ka SKT per capita loogikas. Kui suudame selle põhimõttelise muutuse ära teha, siis näitame kõigile investoritele, et oleme iseseisvad ka selles vallas. Energiasüsteemi idast eraldamine ja läänega sidumine, nagu oleme teinud paljudes teistes eluvaldkondades, tähendab sama, mis Euroopa Liidu või NATO-ga liitumine. See on samasse ruumi kuulumine riikidega, kes jagavad meiega sarnaseid väärtusi.
Sa oled palju kirjutanud juhtimisest ja see on ka üks põhjusi, miks tahtsin sind intervjueerida. Mulle on sümpaatne sinu hoiak, et oskusi saab inimesele anda, aga kõige tähtsam on töökirg. Kas sa ise tunned igal hommikul tööle minnes kirge, sest ehitad riiki paremaks?
Jah, muidu ma ei oleks siin [Eleringis], tõesõna. Alustasin 1996. aastal rahandusministeeriumis apoliitilise ametnikuna. Neli-viis aastat hiljem tajusin, et klaaslagi on ees, nägin asju, mida tahaksin muuta, aga ametnikuna ei saa. Lõime erakonna Res Publica ja arvan, et palju asju sai ära tehtud. Palju jäi loomulikult ka tegemata. Oleks tollal olnud nüüdne kogemus, oleks võib-olla mõndagi teistmoodi teinud.
Jõuad veel poliitikasse tagasi minna.
Ei, ma ei soovi. Elus saab minna ainult edasi, mitte tagasi. Vähemalt minu põhimõtete korral.
Tagasi poliitikasse, aga edasi uute ideedega?
Ei, sellist kavatsust mul ei ole. 2009. aastal oleksin võinud riigikogus jätkata veel kaks aastat, aga see etapp sai minu jaoks läbi. Silmadest kadus sära, samamoodi nagu varem ametnikuna kadus. Mingi aja tagant peab töökohta vahetama, et mitte stagneeruda. Nagu öeldakse: veerevale kivile sammal ei kasva.
Praegu on mul Eleringis veel väga põnev. Kahe aasta eest kandideerisin siia ka teiseks ametiajaks, sest suutsime osta gaasi põhivõrgu. See andis motivatsiooni teha ühendatud elektri- ja gaasisüsteemi haldur. Minu visioon energiasüsteemi arengust on, et inimesele ei lähe tegelikult korda, kas ta praeb muna elektri või gaasiga, tähtis on, et see töö, mida energia teeb, saaks tehtud. Näen, et kaob energiakandjate vahe – gaas hakkab konkureerima elektriga ja vastupidi. Oleme loonud digitaalse platvormi, millega inimesed on seni eelkõige puutunud kokku elektri puhul, kus nad saavad anda elektrimüüjatele volitusi ja jälgida oma tarbimist. 1. jaanuarist on sama võimalik gaasiga ja tahame seda teha ka kaugküttega. Piiride kadumine energiakandjate vahel ja väljakutsed, mis digitaliseerimine energiasektoris toob, on põnevad ning hoiavad mul Eleringis silma säramas. Aga kindlasti ma ei kavatse siin olla nii kaua, et näeksin välja nagu „Simpsonite” tuumajaama direktor Mr. Burns.
Kuidas sa seda teed? Sul on meeskond, kelle kaudu?
Muidugi, juht üksi ei tee midagi. Juhtimine pole ju see, mida sina teed, vaid see, mida võimaldad teistel teha. Näen Eesti juhtimiskultuuri parandamist kui ühte olulist missiooni, sest väga palju tootlikkust on selle taga kinni. Aga ma kindlasti ei julge väita, et Eleringis on juba praegu kõik täpselt nii, nagu peaks. Õpime ja liigume selle poole.
Ma arvan, et mida rohkem tuleb noori põlvkondi peale, seda rohkem tahavad nad mõista narratiivi ja tähendust – miks ma seda tööd teen, mille jaoks see tegelikult oluline on. Mulle tundub, et ka meie partnerite puhul on see üha olulisem. Näiteks nõuame elektrijaamade ehitajatelt, et toodetaks kindla kvaliteediga elektrit, sest tarbijatel on üha rohkem tundlikke seadmeid, mis kõikumistele reageerivad. Mida kõrgemat kvaliteeti me elektrijaamadelt nõuame, seda rohkem peavad nad investeerima. Siin on samamoodi tähenduse küsimus, et miks seda vaja on. Tuleb elektritootjatele selgitada: kuni oleme Venemaa energiasüsteemis, kus on kümneid tuhandeid megavatte võimsust, ei oma see suurt tähtsust, aga kui tahame 2025. aastal iseseisvalt töötada, peab iga Eesti elektrijaam suutma toota täpselt nii kvaliteetset elektrit, kui meie juhtimiskeskus nõuab.
Lõpetuseks: millal sa viimati Eesti üle uhke olid?
Ma olen kogu aeg Eesti üle uhke. See, mida oleme pärast taasiseseisvumist 25 aastaga teinud… Ütlesin enne, et elektrit oskad väärtustada siis, kui seda ei ole, ja ma arvan, et me võtame ka Eesti edu nii loomulikuna, et ei oska seda piisavalt väärtustada. Kui ära käia, siis tekib võrdlusmoment. Tagasi tulles iga kord vaatan, et see, mida oleme siin teinud, on midagi suurepärast. Nii et mina olen küll Eesti üle kogu aeg uhke.
Elame muidugi enneolematult ettearvamatul ajal ja kindlasti peab Eesti suutma nende muutustega muganduda. See, et praegu on hästi, ei tähenda, et me ei peaks pingutama ja edasi arenema. Aga see ei saa olla eklektiline, et natuke teeme ühte ja natuke teist asja. Peab olema suur narratiiv ja selle all ei mõtle ma suuri kõlavaid sõnu, vaid visiooni, mis hoiab eri tegevusi koos. Täpselt nagu organisatsiooni puhul, peavad ka Eesti riigi puhul inimesed mõistma nende tegevuste tähendust. Miks ühte või teist asja tehakse, kuidas see meid edasi aitab, mis on eesmärk? See on see, mida me kõik peame oma valdkonnas tegema, olgu selleks energeetika, siseturvalisus või midagi muud. Peame selgitama, selgitama ja veel kord selgitama, et kõik inimesed, kes Eestis elavad, oleksid meiega kaasas.
Vaher pärast: „Sain kindlust mõtetele, mida politseis arendame, et iga töötaja peab teadma suurt eesmärki ja tegema oma tööd kirega. Olen seda alati väga oluliseks pidanud, sest politseitöö on eluviis, mitte lihtsalt töö. Nii et tänud vastajale ja mul on uhke tunne, et meil on selline Eleringi juht.”
Veskimägi pärast: „Mul on väga hea meel, et see intervjuu toimus. Me kõik ju suhtleme inimestega – mitte asutused ei suhtle omavahel, vaid inimesed inimestega. Ma arvan, et see kontakt, mis tänu sellele intervjuule tekkis, võiks aidata tulevikus meie juhitavate organisatsioonide ülesandeid koos lahendada. Lõppkokkuvõttes turvalisust me ju loomegi kõik koos, viime Eesti elu koos edasi.”
