Selle aasta 1. oktoobri seisuga on süsteemiga (jaotusvõrgud ja põhivõrk kokku) ühendatud tuuleelektrijaamu installeeritud võimsusega kokku 258 MW. Liitumislepingud on sõlmitud 1621 MW ulatuses. See on enam kui 2012/2013 aasta kõige külmema ilmaga elektritarbimine Eestis. Selle võrdluse toon andmaks ettekujutust, kui palju seda võimsust on. 258 MW tuuleelektrijaamu on juba Eestis ringi liikudes üsna tuntavalt looduskeskkonnas märgata. Kujutage olukorda, kui see pilt korrutada näiteks seitsmega! Rääkimata siis avamere tuuleparkide lisanduvast mahust.
Mahajäätud tuulepark Havail. Allikas: http://denglerimages.photoshelter.com/image/I0000eLa6MrmyQqY
Miks ma seda kirjutan? Kogu või osaline selle võimsuse ehitamine tekitab tuntavat visuaalset reostust. Kui kõik üldplaneeringud, teemaplaneeringud, KSH, KMH jne seda võimaldavad, siis on see ühiskonna aktsept sellisele maastikupildile. Aga mis saab siis, kui need tuuleelektrijaamad amortiseeruvad ja enam elektrit ei tooda? Kes vastutab looduskeskkonna taastamise eest sellisena nagu see oli enne tuulikute püstitamist?
Pilte, millised näevad maha jäetud tuulepargid näiteks Havail, võite leida siit ja siit. Tõstsin ühe pildi ka otse siia teksti. Päris jube, kas pole? Ilmselt Eestis ei tahaks sellist pilti keegi.
Võib väita, et tuulepargi ärakoristamise eest vastutab ehitise omanik. Siin on kaks aga. Esiteks, enamikku tuuleelektrijaamadest omavad sisuliselt olematu omakapitaliga OÜ-d. Teiseks, mittedemonteerimist ei ole sisuliselt kuidagi sanktsioneerinud.
Kuhu ma tahan selle jutuga jõuda? Neil päevil lähevad Riigikogu poole teele Elektrituruseaduse muutmise seaduse muudatused, kus tänastele elektrijaamadele jääb kehtima olemasolev subsiidiumide tase. Seda põhjendusega, et tagantjärele ei saa muuta olemasolevate jaamade subsiidiumide taset. Milles mina olen jätkuvalt kahtlev, kuid see on poliitikute otsustada. Mida võiks aga teha ja mis ühegi ausa arendaja õigusi ei saa kuidagi rikkuda, on sätestada kohustus tuulelektrijaam (ja mis iganes teine elektrijaam samuti) demonteerida peale selle kasuliku eluea lõppu, et meil ei tekiks selliseid kummituslikke tuuleparke nagu ülaltoodud pildid. Ja esimesed jaamad, mis võivad jääda nö ripakile, võivad tekkida varem kui me oskame karta.
Minimeerimaks kirjeldatud riski, et need olematu omakapitaliga kehad kaovad koos elektrijaama kausliku eluea lõpuga, võiks analoogselt näiteks tuumajaamade regulatsiooniga või meile kodusema jäätmekäitluse regulatsiooniga sätestada rahalise tagatise nõude, et jaam ka demonteeritakse ning mitte maha ei jäeta.
Jäätmeseaduses on see selliselt reguleeritud: § 353. Jäätmehoidla käitamiseks vajalik rahaline tagatis
(1) Jäätmehoidla käitajal peab olema jäätmehoidla kasutamise, sulgemise ja järelhoolduse kohustuste täitmiseks piisav rahaline tagatis (edaspidi tagatis). Tagatis peab olema jäätmehoidlast mõjutatud maa-ala taastamiseks vastavalt jäätmehoidla käitamise loale ja käesoleva seaduse §-s 421 nimetatud kaevandamisjäätmekavale alati hõlpsasti kättesaadav.
Selle nõude võiks kirjutada juba nüüd elektrituriseadusesse sisse. Oleks igati proportsionaalne arendajate ja avalike huvide vahel.
