Eestis on palju juttu olnud ühiskonna jaoks ebamõistlikult koormavast taastuvenergia toetussüsteemist. Kordan siin enda seisukohta, et minu hinnangul oleks aus kompromiss taastuvenergia tootjate ja tarbijate vahel, kui toetusi vähendatakse ulatuses, mis turuhind on kõrgem reguleeritud hinnast. Omal ajal sai toetus 53,7 EUR/MWh disainitud lähtuvalt reguleeritud hinnast 29,4 EUR/MWh. Ei ole ju kuidagi loogiline, et kui elektri müügihind on täna pea kaks korda kõrgem, on toetuste tase ikka sama. Toetus on vajalik niivõrd, kuivõrd ilma toetuseta riigi poolt seatud taastuvenergia eesmärke ei oleks võimalik saavutada. Nagu teame, siis Eesti kohustus taastuvenergia osakaalu suhtes 2010. aastaks oli 5,1%, aga saavutasime peaaegu 10%-lise taseme.
Aga see on kõigest proloog minu alljärgnevale jutule. Paljuski on taastuvenergia subsiidiumid tagajärg fossiilsete kütuste toetamisele. Näiteks Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) on hinnanud fossiilsete kütuste toetusi 300-500 miljardi USD-ni globaalselt, samal ajal kui World Energy Outlook 2010 järgi makstakse taastuvenergiatoetusi 57 miljardi USD ulatuses.
Ei kirjuta hetkel pikemalt milliseid turumoonutusi, negatiivseid keskkonnamõjusid ja struktuurseid probleeme antud poliitika energia varustuskindlusele tekitab, kuid sellel on tugev mõju ka valitsussektori eelarvepositsioonile ajal, mil eelarvete konsolideerimine on võtmesõna. Võtsin alljärgnevalt mõtteharjutuseks ette fossiilsetest kütustest elektritootmise subsideerimise. Ja tegin näppudel rehkenduse, mis kindlasti ei pretendeeri miljonilisele täpsusele, kuid suurusjärkude mõttes peaks olema korrektne.
Esiteks, toetus läbi tasuta CO2 kvoodi. Keskkonnaministeeriumi poolt avaldatud riikliku jaotuskava 2008-2012 järgi on fossiilseid kütuseid elektritootmises 2010. aastal subsideeritud 120 miljoni euro ulatuses (9,81 miljonit tonni CO2 kvoote). 2010. aasta keskmine CO2 hind oli 12,28 eurot tonn.
Teiseks, elektritootmiseks kasutati põlevkivi ca 15 miljonit tonni. Kui reguleeritud hind Narva jaamadele on täna ca 10 eur/t, siis vaadates toornafta hindasid võiks müüa kivi õlitööstusele ka 20 eur/t toornafta hinna juures 100+USD barrelilt. See teeb kuskil 150 milj eurot. Kindlasti võib öelda, et elektri ja õli tootmiseks kasutataval kivil on kütteväärtuse, suuruse jne vahed, kuid pigem on hinnatase 20 eur/t läbi õlitootmise põhise alternatiivhinna madal mitte kallis hinnatase.
Kolmandaks, ja see on eelnevate numbrite juures peenraha, makstakse 2,5 miljonit eurot gaasile tõhusa koostootmise toetuseks.
Seega toetame jämedalt Eestis fossiilsetest kütustest elektritootmist ca 250-300 miljoni euro ulatuses, võrreldes taastuvatest allikatest elektri tootmise toetamisega näiteks 2011. aastal 52,2 miljoni ulatuses.
Eelmisel aastal saime valitsussektori eelarve suuresti tasakaalu läbi ühekordsete tulude. Nimelt läbi Kyoto saastekvootide müügi. Ansip on öelnud, et 2012 jääb eelarve defitsiiti. See on paratamatu, sest eelmise aasta ühekordne tulubaas kukub ära ja inflatsioonist lähtuv surve ei võimalda eelarve kulusid massiivselt koomamale tõmmata.
Elektritootmises ringleb hulgi otseseid ja kaudseid toetusi. Ja seda raha ei ole võimalik saada kätte 2012. aasta eelarvesse. Perspektiivis võiks olla see üks põhjalikumat analüüsi nõudev teemadering, mis aitaks eelarvet konsolideerida. Ja alust ei pea selleks kaugelt otsima. Koalitsioonileppes on loodusvarade kasutamisest saadavale tulule royaltite rakendamine kenasti kokku lepitud. Olen nende vajadusest rääkinud alates sellest, kui sai veidi enam uuritud õli ja gaasi upstream äri 3-4 aastat tagasi ja olen veendunud, et vastavad maksud tuleks rakendada. Siis oleks ressursikasutusest saadavad viljad-riskid ühiskonna ja ettevõtjate vahel senisest paremini jagatud.
