Elekter on kaup, mille tähtsust on võimalik mõista kõige paremini, kui seda ei ole. Ja ei ole kallimat elektrit kui elektri puudumine. Koju kätte tulev elekter on alati odavam kui see, mille järgi tuleb ise minna! Kui mobiiltelefoni laadimiseks tuleb sõita näiteks 37 km kaugusel olevasse maakonnakeskusesse, siis ükskõik kui kallis on kWh kodus kätte saadava elektri eest, jääb see kordades maha hinnast, mis läheb maksma see energia, mille saamiseks tuleb sõita autoga 37 km. Ükski elektrivõrgu investeering, mis on jagatud näiteks 40-aastase amortisatsiooni perioodiga solidaarselt kõigi tarbijate tariifidesse, ei ole kallim, kui sõita ise elektri juurde või toota näiteks generaatoriga elektrit kohapeal. Lisaks ei räägi ma veel kaudsetest hüvedest nagu kõrgem elukvaliteet või suuremad majandustegevuse võimalused. Äritegevuse seisukohalt on elektrivõrguga liitumise efekti hakanud hindama ka Maailmapanga poolt koostatavad Doing Buisness raportid. Aga on võrreldud ka lihtsalt näiteks mobiiliaku laadimise kWh hinda globaalselt. Ja ilmselgelt on see kõige kallim seal, kus puudub toimiv elektrivõrk (nagu näiteks Sahara-taguses Aafrikas) ja laadimisteenust tuleb osta spetsiaalsest laadimispunktist, kus energia toodetakse kohapeal.
Sellega seoses tahan välja tuua kaks aspekti.
Esiteks, jutt hoida kokku võrguarengu investeeringutelt on vastutustundetu, sest sotsiaal-majanduslik kulu, mida elektri ühenduste puudumine, halb kvaliteet ning pidevad ja pikad katkestused ühiskonnale tekitavad, on suurem investeeringust võrgu ehitusse. Näiteks pakub kogu selle teema teoreetilist käsitlust TTÜ poolt 2004. aastal teostatud teadustöö teemal “Eesti elektritarbijate toitekatkestustest tingitud majandusliku kahju hindamine”. Ja kui rääkida vahetevahel kõlavatest väidetest „liiga luksuslikest investeeringutest“ elektrivõrku, siis 95% investeeritavast tehnikast tuleneb elektri olemusest ja tehnoloogiast. Seega ei ole valikut, et teeks küll aga teeks kehvemalt. See valik on umbes 5%, mis siis väljendub elektri kvaliteedis tarbijale.
Kui küsimus on, kas me ei maksa liiga palju võrguehituse enda eest, siis siin on samuti selge vastus – kõik investeeringud vähemalt Eleringi võrku tehakse vähempakkumiste põhiselt, kus kriteeriumiks on madalaim hind. Täna on alajaamade poolel pidevalt vähemalt 6-7 pakkujat ja liinide puhul 3-4 ning käib tugev rebimine. Sama olukord on ka seadmetootjate osas, kelle vahel on samuti kõva konkurents. Seega võrguehituse hind on alati parim hind, mida turg pakub.
Teiseks, eraomandi käsutamise-kasutamise piiramine avalikus huvis. Enamus katkestusi kasvõi eile-täna tekkis puude langemisel liini juhtmetele. Ja üks peamisi põhjuseid, miks me ei saa liinikoridore raadada piisavalt laiaks või sinna jäävad üksikud „hambad“ sisse, kus siis tuul puid liinile paiskab, on maaomanike vastasseis. Eraomandi käsutamise piiramine avalikus huvis peaks olema palju lihtsamalt korraldatav. Ma ei räägi siin probleemidest uue infrastruktuuri rajamisel. Uue Euroopa Infrastruktuuri paketi ettepanek sisaldab kogu planeerimise protseduuride lihtsustamist, samuti koalitsioonileping. Näiteks võib projektide ehitamise lubade hankimise keeruline ja kohati väga pikka aega nõudev protsess teatud olukorras venitada liinide planeerimise ning ehitamise tsükli tavapärase 8-10 aasta asemel 15-20 aastani. Kui me tahame hästi toimivat ja dünaamiliselt arenevat infrat, siis peame oluliselt julgemalt kaalutletud avalikus huvis eraomandi käsutamist-kasutamist kitsendama.
