EL energiapoliitika pärast Durbani kliimakonverentsi

Durbanis ei saavutatud palju. Aga palju enam kui loodeti. See on Euroopa Liidule piisav jätkamaks kliimamuutuste põhise energiapoliitikaga. Kuigi paljud uskusid, et Kyoto leppe lõppemisega 2012. aasta lõpus lõpeb globaalsete kliimalepete raamistik ja kaob ka Euroopa Liidu ind ühepoolselt minna edasi kliimapoliitikast kantud energiapoliitikaga, siis hetkel tundub, et see pigem ei osutu tõeks. Durban oli vähemalt emotsionaalselt Euroopa võit. Ja seda võitu ei anta kodus käest. Kliimapoliitika on üks vähestest alles jäänud Euroopa Liidu „suurtest teemadest“ globaalses poliitilises agendas ning selle alasest initsiatiivist loobumine eriti pärast Durbani tähendaks massiivset näo kaotamist. Seega Eesti poliitikad, mis on panustanud globaalse arusaamise süvenemisele inimtekkelise kliimasoojenemise rumalusest, ei pruugi olla edukad.

Viimasel kahel nädalal on Euroopa meedias olnud läbivad teemad võlakriis ja kliimakonverents Durbanis. Arutelude lähtekoht oli – CO2 heite määr on saavutanud rekordtaseme, senised Kyoto lepingu piirangud ei ole tulemusi andnud ning kui ei suudeta kliima soojenemist hoida kahe kraadi piires, siis on selle tagajärjed maailmale katastroofilised. Samuti on viimaste nädalate ebakindlus viinud CO2 hinnad  heitmegaaside kaubandusskeemi osas rekordmadalale tasemele.

Kliimakonverents näitas absoluutse enamuse riikide toetust minna edasi juriidiliselt siduvate lepetega kasvuhoonegaaside emissiooni piiramise osas. Kokkuleppele jõuti küll vähemas. Kiideti heaks Kyoto protokolli pikendamine ning nii mitmel suurel majandusel tuleb esimest korda hakata oma kasvuhoonegaaside emissiooni vähendama. Järgmisel aastal alustatakse tööd õiguslikult siduva kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise leppe kallal, mis peab valmima 2015. aastaks ja jõustuma 2020. aastal. Lisaks üldisele raamistikule leiab nii riikide, ettevõtete, kolmanda sektori ja inimeste tasandilt üha enam neid, kes selles osas midagi teevad. Kyoto protokolli pikendamine annab kindlasti olulise tõuke edasiminekuks hetkel probleemide käes vaevlevatele heitmegaasi turgudele ning suurendab kahtlemata ka investorite huvi madala süsiniku sisaldusega tehnoloogiate vastu.

Kliimapoliitika on kujunemas peavooluks, mille jätkumisest on huvitatud suur ja tugeva lobby-võimega tööstussektor. Kui vaadata rahasummasid, mis on taastuvenergia osakaalu suurendamiseks ja süsiniku emissioonide vähendamiseks energia tootmise ja transportimise väärtusahelasse investeeritud, siis tarbijad ja ettevõtjad ei oleks nõus seda raha lihtsalt „maha kirjutama“. Olen antud teemat kajastanud ka ühes varasemas kirjutises.

Me ei leia häid näiteid, kus Eesti oleks pikemas vaates olnud Euroopa Liidu poliitikatele vastuvoolu ujudes edukas. Ja see on normaalne, oleme ju vaid 1/500 EL-ist. Reegel on olnud pigem see, et mida varem oleme suutnud „nina tuulde“ keerata, seda edukamad oleme olnud või seda väiksem on olnud võimalik kulu ühiskonnale. Kui me tahame olla ka tulevikus elektri eksportöörid ja et meie ettevõtted oleksid Põhja-Balti elektriturul konkurentsivõimelised, siis tähendab see endiselt CO2 rikkuse vähendamist elektritootmise portfellis.

Võib küsida, kas läbikukkumise vältimine kliimakonverentsil oli Eestile hea või halb? Vastus saab olla ainult üks – see on hea. Esiteks, ilmselt keegi ei taju lõpuni kliimamuutustega seoses põhjuste ja tagajärgede seost, aga nad on olemas. Ja järelikult tuleb muuta seda, mida saab muuta ehk inimtegevust. See on vähim, mida me saame teha ja me ei ole siin vastutusest vabad. Teiseks, kui vaadata suures mängus riikide konkurentsi, siis ka sellest vaatenurgast oli konvertil saavutatu hea. See on meile varajaseks hoiatuseks juhul, kui tahame seda aktsepteerida andes meile piisava aja kohaneda enne, kui tuleb „haamer“. Näiteks võib Taani eesistumine tuua kaasa edasiliikumise kasvuhoonegaaside emissoonide põhise kütuste maksutsamisega.  Samuti võib osutuda võimalikuks CO2 hinnapõranda loomine, et piirata fossiilsete kütuste kasutamist.

Vaja oleks asuda Eesti energiamajanduse arengukava uuendamisele, kus mängida läbi meie tegevusstrateegia erinevate globaalsete arengute rakendumisel. Kuigi ma ise menetlesin justkui mitte liiga kaua aega tagasi „eelmises elus“ Riigikogus energeetika arengukava, on see jäänud tänaseks ajale jalgu. Meil on võimalik jääda muutustes võitjate poolele, kui me silmaringi avardame ja oleme uutele võimalustele avatud. Kogu Eesti energeetikat ei saa käsitleda põlevkivist lähtuvalt. Põlevkivi on ja jääb. See on üks tähtis osa pildis, kuid ei peaks olema lähtekohaks teiste lahenduste kaalumisel.  Taoline käsitlus annab vale vastuse.

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.