Tuleviku energiamajanduses on elekter ja gaas põhilised energiakandjad. Kuna elektri ja gaasi tarbimine on mugav, siis eeldatavalt kasvab nende kasutus oluliselt kiiremini võrreldes muude energiakandjatega. Energiajulgeolek tähendab võimekust tagada tarbijatele igal ajahetkel nende energiakandjatega varustatus.
Sotsiaal-majanduslikult on ühiskondade jaoks efektiivsem investeerida energiavõrkude arendamisse kui tagada kõigis riikides tiputarbimise katmiseks vajalikud tootmisvõimsused ja reservid kohapeal. Rääkimata väikeste energiasüsteemide juhtimise kulukusest ja komplitseeritusest. Seda eelkõige Balti riikide elektrisüsteemide puhul, mis on kokku väike süsteem üksikute suurte elektrijaamadega. Suuremad võrgud tagavad suurema töö- ja varustuskindluse, on tarbijatele odavamad ja võimaldavad investoritel investeerida näiteks elektrijaamade või veeldatud maagaasi terminali ehitusse. Balti riikide energiasüsteemid on osaks suuremast süsteemist ja jäävad selleks. Küsimus on, osaks millisest energiasüsteemist.
Või tegelikult seda küsimust ei ole. Eesti tarbijale igal ajahetkel energiavarustuse tagamiseks tuleb Balti riikide energiavõrgud lahti siduda ühendatud Venemaa energiasüsteemist ja integreerida need orgaaniliseks osaks ühtsest Euroopa energiavõrgust koos ühise turumudeliga. Võrgustumise põhine energiavarustuskindlus ja seeläbi elektri ja gaasi vaba liikumine igas olukorras on tagatud ainult juhul, kui me kuulume ühtsetesse energiavõrkudesse riikidega, millega jagame samu väärtusi. Meie huvi peab olema toetada Euroopa Komisjoni ja komisjoni energiapoliitikat Pan-Euroopa energiaturgude ja võrgu loomisel. See võimaldab meil loobuda ühiskonna jaoks kallist ja energiajulgeoleku seisukohalt vähe pakkuvast administratiivset nõudest omada sajaprotsendiliselt tarbimise katmiseks tootmisvõimsusi Eestis, kui need ei ole turupõhiselt jätkusuutlikud. Muidugi peaks olema eesmärk, nagu ma ka olen korduvalt kirjutanud, et Eestis oleks elektritootmine üks meie ekspordivedureid, aga see eeldab tänase tootmisportfelli olulist muutust olemaks konkurentsivõimeline tänasel Põhjamaade-Balti, tulevikus ühtsel Euroopa elektriturul. Tarbimise täielikuks katmiseks vajalikku tootmist ei pea ehitama aga subsiidiumide põhiselt. Sellest nõudest loobumine võimaldab näiteks kohalikke maavarasid väärtustada just selliselt, kuidas see on ühiskonnale kõige kasulikum. Kodus peab ja saab olla nii palju elektritootmist, kui see parasjagu turupõhiselt on konkurentsivõimeline.
Oleme sidunud 20 aastaga ennast lahti enamusest endise Nõukogu Liidu võrgustikest. Tänapäeva maailmas aga ühed olulisemad, energiavõrgud on jätkuvalt osa Venemaa ühend energiasüsteemidest. Gazpromi dispetšerite käes on meie gaasikraanid ja elektrisüsteemi sagedust hoiab Venemaa süsteemioperaator. See ei ole ega saa olla meile vastuvõetav. Just viimastel kuudel on saanud uuesti üsna selgeks Venemaa käsitlus Balti energiasüsteemist – see oli ja on osa ühendatud Venemaa energiasüsteemist, seda tuleb juhtida tsentraalselt ja selleks on võimelised ainult mehed Moskvast.
Ja see arusaam on hea. Väga hea. See võtab maha igasugused võltsillusioonid. Järgmise 10-15 aasta Eesti ja teiste Balti riikide energiamajanduse suur väljakutse on meie energiavõrkude lahtisidumine Venemaast ja nende integreerimine Lääne-Euroopaga. See arusaam peab olema keskne lähtekoht uue Eesti pikaajalise energiamajanduse arengukava koostamisel. Sisuliselt on see järgmine samm sammude reas Euroopa Liidu, NATO, OECD, Rahaliidu ja teiste võrgustikega liitumisel, mis tagavad tasakaalu Venemaa ja meie huvide vahel. Energiavõrkude liitmine Lääne-Euroopa vastavate süsteemidega on järgmine pikk samm idast ära, läänega kokku. Ka selle sammu tähendus on palju laiem samuti nagu seda oli näiteks euroalaga liitumine, mis ei olnud ainult majandus- ja rahanduspoliitiline, vaid omab laiemat julgeolekupoliitilist, Euroopa poliitikas osalemise ja ühtsesse väärtusruumi kuulumise tähendust.
Võrgustumise arengustsenaariumi eelduseks on piisavate ühenduste olemasolu. Elektri osas on kiire areng toimumas. Kogu Eleringi võrgutasu tõus ja teenitav kasum läheb nende ühenduste loomisesse. Lisaks veel hulganisti laenatud raha. EstLink 1 on olemas, ehitamisel on EstLink 2, avariielektrijaam ühenduste või tootmisseadmete rikete riskide maandamiseks, Tartu-Viljandi-Sindi 330kV elektriliin jne. Elektriturg koos börsiga toimib. Gaasimajanduse osas teeme alles esimesi samme, kuid siht on selge ja regionaalne koostöö toimiv. Just regionaalne koostöö on Eesti energiamajanduse pöördeks kriitilise tähtsusega. Ei ole võimalik Eesti elektrisüsteemi desünkroniseerida ilma Läti ja Leeduta. Gaasimajandust arendada ilma nende ja Soometa. Seega peavad samu eesmärke jagama kõik riigid. Vajadusel tuleb anda tempos tagasi aga hoida riikidevahelist koostööd. Kõigi riikide huvid peavad saama arvestatud.
Energiamajanduse pöördeks ja Balti riikide (ja Soome) energiasaarte liitmiseks üle-euroopalise võrgu ja turuga oleks vaja lähema 10-15 aasta jooksul realiseerida kolm taristupaketti:
Esiteks, Põhjamaade-Balti elektrituru arendamise pakett – sellest on juba paljud asjad töös. Eelnevalt nimetatud EstLlink 2 ja avariireservelektrijaam. Lisaks veel NordBalt kaabel Leedu ja Rootsi vahel. Põhimõtteliselt võib lisada siia juurde ka kolmanda Eesti-Läti ühenduse, sest juba täna on „pudelikael“ Eesti-Läti piiril ja kindlasti see suureneb, kui EstLink 2 läheb töösse.
Teiseks, Kesk-Euroopa energiasüsteemiga liitumise pakett – 2-3 vahelduvvoolu ühendust Leedu ja Poola vahele, juhitavad ühendused Eesti-Vene piirile energiakaubanduse võimaldamiseks, täiendavate reservvõimekuste ja võrguautomaatika rajamine.
Kolmandaks, gaasituru arendamise pakett – Baltimaade ja Soome ühendamine BalticConnector’i kaudu, regionaalse veeldatud maagaasi terminali rajamine, alternatiivse varustuskanali loomine Leedu kaudu, Läti gaasihoidla laiendamine.
Kokkuvõtteks, Eesti tuleviku energiajulgeoleku võti ei ole mitte kohalikel primaarkütustel põhinevalt 100% elektritootmist Eestis, vaid see, millistesse energiavõrkudesse me hakkame kuuluma!
