Hüljatud tuuleelektrijaamad

Mõistan ja ootasin Eesti Tuuleelektrijaamade Assotsiatsiooni frustratsiooni ettepanekule luua finantstagatiste süsteem amortiseerunud tuuleelektrijaamade demonteerimiseks ja looduskeskkonna taastamiseks. Kindlasti on see täiendav kohustus, kuid subsiidiumide säilitamisel jaamadele ei pruugi see olla avaliku huvi vaatepunktist ebaproportsionaalne. Elektrituruseaduse muutmine taastuvate toetamise osas on õige aeg sellel teemal arutada. Millal siis veel kui mitte nüüd! See mõte ei ole kantud pahatahtlikkusest tuuleelektrijaamade suhtes, vaid soovist vältida riske, et hüljatud tuulikud jääks ühiskonna kaela, mis tuuleelektri avalikku mainet oluliselt halvendaks. Seda arutelu võiks toetada kõik sotsiaalselt vastutustundlikud tuuleelektrijaamade arendajad.

Kõige hullem oleks olukord, kus näiteks tuuleelektrijaam, mis saab avalikku toetust, jäetakse peale jaama kausliku eluea lõppu või mingil muul põhjusel, nt. ei suuda täita enam Võrgueeskirja nõudeid ja seega ei saa taastuvate toetust, lihtsalt maha ja kohalik omavalitsus peab hakkama, jällegi avaliku raha eest, neid demonteerima. Kohalikel omavalitsustel on üsna palju peavalu hüljatud hoonetega. Isiklikust kogemusest mäletan hästi, kui palju aastaid maadlesime Raplas nn hollivuudi hoone lammutamisega

Eriti aktuaalseks muutub teema avamere tuulelektrijaamadega, kus kindlasti tuleb see kohustus arendajatele panna, enne kui lubatakse ehitama hakata.

Teema on aktuaalne ka seetõttu, et paljud tuulelektrijaamad on olematu oma- ja sotsiaalse kapitaliga osaühingud, millel ei ole ei finantsilist võimekust ega ka potentsiaalselt maine riski käitumaks ühiskondlikult vastutustundlikult. Keegi ei arva, et Eesti Energia võiks nii käituda, nende mainekaotus oleks suurem kui kulu kokkuhoid demonteerimisest pääsemiseks. Kuid ca 2000MW võrguga liitunud ja liituda soovivate tuuleenergia arendajate hulgas ei pruugi kõik olla sotsiaalselt nii vastutustundlikud ettevõtted.

Võrdlus Eleringiga on demagoogia ja teema sisust tähelepanu kõrvale juhtimine. Elering on Tallinn-Riia 330kV liini valmimise ajaks 700Meuri varadega 100% riigi äriühing, mille jaoks on sotsiaalne vastustundlikkus üha kasvav väärtus. Oleme sellele pööramas üha enam tähelepanu. Näiteks viime Tallinna amortiseerunud 110kV õhuliinid kaablisse osaliselt ka selleks, et visuaalset reostust vähendada ja inimeste elukeskkonda Tallinnas parandada.

Antud jutt ei käi üldse tuulelektrijaamade kui tootmisseadme talitlusest võrgus. Võrgueeskirja põhiste tootmisseadmete osas olen mina tehnoloogiliselt neutraalne. Subsiidiumid on eraldi teema. Olgu need siis tuulele või fossiilkütustel töötavatele elektrijaamadele.

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

3 Responses to Hüljatud tuuleelektrijaamad

  1. rn says:

    Rõõm lugeda asjalikku teemapüstitust ka lõpuks tuulejaamade kohta. Ootaks ka käitamise ja reaalajas tasakaalustamise teemal kirjutisi.

  2. lugeja says:

    Taavi, sa oled asjalik mees ja tunned energeetikat. ehk kirjutaksid Äripäevas arvamusloo/blogis ka sellest mitu tuhat aastat läheb tuumajaama ning selle jäätmete koristamiseks ja kes selle eest vastutama peaks?
    maismaal asetsevad vananenud tuulepargid vōin, koos teiste külameestega, metallikokkuostu lohistada.
    ja kui juba kirjutama hakkad, siis millal väiketootjad/eraisikud saavad elektrit vōrku tagasi müüa?
    Tänan

    • Ei taha nüüd siin läbisegi kõigist maailma asjadest puusalt kirjutada, kuid põhimõtteliselt olen seda meelt, et kõikide elektrijaamade väliskulud tuleb võtta arvesse kui erinevaid elektritootmise stsenaariume koostatakse. Kuulates erinevate elektritootmise viiside advokaate siis kõigil on üks ühine joon – eeldused võetakse valikuliselt arvesse, mis näitavad nende lähenemise madalaimat sotsiaal-majanduslikku kulu. On see siis meie oludes põlevkivi kasutamine või kogu Eesti elektritootmise muutmine taastuvallikate põhiseks. Ebameeldivad aspektid jäävad kahesilma vahele, positiivsed aspekte tuuakse esile.

      Tuuleelektrijaamade osas on oluline panna tähele, et mitte kogu tuulik ei ole puhas metall. Näiteks WinWind tuulikutel on suur osa jalast mitte metallist, vaid betoonist. Samuti on ohtlikke jäätmeid, mida tuleb vastavalt käidelda. Ma ei kahtle, et enamus arendajad on sotsiaalselt vastutustundlikud ja seega nemad on potentsiaalse demonteerimise kuluga eluea lõpus arvestanud ju nagu nii. Seega sellise kohustuse sätestamine ex ante nt. kasvõi investeeringute toetuse andmisel KIK’ist tuuleelektrijaamadele ei saa riivate nende huvisid kuidagi.