Euroopa Liidu 2014+ eelarveperiood ei ole mägede taga. Kummalisel kombel on sellest laiemalt lubamatult vähe juttu olnud. Mis on meie huvi? Mis on Eesti prioriteedid? Mida me tahame saavutada? Võimalus saada Euroopa Liidu eelarve eraldistest enam kui ühisesse eelarvesse sisse maksame, on riiki omava väikese rahva jaoks üks suhteline konkurentsieelis Euroopa Liidus teiste (mitte riiki omavate) väikerahvaste ees. Loomulikult on palju teisi (alates kultuurilistest ja lõpetades majanduslikega), kuid me oleme üldse lubamatult vähe mõtestanud riiki institutsioonina kui konkurentsieelist rahvastevahelises globaalses võistluses.
Võtsin eelmisel nädalavahetusel Euroopa Komisjoni (edaspidi EK) eelarvepaberid ette ja vaatasin neid lähtuvalt Eesti ja Euroopa Liidu energiainfrastruktuuri investeeringute vajadustest. Üks on selge – ilma Euroopa Liidu täiendava finantseerimiseta eelkõige ülepiiriliste ühenduste ehitamise osas ei ole võimalik saavutada ei EL 2020 ega isoleeritud energiasaarte ühendamise eesmärke. Eriti vaadates lisatud joonisel toodud EK enda poolt avaldatud kogu energiasüsteemi investeeringute vajadust. Ja see finantskoormus jaguneb riikide vahel väga ebaühtlaselt. Ei ole ilmselt õiglane allokeerida infra investeeringute kulud, mis annavad laiema hulga riikide elektritarbijatele sotsiaalmajanduslikku efekti üksikute riikide tarbijate lõpptariifi. Kui võidavad kogu ühenduse tarbijad, tuleb ka kulud jagada vastavalt. Olemuslikult ongi näiteks 100 miljonit eurot EK-lt EstLink 2 ehituseks õiglane, sest ei oleks olnud aus jagada kogu EstLink 2 kulu Eesti ja Soome tarbijatele kui sellest võidavad ka Läti, Leedu, Rootsi ja teised tarbijad. Eks sama olukord on NordBalt kaabli kuludega Rootsi-Leedu vahel.
Seega meie kui väikeriigi huvides on kindlasti tugevasti toetada EK-d, et nad suudaksid kavandatud Energia infrastruktuuri paketti realiseerida vaatamata esmasele väga leigele vastuvõtule liikmesriikide poolt. Samas suurriikide leigus on mõistetav. Arvestades eelarvete tugevat konsolideerimist kõikjal Euroopa Liidu liikmesriikides tõenäoliselt järgmisel perioodil EL eelarve maht ei suurene. Järelikult kui tahta kulutada enam energiainfrale tuleb see kuskilt võtta ära. Kust võiks võtta? Ühtne põllumajanduspoliitika? Ühendkuningriikide tagasimakse? Või midagi kolmandat? Ühtekuuluvuspoliitika raames regionaalarengu vahendite jõuline koondamine väikse hulga kõige maha jäänumate jaoks. (nt. SKP alla 65% EL keskmisest või midagi väiksemat tänase 75%-e taseme asemel, loomulikult nende regioonide kiire välja arvamine toetuse saajate hulgast, kes on juba 75%-e taseme saavutanud vms).
Allikas: EK
Eelnevalt viidatud struktuurne lõhe EL-i tänaste prioriteetide ja eelarve summade jagunemise vahel valdkonniti esitab tugeva väljakutse liikmesriikidele eelarvete planeerimisele. Kui me Eesti jaoks esimese 2004.-2006. aasta EL-i eelarveraamistikku paika panime, tegime selle teadlikult hästi tsentraliseerituna, et hoida rakendamise efektiivsust ja ühtset sektoriteülest vaadet. Vahepeal on planeerimise süsteem haruministeeriumide tugeva lobby tugevusena muutunud olulisemalt detsentraliseeritumaks. See tähendab, et nähakse küll oma valdkonna detaile, kuid suur pilt kipub kaduma. Suur pilt võimaldab aga raha kasutada tõhusalt ja mõjusalt just laiemast rahvusvahelisest-regionaalsest fookusest vaadatuna. Iga küla on Eestile oluline, aga tervikuna Eesti arengu võtmes oleks mõistlik arendada EL-i raha abil välja maksimaalselt neli regionaalset keskust sh Tartu ja Tallinna kõrvale kaks teist üle-Eestilise tähendusega keskust. Järgmises eelarveperioodis tuleks raha maksimaalselt kontsentreerida konkreetsete piirkondade, projektide, sektorite tarvis. Anda vähematele rohkem, otsustada paari suure asja tegemine.
Selle eelduseks on Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi projektide planeerimise koondamine kokku riiklikkuse arengukavasse vältimaks raha ja eesmärkide hajumist. Planeerida neid eesmärkidepõhiselt koos meie enda riigieelarve rahaga.
Sealt edasi vaadates on oluline küsimus, kuidas tagada oma projektide edukus konkurentsis teiste projektidega. Energiainvesteeringute kontekstis eelkõige ülepiiriliste ühenduste ehitamise finantseerimine. Üheks müügiargumendiks on kindlasti energiajulgeoleku argumentidest lähtuvalt isoleeritud energiasaarte ühendamine Euroopaga. Teiseks põhimõte, et täiendavad piisavad ühendused tagavad energiaturgude efektiivse toimimise andes võimaluse tarbijatel valida tarnijat ja tarnijatel maksimaalselt utiliseerida oma tootmisvõimsusi. Eriti Läänemere regioonis näiteks Saksamaa tuumajaamade sulgemise valguses, kus üha enam on vaja ühendusi tagamaks mitteplaneeritava tootmistsükliga elektrijaamade maksimaalne kasutatavus.
Järgmisel eelarveperioodil muutuvad Euroopa Liidu energeetikas ühendused sama oluliseks kui tootmine.
Mis projektid siis turu arendamise ja isoleeritud saarte ühendamise valguses võiks olla Eesti prioriteedid kuni 2020? Mina näeksin järgmist kolme paketti.
Esiteks, gaasituru arendamise pakett – BalticConnector ja LNG terminal.
Teiseks, Põhja-Balti elektrituru arendamise pakett – 3.Eesti-Läti ühendus Tallinn – Sindi – Riia.
Kolmandaks, Kesk-Euroopa energiasüsteemiga liitumise pakett – alalisvoolu ühendused Eesti-Venemaa piirile, 4. Eesti-Läti ühendus, täiendavad avariijaamad etc.
