Eelmisel nädalal sai veidi tähelepanu Balti riikide võimalik eraldamine ühisest elektrisüsteemist Venemaa ja Valgevenega ning liitmine Kesk-Euroopa sünkroonalaga (UCTE-ga). Küsimus tõusis ajendatuna Läti potentsiaalsest vastuseisust antud sammule. Hetkel oleme pika tee alguses ja antud muutus ei saa isegi parima tahtmise juures juhtuma kindlasti varem kui 2025+. Siin jõuavad poliitikud vahepeal veel korduvalt nõustuda ja mitte nõustuda selle eesmärgi saavutamise vajadusega, pendeldades energiajulgeoleku eesmärgi ja selle maksumuse vahelist tasakaalu otsides. Seega Läti hetke taktikaline positsioon ei oma erilist tähendust lõppeesmärgi saavutamise osas. Strateegiline eesmärk – Venemaast lahti, Euroopaga kokku – on defineeritud alates Euroopa Ülemkogu lõppjäreldustest kuni erinevate tasemete deklaratsioonideni Balti riikide vahel. Hetkel algas tehniline töö uurimaks Balti riikide erinevaid sünkroniseerimise võimalusi UCTE-ga ning Läti on kambas. Samuti töötame muude teemadega (areng võiks olla muidugi kiirem!), mis kaudselt toetavad selle strateegilise eesmärgi saavutamist. NPS Lätti-Leetu laienemine, 3. ja 4. Eesti-Läti elektriühenduse rajamise ettevalmistus, kolmandate riikide elektriimpordi ühtsed reeglid ja mitmed teised teemad. Üks on selge, Balti riike saab Kesk-Euroopa elektrisüsteemiga liita kas kõik koos või mitte ühtegi.
UCTE-ga liitumise suurim riigipõhine risk ei ole mitte Läti, vaid Poola ja Saksamaa potentsiaalne huvi puudus. Kesk–Euroopaga ühendamise eeldus on tugevad Leedu-Poola sünkroonühendused ning see nõuab nende elektrivõrkudes suuri ümberkorraldusi ja investeeringuid. Kindlasti võib näiteks Poola otsus külmutada enda osalemine Leedu tuumajaamaprojektis tähendada potentsiaalselt väiksemat huvi Poola-Leedu elektriühenduste rajamise vastu ning tekitada viivitusi Balti riikide Kesk-Euroopa elektrisüsteemiga sünkroniseerimisel.
Aga see selleks. Paralleelselt UCTE-ga liitumisega on üleval ka Visaginase tuumajaama ehitamise küsimus ja ma tahaks hetkeks käsitleda nende eesmärkide saavutamist koosmõjus. Põhimõtteliselt oleks õige muidugi oodata ära aasta 2013 ja valmiv Balti riikide sünkroniseerimise teostatavuse uuring. Peale selle uuringu valmimist kujuneb ka Eleringi positsioon. Alljärgnev on minu isiklik seisukoht.
Tõenäoliselt langetatakse otsused Visaginase osas varem kui 2013 ja seepärast tõstatan paar küsimust, millele peaks olema vastused enne investeeringu otsuse langetamist. Tagantjärele teadmine ei ole tarkus. Minu hinnangul, reljeefselt väljendudes, lükkaks Visaginase tuumajaama rajamine Kesk-Euroopaga elektrisüsteemiga ühinemise projekti kui mitte täitsa uppi, siis palju aastaid edasi ja kõvasti kallimaks. Tahan osundada nende kahe projekti vastuolulisusele olulises osas või täiendavatele arvetele,mis tekivad, ja küsimusele, kes need maksab.
Esiteks, UCTE-ga liitumise eeldus on kolme Balti riigi võime töötada kolmekesi koos eraldatuna muust maailmast, st ilma Venemaa ja Kesk-Euroopa vahelduvvoolu ühendusteta nö saarestunud kujul. Balti riikide suvine baaskoormus on ca 1500 MW. Visaginase jaama planeeritav võimsus viimaste avalike andmete järgi on aga 1250 MW. Nii suure ühikvõimsuse töös hoidmine nii väikse tarbimise vastu on keeruline ja kallis. Uusi tuumajaamasid saab maha koormata vist isegi kuni 25% koormuseni, kuid isegi vaatamata sellele tähendab see võimsuse hetkelise muutumise korral kas tarbijate kohese väljalülitamise võimekust (Baltikumis pole suuri tööstustarbijaid), täiendavate reserveerivate liinide ehitamist (mitte ainult Balti riikides, vaid eelkõige Poolas ja täiendavaid ühendusi Poolaga), lisa investeeringuid avarii ja reserveerivatesse generaatoritesse jm taolist. Lisaks ilmselt ei ole investorid arvestanud sellega, et enamuse aastast ei saa nad isegi kui turuhind seda võimaldaks käitada jaama 100% võimsusega, vaid näiteks 50%.
Teiseks, kindel on, et Visaginase lisandumine teeb UCTE-ga liitumise märgatavamalt kallimaks. Kes maksab võrgutugevduste arve? Kas tarbijad läbi tariifi, tuumajaama investorid või riik/EL eelarvest? Loogiline oleks, et tuumajaamaga seotud elektrisüsteemi arenduskulud peaks maksma tuumajaama investorid. Täpselt nagu meil on Eestis. Kõik liitujad maksavad nii otsesed kui kaudsed kulud, mis nende tootmisseadme võrku ühendamiseks on vaja teha. Ja isegi kui meie oleme energiajulgeoleku kaalutlustel valmis täiendavaid arveid maksma, siis ilmselt poola või saksa tarbijaidei ei motiveeri mitte miski.
Kolmandaks, Visaginase tuumajaama ehitamine muudaks võimatuks ühe Kesk-Euroopa sünkroontööle mineku alternatiivse lahenduse, moodustada eraldi Balti riikide põhine sagedusala, kus meil on tugevad alalisvoolu ühendused Soomega (EstLink kaablid), Rootsiga (NordBalt), Poolaga (LitPol ühendused) ja Venemaaga (näiteks tänaste vahelduvvoolu ühenduste asemel kolm alalisvooluühendust).
Arvestades Estlink 2 rajamist, millega saab Est-Fin ühendus kokku olema 1000MW ja 700MW Lit-Swe ühendust on Baltikumi miinimumtarve 1500MW ebaoluline. See miinimumtarve on vähesed tunnid aastas. Reaalsuses on keskmine nõudlus üle 3000MW ja Baltikum oli isegi Ignalina 1100MWe TEJ töötades 20% defitsiidis (eelkõige tänu Lätis puuduvatele võimsustele).
Üllatav ja kurb on Taavi Veskimäelt nii nõrkasid argumente lugeda, mis on pigem poliitilise kui sisulise alatooniga (Venemaa vs EL võrk). Asjatundjad teavad, et Loode-Vene IPS süsteemile on raske teha sisulisi etteheiteid.
Raske uskuda, et Visaginoses kahtlemise põhjus on põlevkivienergeetika kaitsmine. Narva elektrijaamadel on kaks suurt teemat: katelde metalli väsimine, mistõttu tuleb 8-9 plokki tehnilistel põhjustel lähema 10 aasta jooksul tootmisest maha võtta. Teiseks kliimapoliitika: iga 10EUR CO2 hinda tõstab 9 EUR/MWh põlevkivijaamade omahinda. Praegu ehitatav 300MW CFB põlevkiviplokk ei ole NordPool turul CO2 hinna 20-30€/MWh juures konkurentsivõimeline ja ei tooda enam kui 2000 tundi aastas (aastas 8760 tundi). Visaginose jaam üksi tõenäoliselt väga oluliselt NordPooli hindu ei kujunda, kuigi ehk 3-5%, kuid see ei ole nii suur mõju kui jaamade tehniline töövõime või CO2 hinnad.
Mul on raske jätta kommenteerimata energeetiku jaoks mõistetamatut väidet, et suure ühikvõimsusega tuumajaama mahutamiseks väiksesse sünkroonalasse on täiesti piisav kui sel alal on olemas tugevad alalisvooluühendused väliste süsteemidega.
Probleemiks on siin see, mis juhtub antud sagedusalas, kui tuumajaama generaator mingil suvalisel hetkel välja lülitub. Iga elektrisüsteem peab olema disainitud nii, et suvalise tema elemendi väljalülitumisel ei esineks süsteemis suuremaid häireid ja tarbijate väljalülitumisi, rääkimata süsteemi kustumisest. Täna, olles Vene ÜES-iga ühises sünkroonpiirkonnas, tähendab selles alas suvalise 1100 MW tootmisseadme väljalülitumine suurusjärgus 0.04-0.06 Hz sageduse langemist, kusjuures see muutus toimub millisekunditega ja lokaalne võimsusdefitsiit kaetakse elektriliinidega, mille kaudu teistest elektrijaamadest elekter kohale transporditakse. Sageduse nii väike muutus on täiesti märkamatu tavalisele tarbijale ja kui sellega ei kaasne mingite liinide ülekoormusi, siis dispetšeri pulss ei tõuse isegi mõne löögi võrra. Seda tänu Vene ÜES „suurusele“ – tarbimisvõimsus on seal kuni 180 000 MW. Täpselt sama efekt oleks, kui Baltikum oleks ühendatud ligi 400 000 MW suuruse Kesk-Euroopa sünkroonalaga. Kuid kui Baltikum oleks eraldi sünkroonalas oma keskmise 3000 MW tarbimisega ja lülituks 1100 MW tootmist välja, siis millisekundite jooksul langeks sagedus nii madalale, et isegi kõik teised elektrijaamad võivad sellest sagedusmuutusest ohutusautomaatika poolt välja lülitatud saada, rääkimata hunnikust tänapäevastest sagedustundlikest tarbijatest. Ükski DC link ei jõua siin nii kiiresti ja palju oma koormust muuta, et süsteemi lagunemise ohtu elimineerida ja kui juba teised generaatorid ka riburada mööda välja lülituvad, siis on asja nimeks Black-Out… Kusjuures poliitikaga pole siin midagi pistmist, puhas füüsika.
Loomulikult ei oska täna keegi veel punktipealt öelda, kas suurim turvaline ühikvõimsus Baltikumi eraldatud talitluse võimaldamiseks oleks 300, 500 või mõni muu suurus megavatte. Sellele annab loodetavasti vähemalt ligikaudse vastuse järgneva paari aasta jooksul läbiviidav Kesk-Euroopa sagedusalaga ühenduste ehitamise teostatavuse uuring. Selge on see, et tänase igapäevase varustuskindluse taseme hoidmine enam-vähem sama heal tasemel ka siis, kui oleksime ühendatud Kesk-Euroopaga, saab olema leebelt väljendudes keeruline ja kulukas.
Tänud huvitava teksti puhul. Aga mõned kommentaarid:
EU 2050 energy roadmap: “It will be
important to manage the transition in close partnership with the EU’s energy partners, notably
our neighbours, such as Norway, the Russian Federation, Ukraine, Azerbaijan and
Turkmenistan, the Maghreb and the Gulf countries while gradually establishing new energy
and industrial partnerships. This is for instance the purpose of the EU-Russia 2050 Energy
Roadmap.”
Ning siis tsitaat EU-Russia 2050 Energy Roadmap’ist: “By 2050 energy security in the relations between countries on this continent should no longer to be
a divisive issue.
The starting point therefore is to define how one would like to see the relations between the EU,
Russia and their common neighbours by 2050 and then to define an energy cooperation vision for
the future.
By 2050, Russia and the EU should be strategic allies. Russia, its non-EU neighbours and the EU
will have moved steadily towards a common energy market, supported by a further political
rapprochement between the EU and Russia.”
Ülaltoodud tekst viitab kõigele muule kui teiemainitud ” Strateegiline eesmärk – Venemaast lahti, Euroopaga kokku”, mis võib tunduda tore, ent reaalsus on midagi muud.
Teiseks, millistel allikatel tugineb väide “Balti riikide suvine baaskoormus on ca 1500 MW”? Ainuüksi Eesti 2012 juuli (miinimum) prognoositav tarbimise tipp võimsus on 900 MW (Eleringi veebilehelt), mis konservatiivseimast konservatiiseima stsenaariumi korral võiks tähendada 500 MW keskmist tarbimist. Rääkimata siis Balti riikidest tervikuna.
Ning kolmandaks, miks peaks töötama 1250 megavatine reaktor 50% võimsusega? Modernsed reaktorid töötavad 85+% capacity factoriga (omades seejuures madalamad availability factorit kui enamik taastuvenergiasüsteeme).
Aitäh.
Marti Jeltsov