Eesti euroalaga liitumise riskid 2011. aastast on kasvanud väga kõrgeks. Ja samas on selge, et kui üldse, siis 2011 on viimane võimalus Eestil liituda euroalaga sama vahetuskursiga.
Peamiste riskidena näen euroalaga ühinemisel potentsiaalset 2008. aasta üle 3% defitsiit, lõpliku selguse puudumine intressimäära kriteeriumi hindamise osas, suutmatust 2009. aasta eelarve kulusid piisavalt kärpida, teadmatust üldse komisjoni valmisolekust veel aasta lõpus viia läbi erakorralist hindamist kriteeriumidele vastavuse osas.
Nii kõrgete riskide juures on viimane aeg tagavara variandina asuda ette valmistama plaani euro paralleelvaluutana kasutusele võtmiseks. Valitsus on kriisi lahendusel teinud kogu panuse eurole, eesmärgi mitte saavutamisel võib alternatiivsete tegevusstrateegiate puudumisel ühiskonna emotsionaalset täielikult “auku kukkuda”.
Minu hinnangul 10 aasta perspektiivis 2009. aasta eelarvest isegi veel 10 miljardit kärpides on heaolu kadu Eesti inimestele väiksem kui mitte eurot saavutades ja siis vastavalt kas paralleelvaluuta või devalveerimise stsenaariumiga edasi liikudes. Täna näib kui juuniks pole vähemalt 5-7 miljardit täiendavalt kulusid koomale tõmmatud on euro lootus läinud.
Hirmu tekitab milliseks kujuneb Eesti eelarvepoliitika siis kui euro eesmärgi saavutamise distsiplineeriv mõju kaob. Millise võlakoormusega Eesti riik sellest kriisist väljub?
