Kirjutasin selle loo juba suvel. Mõni aeg tagasi Postimees selle avaldas. Panen ta nüüd ka siia ülesse. Üldiselt on jätkuvalt adekvaatne. Mõnes asjas on toimumas mingid muutused, kuid sellest juba edaspidi. 🙂
Kõlab erinevaid arvamusi, kas Euroopa keskkonna- ja kliimapoliitika jääb ellu või mitte. Ilmselt ei tea seda lõpuni keegi. Olen viimase paari aasta jooksul huviga jälginud nii Euroopa kui ka globaalse tasandi arutelusid kliimapoliitika üle arvestades nende ülisuurt mõju Eesti energiamajandusele. Tänaseks kujunenud arvamuse alusel jääb sellel kümnendil süsiniku emissioonide olulisele vähendamisele suunatud kliimapoliitika domineerivaks ja meil ei ole tark seda enda energiamajanduse tulevikku kujundades ignoreerida.
Analoogse näitena lähiminevikust võib tuua euroalaga liitumise. Teatud aastatel tundus olevat atraktiivne ignoreerida ühisrahast lähtuvaid võimalusi ja proovida ujuda vastuvoolu, samas kui valuutakomitee ja fikseeritud kursi juures oli meie liitumine rahaliiduga olemuslikult loomulik. Sama on ka energiapoliitikaga. Kui Euroopa Liidu energiapoliitika on kliimamuutustega võitlemise poliitika ja meie oleme osa Euroopa Liidust, siis vastuvoolu ujumine ainult suurendab meie sotsiaal-majanduslikke kulusid energiamajandusele tulevikus.
Senini on kliimapoliitika peamine küsimus olnud, mis saab pärast Kyoto lepingu lõppemist 2012. aastal. On spekuleeritud teemal, kas teised suured arenenud maailma majandused tulevad Euroopale järgi süsiniku emissioonide vähendamise poliitikas või mitte? Selle trendi tajumine annab vastuse küsimusele, kuivõrd on meil põhjust pingutada EU2020 eesmärkide saavutamisel ja vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni mahukust Eesti elektritootmise portfellis. Või kas on mõeldav, et Euroopas tõstetakse eesmärk vähendada CO2 emissiooni 1990. aastaga võrreldes 20%-lt 30%-le? Ja veel enam – kas kogu kliimapoliitika kukub üldse kokku? On keeruline hinnata, kas kliimapoliitika raames astutavate sammude ja asetleidvate kliimamuutuste vahel on seos või mitte, kuid senine poliitiline suund võiks viiel alljärgneval põhjusel jääda valitsevaks nii ühel kui teisel juhul.
Esiteks, Euroopa Liidul ja José Manuel Barrosol Euroopa Komisjoni presidendina on poliitiliselt väga keeruline tänastest kliimapoliitilistest ambitsioonidest loobuda. Kui hinnata Barroso juhitud kahe järjestikuse komisjoni tegevust, siis on kliimapoliitika üks vähestest alles jäänud Euroopa Liidu „suurtest teemadest“ globaalses poliitilises agendas, kus seni veel mõõdukat initsiatiivi hoitakse. Ja kuigi Euroopa Parlament ei toetanud roheliste resolutsiooni, mille kohaselt peaks 2020. aastaks vähenema CO2 emissioon võrreldes 1990. aastaga 30%, ei tähenda see korrektuure olemasoleva poliitika osas. Muidugi, majanduslangusega kaasnenud energiatarbimise ja sellest tulenenud loomulik emissiooni vähenemine aitavad tõenäoliselt kliimapoliitika eesmärkide saavutamisele kaasa.
Teiseks, senise kliimapoliitika jätkumise toetamiseks on välja kujunenud väga suure huvi ja tugeva lobby-võimega tööstussektor. Valitud poliitilisse suunda on nii erinevate kapitalimahukate tööstusharude kui ka valitsuste poolt juba liiga palju raha investeeritud, et sellest loobuda. Kui vaadata rahasummasid, mis on taastuvenergia osakaalu suurendamiseks ja süsiniku emissioonide vähendamiseks energia tootmise ja ülekandmise väärtusahelasse investeeritud, siis tarbijad ja ettevõtjad ei oleks nõus seda raha lihtsalt „maha kirjutama“. Ka emissioonikaubandus ise on muutunud äriks ning kauplemissüsteeme on juba paljudes riikides. Näiteks, Ameerika Ühendriikides on California osariik loomas emissioonikaubanduse süsteemi eesmärgiga 2020. aastaks vähendada emissioone 2012. aastaga võrreldes 17%.
Kolmandaks, poliitikud on välja käinud väga tugevaid keskkonna- ja kliimapoliitikaalaseid seisukohti. Ilmselt ei kujuta keegi ette, et Saksamaa muudaks hiljutist parlamendi otsust, mis näeb ette hiljemalt 2022. aastaks kõik tuumajaamad sulgeda. Seda eriti olukorras, kus roheliste populaarsus on üha kasvamas ja valitsus on lubanud kogu tuumajaamade poolt kaetud osa asendada taastuvenergiaga. (Kuigi ilmselt vähemalt lühiajaliselt võime näha nö. teki all fossiilsete kütuste renessanssi, eriti kui saadakse tööle süsiniku püüdmise ja ladustamise süsteemid, mis hetkel tööstuslikult veel kasutatavad ei ole.) Kuskilt peab energia tulema ja ainus heas seltskonnas väljaütlemist kannatav alternatiiv energiatõhususe suurendamise kõrval on taastuvate energiaallikate põhise tootmise väga tugev edasi arendamine. Seejuures on heaks näiteks Suurbritannia peaminister David Cameron, kes on näinud enda valitsuse ühe peamise globaalse poliitikana kliimapoliitikas juhtpositsiooni haaramist. Kõik see väljendub hiljuti avaldatud valitsuse väga ambitsioonikas elektrituru reformi töödokumendis ja mis öeldi jõuliselt välja ka talvisel UK-Nordic-Baltic peaministrite kohtumisel.
Neljandaks saab välja tuua tugeva valijatepoolse ootuse keskkonna ja taastuvenergiaga tegelevate poliitiliste suundade suhtes. Isegi Prantsusmaal, kus toodetakse ligikaudu 80% elektrist tuumajaamade poolt, toetab valdav osa inimesi siiski tuumajaamade sulgemist. Keskkonnasäästlikest ja taastuvenergiaga seotud teemadest huvitumine ja nende suundade pooldamine ei tähenda aga alati inimeste valmisolekut maksta arveid, mis selliste poliitikatega kaasas käivad. Antud teema käsitlemisel on paljuski tegu suletud spiraaliga, mille puhul valijad tekitavad nõudluse keskkonnaalase poliitilise diskussiooni järele ning poliitikud täidavad seda lähtudes ühiskonnas valitsevatest ootustest ja järgides korrektset poliitilist retoorikat. Näitena võiks siin tuua Jaapani peaministri Naoto Kani avalduse pärast riigis toimunud tuumakatastroofi, kus ta näeb ette muuta Jaapan tuumavabaks riigiks. Sellele sarnaselt võib välja tuua ka Euroopa Komisjoni järgmise 7-aastase eelarveplaani, kus tingituna ühiskondlikest ootustest ei ole leitud üsna marginaalset rahasummat rahvusvahelisele ühisprojektile termotuumareaktori arendamiseks.
Viienda ja ühtlasi viimase põhjusena võib välja tuua tõsiasja, et valitsustel on vaja eelarvetesse raha. Ka muu maailm on selles osas vaikselt, aga kindlalt Euroopale järgi tulemas, kui lisaks Kyotole kehtestatakse täiendavaid meetmeid süsiniku emissioonide vähendamiseks. Näiteks, süsinikumaks oleks üks uus ja eesrindlik maksustamise idee, sest miks võtta raha tuludelt ja tarbimiselt, kui selle asemel võiks võtta raha hoopis saastamiselt. Austraalia kavandab juurutada CO2 maksu tasemel 25 USD/t ja valmistuda seeläbi ette süsinikuga kauplemise turu loomiseks hiljemalt 2015. aastal eesmärgiga vähendada emissiooni 2020. aastaks 5%.
Lähiaeg näitab, kas Euroopa 2020. aasta energiaeesmärgid keskkonna- ja kliimapoliitika kujundamiseks jäävad ellu või mitte ning kas muu maailm asub jõuliselt sarnaseid eesmärke püstitama. Tänasel päeval tundub, et valitsev trend liigub pigem selles suunas.
