Täna on maagaasiseaduse muutmine Riigikogus teisel lugemisel ning taas kuuleb arutelu taustal argumente, kuidas on hea gaasihinna valemiks Gazpromile meele järele olemine. Selliselt püstitatud käsitlus – pannes meid valiku ette, kas me tahame paremat gaasi hinda tulevikus läbi energiasõltuvuse Venemaast või läbi toimiva turu – riivab mind väga sügavalt. Iseseisva riigi jaoks selles küsimuses valikut ei ole, energiajulgeolekuga kauplemine viib sõltuvuseni. Ja mitte ainult energiasõltuvuseni. Head näited on võtta Valgevenest ja Ukrainast.
Jälgides iganädalast Ukraina-Venemaa gaasivaidlust, kus Gazprom lubab anda Ukrainale odavamat gaasi tingimustel, et saab torud enda kätte, on nii mõndagi tähele panna. Ukraina maagaasisüsteem on sarnaselt Balti riikide omale otseselt sõltuv Venemaalt saabuvast maagaasist, lisaks omamaisele tarbimisele läbib Ukrainat Gazpromi transiit Euroopasse.
Kutšma ajal oli Ukrainas maagaasiga kõik super hästi – see ei maksnud suurt midagi, varustuskindluse tagas Vene-Ukraina gaasikoostöölepe ning Ukraina rasketööstus suutis tänu odavale energiale edukalt konkureerida nii Aasia kui Lõuna-Ameerika riikidega.
Siis aga hakkas Ukraina SRÜ paati kõigutama, toimus oranž revolutsioon, mis tõi võimule inimesed, kes tahtsid Venemaale üles öelda merebaaside lepingud, muutsid ukraina keele riigikeeleks ning hakkasid liikuma tihedama koostöö suunas Euroopa Liiduga. Loomulikult ei lasknud Venemaa sellel „ketserlusel“ kaua kesta ja Gazprom tõstis gaasi hinna kahekordseks, avalikustati poliiteliidile varju heitnud gaasi vahendamisskeemid ning nõuti gaasitorustikku enda kätesse. 2009. aasta Vene-Ukraina gaasisõda, mil keset kõige külmemat talve Ukraina ning seeläbi suur osa Lääne-Euroopast ilma gaasita jäeti, oli selle vastasseisu kulminatsiooniks.
Täna on Ukraina valitsejad tõeliselt keerulises olukorras, gaasi hind on kõigi aegade kõrgeim (ca 325 EUR/1000m3) ning see toidab valijate rahulolematust. Gaasi kõrges hinnas õnnestus küll kiiresti “süüdlane” leida ning Tõmošenko seitsmeks aastaks vangikongi heita, kuid see on ainult osa järelmist. Venemaa pitsitab jõuliselt oma kitsikuses naabrit, lubades küll gaasi hinda alandada, kuid tahtes vastu saada mitte ainult kontrolli Ukraina gaasivõrgu üle vaid ka Ukraina suunitlust koostööle Euraasia Majandusühendusega.
Ukrainas toimunu ei ole tegelikult midagi unikaalset. Venemaa ja Gazprom on vähemalt korra siin meie regioonis sama mängu juba edukalt maha mänginud, kui Valgevene andis oma torud täielikult Gazpromile saades vastu odavama gaasihinna.
Meie suund on olnud idast/plaanimajandusest kaugemale, lääne ja turumajanduse suunas. Selles valguses kõlab pentsikult arusaam parimast gaasihinna mudelist, mis tugineb Venemaale ja Gazpromile meeldimisel. Antud mõttega edasi mängides võiks ju jõuda sinnani, et kõige odavam gaasihind on meil siis, kui me oleks osa Leningradi oblastist. Narva jõe taga on maagaasi hind ettevõtetele 85 eurot ja elanikele veelgi madalam – 60 eurot 1000m3 kohta. Eestis on Gazprom tõstnud meile müüdavat hinda 1000 m3 eest 125€ tasemelt aastal 2006 tänase 350€ hinnatasemeni ning tõenäoliselt tõuseb gaasihind 2013 veelgi ja 2015 kui täna kehtiv leping lõpeb peaks gaasihinna fundamentaaltegurid loode-Venemaal veelgi hinnasurvet lisama.
Seega on gaasituru liberaliseerimine ja alternatiivsete gaasitarnijate turule tulemise soodustamine ainus viis, kuidas tagada tulevikus Eestis „õiget“ gaasihinda, mis tugineb gaasi enda hinnateguritel.
