Eesti eelarvepoliitika on olnud alalhoidlik nii soovide – võimaluste tasakaalu silmas pidades kui riigieelarve kaudu ümberjaotatava raha hulka arvestades. Alates 2000 aastast kuni 2008. aastani on olnud eelarves tulud-kulud vähemalt tasakaalus ja riigieelarve kulude maht on kõikunud 30-35% vahel SKP-st. See on olnud majandus- ja rahanduspoliitikat toetav ning väikesele ja suhteliselt vaesele, kuid heaolukasvu näljasele riigile sobilik poliitika.
Riigi eesmärk peab olema tänases kriisis jätkuvalt hoida ühiskonna soovid ja riigi võimalused tasakaalus. Lahendus selleks ei peitu aga mitte maksude tõstmises, rääkimata ühekordsest riigivara müügist, vaid ikka ja ainult kulude kärpimises. Kui meie ühise töövilja väärtus SKP põhiselt kukub tagasi 2006. aastasse ca 205 miljardi krooni tasemele, siis tuleb ka riigi kulud suruda tagasi samadesse raamidesse. 2009. aasta esialgne riigieelarve kulude maht oli aga 98,5 miljardit võrreldes 2006. aasta 66,6 miljardi krooniga. Sama suure loodud lisandväärtuse juures ei ole võimalik 1/3 võrra rohkem kulutada.
Eesti tegi aastatel 2006-2009 klassikalise vea, headel aegadel lasi kuludel kasvada tasemele, mida kehvematel aegadel, rääkimata kriisi olukorrast, finantseerida ei suudeta. Drastiliseks muudab meie jaoks olukorra 2008. aasta eelarve osaliselt ja 2009. aasta eelarve täiesti valedel alustel koostamine. Padari poolt esitatud 2009. aasta eelarve koostamise aluseks olnud SKP prognoos oli 282,9 mlrd krooni, positiivse stsenaariumi korral jõuame reaalsuses 2009. aasta SKP-ga aga 200-205 mlrd krooni tasemele. Tehtud viga oleks viinud riigieelarve 98,5 mlrd kroonise kulumahu planeeritud ca 35% SKP taseme juurest hoobilt ainult veidi alla 50% ümberjaotamisele SKP-st. Lisaks tuleb võtta arvesse juba 2008. aasta negatiivne eelarve positsioon, kus riigi kulud ületasid tulusid üle 5 miljardi krooni. Nii saamegi kokku tänase probleemi põhjuse, kus riigi kulutase analoogselt paljude leibkondadega ei vasta suutlikkusele tulusid teenida.
Valitsuse prognoositud 98 mlrd asemel laekub eelarve tulusid 2009. aastal ilmselt ca 77 mlrd ehk ca 21 mlrd tuleb riigieelarvet tõmmata koomale, kui tahta saavutada tasakaalus eelarve positsioon. Esimese lisaeelarve maht koos II samba maksete peatamisega tasakaalustab positsiooni ca 8 miljardit, järelikult veel ca 7 miljardit tuleb 2009. aastal riigieelarvet vähendada eesmärgiga jääda vähemalt 3% eelarvedefitsiidi piiresse. Võttes eelduseks ka teiste valitsussektori osiste paari miljardilist defitsiiti.
35% poliitika
Senine kogemus on näidanud, et tänased maksud ja maksumäärad on taganud piisava maksubaasi saavutamaks tasakaalus või väikese ülejäägiga riigieelarve positsiooni kuni 35% eelarve osakaalu juures SKP-sse. Suurem kulude osakaal peab tähendama, kas reservide kasutusele võtmist, kõrgemat maksukoormust või kasvavat riigivõlga. Ükski neist ei ole lahendus.
Esiteks, reserve on jäänud meil märtsi lõpu seisuga kokku alles ca 11 miljardi eest. 2009. aasta oodatav tulude-kulude vahe on tänase seisuga (peale esimest lisaeelarvet) vähemalt 14 miljardit krooni ja seega ei kataks reservid isegi käesoleva aasta potentsiaalset defitsiiti.
Teiseks, makse tõsta või uusi lisada on täiesti ebaõiglane tänastest tingimustes, kus inimeste sissetulekud vaadates sotsiaal- ja tulumaksubaasi on oluliselt kukkunud. Pole õige võtta tööinimestelt veel reaalsissetulekuid väiksemaks läbi maksukoormuse tõusu. Samuti peame muutma ennast värskele kapitalile atraktiivsemaks. Kapitalita pole arengut. Käib väga tõsine võitlus riikide ja regioonide vahel kapitali pärast. Baltikum on niigi ebaatraktiivne kapitalile ja reeglina ei olda valmis siia nö letitingimustel sisenema, vaja on teha keskkond kapitalile tehingupõhiselt magusamaks. Üldine maksukoormuse tõus peletab värsket kapitali veelgi eemale. Ja lõpuks võivad olla meil sajaprotsendilised maksumäärad, kuid kui maksubaasi ei ole, siis sada korda null on ikka null.
Kolmandaks, võlg ei saa olla lahendus kiirelt vananeva rahvastiku valguses, mis niigi lisaks tänasele kriisile tähendab pikaajaliselt kasvavat survet riigi rahandusele.
3% poliitika
Ma olen olnud aastaid veendunud iga-hinna-eest euro toetaja, kui paljud teised on selles kahelnud. Ja jätkuvalt tuleb kõik poliitikad allutada euroalaga liitumise saavutamiseks. Ükski teine poliitiline valik ei taga meile pikaajaliselt suuremat heaolu kasvu kui euroga liitumine. Seega hoiatan juba ette nende advokaatide eest, kes kriisi süvenedes hakkavad rääkima lubamatusest ohverdada inimeste heaolu euro nimel. Aga euro ongi pikaajaline heaolu. Isegi 14 miljardi krooni kärbe veel sellel aastal tähendab pikaajaliselt väiksemat heaolu kaotust kui euroala täisliikmelisuse mitte saavutamine.
Samas olen kahtlev, kas tänaste Pauluste, kes veel mõni aeg tagasi kõnelesid Saulustena, vigade tõttu Eestil euroga sama kursiga lähiajal liituda õnnestub. Riskid on väga kõrged ebaõnnestumiseks ja peab olema olemas ka tagavaraplaan selliseks olukorraks. Kuid juba hetkel võib öelda, et protsess euro eesmärgi saavutamiseks on iseenesest oluline ja võimaldanud langetada mõistlikumaid poliitilisi otsuseid kui suure tõenäosusega muidu oleks olnud võimalik. Ma ei taha kujutada ette Eesti eelarvepoliitikat tänastes oludes ilma euro eesmärgi ja sealt lähtuvate Maastrichti kriteeriumi raamideta. Oleksime sama läbi kui Läti raha.
Kuni 3% defitsiidi ja kuni 35% riigieelarve mahu poliitika SKP-st peab jätkuma nii euroga kui eurota! Nende eesmärkide saavutamiseks on uues võimuleppes, kes iganes selle sõlmivad, oluline pidada kinni kolmest alljärgnevast kulupoliitika põhimõttest.
Esiteks. Lahendus on eelnevast jutust lähtuvalt kulude vähendamise, mitte tulude suurendamise poliitika. Kulud peavad tulema majandustsükli loogikas tagasi 35% tasemele SKP-st. Võttes arvesse kohandumise keerukust, siis võime lubada 2009-2010 endale kuni 3% defitsiiti, mis tähendab riigieelarve kululagesid 2009. aastaks 84 miljardit ja 2010 aastaks 77 miljardit krooni.
Teiseks. Kulusid saab viia pikaajaliselt alla ainult pea 50%ni eelarvest ulatuvate sotsiaalkaitse ja tervishoiu kulude kärpimise läbi. Ilma neid kulusid läbivalt 2009-2010 ca 15% vähendamata ei ole võimalik riigi tulusid ja kulusid tasakaalustada.
Kolmandaks. 2010 aasta eelarvest on puudu ca 20 mlrd 2009 aasta kehtiva eelarvega võrreldes. 2010, 2011 lõhe tulude ja kulude vahel lähtudes tänasest kulubaasist kasvab 15-20%ni vahele SKPst, siis ilma põhimõtteliste muutusteta tervishoius, hariduses, riigi toetuste poliitikas, administratiivkorralduses, pensionides ei ole võimalik tulla kriisist välja talutava riigivõlaga. Erasektori 110% võlga ja rahvastiku vananemist arvestades on vastuvõetav riigivõla tase Eestile kriisi lõppedes mitte üle 15%. Kriisi sisenesime 3,7% võlakoormusega.
