On retooriliselt suur vahe, kas rääkida riigiettevõttest ja riigikapitalismist või eraõiguslike äriühingute aktsiatest riigi bilansis. Kui tahta asju käsitleda vaates hea/halb, on selline retooriline sildistamine asjakohane. Riigikapitalism annab kohe õige nurga kätte. Korvpalli reegleid parafeerides: kaks sammu ja pealevise. Kerge korv. Riigikapitalism on loomulikult halb.
90ndatel defineeriti riigi majanduspoliitiline doktriin, mis lähtus minimaalriigi ideest. Riigi ülesanne on kitsalt täita avalikke ülesandeid, nende täitmist finantseerida maksudest. Ja see oli tollal absoluutselt õige ja põhjendatud. Kahtluseta. Kiire erastamine oli Eesti majandusarengu nurgakivi.
Oluline on aga tähele panna, et vahepeal on aeg muutunud. Ja pole kindel, et 90ndatel töötanud doktriin sellises absolutistlikus vaates on tänapäeval mõistlik. Oleme täiesti teistsuguses majanduskeskkonnas nii regionaalselt, Euroopa Liidu vaates, kui ka globaalselt. Selles valguses võiks riik omada äriühingute osalusi, sealhulgas enamusosalusi mitte ainult strateegilistel eesmärkidel, vaid lihtsalt selleks, et teenida neilt osalustelt tulu riigieelarvesse. Eriti aktuaalne on see vananeva rahvastiku valguses, kus maksutulud paratamatult langevad (maksubaas väheneb), kulud kasvavad ja tuleb leida katteallikaid nende kulude finantseerimiseks. Ma ei näe ideoloogilist probleemi selles, kui riik finantseerib osaliselt avalikke kulusid (näiteks õpetajate palku) riigi varadelt saadavast tulust. Tulu riigi varadelt, sh osalustelt võiks olla üks senisest oluliselt suurem tuluallikas riigieelarves.
Ülaltoodud käsitlus oleks muidugi paradigma muutus riigi majanduspoliitikas, kui ainult see annab võimaluse pikemas vaates hoida enamusosalust sellistest turul konkureerivates äriühingutes nagu Eesti Energia, Tallinna Sadam või Eesti Post. Kindlustunde enamusosaluse hoidmiseks riigile, et äriühing on hallatud/juhitud parimal moel, annaks vähemusosaluse avalik noteerimine. Muuseas, avalike isikute (lisaks riigile ka kohalike omavalitsuste ja teiste avalik-õiguslike juriidiliste isikute) investeeringute peamiste riskide – üleinvesteerimine ja vähene varade tulusus – vastu aitaks kõige paremini just kombineeritud omanike struktuur koos eraõiguslike investoritega. Riigi osalus ja avalik kontroll käiksid käsikäes.
Kindlasti nõuab see riigiosaluste valitsemise senisest oluliselt suuremat professionaalsust, et osaluste väärtust kasvatada ja tagada neilt mõistlik tootlus. Loogiliselt oleks järgmised sammud osaluste valitsemisüksuse moodustamine rahandusministeeriumi juurde, millest on saanud rääkida 2000. aastate algusest. Sama pikalt on olnud juttu ka teatud vähemusosaluste börsile viimisest või vähemalt võlakirjade emiteerimisest. Tegin rahandusministrina sellise ettepaneku näiteks Eesti Energia osas 2004. aastal. Need oleks sammud, mis aitaks lõplikult kujundada suhtumist riigi enamusosalusega äriühingutesse kui tavapärastesse äriühingutesse ja viia nende haldamine/juhtimine uuele kvalitatiivsele/rahvusvahelisele tasemel.
Riigi osalusega äriühing ei pea olema tingimata halb ja halvasti juhitud. Nii hästi kui halvasti võib juhtida nii erakapitali kui riigiosalusega äriühingut.
