Tugev vaim, nõder keha

Euroopa Komisjon avaldas eelmisel nädalal mahuka energialiidu dokumentide paketi. Kõige laiemalt on selle eesmärk kogu liitu  hõlmav energiasüsteem, kus energia liigub turupõhiselt vabalt üle riigipiiride, tagatud on vaba konkurents ja ressursse kasutatakse parimal võimalikul moel. Kõik see peab toimuma  jätkusuutlikult, võimalikult keskkonnasõbralikult ja tarbijale soodsalt. Need on vaid osa energialiidu dokumentides sisalduvatest soovidest ja eesmärkidest.

Nagu paljude Euroopa Liidu poliitikate, nii ka energialiidu poliitika dokumentide kõige suurem nõrkus on tugev vaim, kuid nõder keha. Häid ideid on palju, kuid suutlikkus neid rakendada tagasihoidlik. Lisaks palju, liiga palju, huvitavaid mõtteid ja sihte. Edu saavutamiseks on vaja hoida fookust. Kui tahta saavutada üheaegselt varustuskindlus, siseturg, energiatõhusus, kasvuhoonegaaside emissiooni radikaalne vähendamine, innovatsioon, konkurentsivõime, mõistlikud subsiidiumid taastuvenergiale, siis tekib küsimus, millele siis tegelikult keskenduda? Eks ole vana tõde, et kui tahad kõike korraga, ei saavuta midagi.

Energialiidu üks suund on astuda pikk samm ühtse energiaturu, -võrgu, energiavälispoliitika suunas. Selline lähenemine nõuab koostööd liikmesriikide ning  liikmesriikide ja komisjoni vahel. Koostöö saab toimuda ainult vastastikkuse usalduse põhiselt. Kas see on tegelikult olemas? Senise praktika järgi pole olnud. Pole head põhjust uskumaks, et nüüd ühtäkki energialiidu dokumentide najalt on see usaldus tekkinud. Isegi selgelt tajutav välissurve ei paista siin oluliselt kaasa aitavat. Kokkuhoidmise asemel üritatakse ikka eraldi tegutsedes olukorrast kasu lõigata.

Täna, 5. märtsil kogunevad nimetatud poliitikaid arutama liidu energiaministrid, et ette valmistada kahe nädala pärast Euroopa Ülemkogul riigipeade energialiidu teemalist arutelu. Ja kui esitatud paberitele võib Euroopa Liidu ühise turu, ühise võrgu apologeetide poolt ette heita vähest ambitsioonikust, siis 28 liikmesriigi heakskiidu saamine energialiidule ka tänases ambitsioonikuses on enam kui  küsitav. Selleks peavad liikmesriigis olema valmis osaliselt loovutama oma tänase õiguse energia küsimusi ise määrata tulevikus Euroopa Liidule. Ja koheselt kerib küsimus usaldusest naabrite vastu keerulistes olukordades.

Energialiit läheb tööle ainult usalduse olemasolul. Eestlased peavad usaldama, et EstLink kaablite taga olevad elektrijaamad Soomes on meie tarbija varustuskindluse tagamisel sama usaldusväärsed kui elektrijaamad Narvas. Ja et meil pole soovi kuidagi „tagaukse“ kaudu toetada põlevkivielektrijaamu Narvas, kui need ei ole turupõhiselt konkurentsivõimelised hüdroelektrijaamadega Norras või tuumajaamadega Rootsis. Ning et Soome oleks valmis avama oma pikaajalise ja soodsa gaasilepingu Venemaaga eesmärgiga saavutada Soomest kuni Leeduni välja ühtne gaasiostuleping Gazpromiga.

Igapäevasest toimetamisest neis valdkondades pühendumus energialiidule välja ei paista. Näiteks on Poola retooriliselt energialiidu eestkõneleja, aga kui tuleb juttu Balti riikide sünkroniseerimiseks Mandri-Euroopaga vajalike elektriliinide ehitusest Poolas, kaob „ühel meelel, ühel häälel“ vaim ja asendub poolakate küsimusega, aga mis nemad Poolas sellest kasu saavad.

Üks oluline asi, mida tahaksin energialiidu poliitika paberites rõhutada, on pühendumus viia ellu kolmanda energiapaketi poliitika kõigis liikmesriikides ilma eranditeta. Ja see on tõesti edasise võrgu ja turu integreerimise eeldus EL-is. Tänaseks on vähemalt minu selge, et seni kuni Soome ei ole kunagise Eesti Gaasi või Eesti Energiaga sarnast vertikaalselt integreeritud gaasimonopoli Gasum tükeldanud, on raske loota Eesti-Soome gaasitoru projekt kiiret ja ladusat arengut. Ja koduseid paralleele meenutades ei saanud kuni Eleringi Eesti Energiast eraldumiseni Eestis tekkida paljude turuosalistega elektriturgu või senini, kui Eesti Gaas kontrollis siinset gaasi ülekandevõrku, ei tegeletud ka gaasituru arendamisega. Sama lugu on praegu Soomes, mõneti veel hullem. Kui tuleb Eesti-Soome gaasitoru, tekib Soomel kohustus oma gaasiturg liberaliseerida ja Gasum tükeldada. Kas Eesti Energia või Eesti Gaas taotlesid enda tükeldamist? Ei.

Soomlaste käitumine võib olla Soome perspektiivist isegi ratsionaalne. Ühtse Euroopa Liidu siseturu loogikast lähtuvalt aga mitte. Seega enne, kui minna edasi uute mõtetega energialiidu osas, peab vanad kokkulepped rakendama kõigis liikmesriikides. Rõhutan veelkord: ilma eranditeta. Eelnevate kokkulepete realiseerimine annab ka vajalikku kredibiilsust uute algatuste ja reformide ettevõtmiseks.

Ja selleks on meil olemas hea ja enda efektiivsust tõestanud tööriist 2009. aastal üheksa Läänemere äärse riigi ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud Balti energiaturgude integreerimise plaani (BEMIP) näol, mida uuendades on võimalik jõuda regionaalsel tasemel energialiidu põhiliste eesmärkide saavutamiseni. BEMIP-i võimaluste ärakasutamise osas on Euroopa Komisjoni ennenägematult konkreetne. Komisjon on koos Balti riikidega üle vaatamas BEMIP-i struktuuri, et selle fookus suunata järgmistele väljakutsetele, sealhulgas üleminekule sünkroontööle Mandri-Euroopaga.

BEMIP’i uuendus peab leidma aset veel 2015. aasta esimese poolaasta ehk Läti EL-i eesistumise ajal. Eesti väljakutse on seal suuta adresseerida meie mõlemad üliolulised energeetikateemad: kokkulepe Poolaga Balti riikide elektrisüsteemide sünkroniseerimiseks ja Soome sisuline kaasamine ühtse Balti-Soome gaasituru loomisse.

Kokkuvõttes. Eesti huvides on Euroopa Liidu ühtne energiaturg, energiavõrk. Vaatamata kõigile küsitavustele ja vastuoludele energialiidu poliitikapaberites on kindlasti parem pool muna kui tühi koor ja Eesti peab olema Euroopa Komisjoni algatuse üks advokaat Euroopas. Saame oma koduse elektrituru liberaliseerimise viimase viie aasta eduloole tuginevalt ilmekalt argumenteerida, et turu liberaliseerimine on poliitiliselt võimalik ja kõigi Euroopa tarbijate pikaajaline  varustuskindlus on kõige paremini tagatud läbi hästi toimivate energiaturgude. Energiahindade vabaks laskmine kõigile tarbijatele, kõikides liikmesriikides loodetavalt koos subsiidiumide vähendamisega miinimumini olgu siis taastuvatele või fossiilkütustele on eelduseks üleriigipiirilise energiaturu tekkimisele, kus on võimalik investeerida uutesse tootmisvõimsustesse. Sotsiaalpoliitika teostamine energiapoliitika kaudu viib pirni vilkumiseni lambis.

 

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.