Tänaseks on Kesk- ja Ida Euroopa riikide (edaspidi KIE riigid) majandusarengu ja kiire reaalse konvergentsi müüt vanade liikmesriikidega purunenud. Kui tuuakse maailmas näiteid majanduse olukorrast, kus asjad on hullemast-hullemad, kasutatakse selleks KIE riike. KIE riikide ühtse tervikuna käsitlemine näitab veelkord kui vähe tänases globaalses majandusruumis vaadatakse fundamentaaltegureid, ja kui palju lähtutakse lihtsalt emotsioonidest ja müütidest. Majandus on usk ja emotsioonid. Tuleb tunnistada, täna usku KIE riikidesse ei ole, ja emotsioonid on negatiivsemast negatiivsemad. See on hoiak, mis loob reaalsuse nende riikide jaoks. Ja teatavasti on hoiakuid muutmine kõige keerulisem. Millised sündmused võiksid panna globaalset kogukonda oma hoiakut meie suhtes muutma? Ainsad riigid, kes teistest KIE riikidest kuvandi mõttes eristuvad on Sloveenia ja Slovakkia läbi Euroopa rahaliidu täisliikmelisuse. Üks võimalus seega KIE riikide jaoks tekkinud müüti murda ja teha ennast kapitalile jälle magusaks on täita konvergentsikriteeriumid ja võtta kasutusele euro. See võiks panna turge seniseid seisukohti revideerima. Reegel KIE riikidele võiks kõlada: eristu või ootab sinu majandust jää surm!
Teine võimalus tuleneb otseselt samast allikast – Euroopa tihedamast integratsioonist. Ükskõik milline ka ei oleks retoorika, me elame piiride tõmbamise ja kasvava protektsionismi maailmas. Riigid ja poliitikud on majanduses muutunud keskseks. Poliitikute edu ja ebaedu mõõdetakse valimistel eelkõige koduriigi valija hetke heaolu ja emotsiooni põhiselt. See sunnib poliitikuid valmistama eelkõige oma valijale rõõmu. Riigikapitalismi tõusu tagajärg on kasvav protektsionism.
Ja ei ole sugugi selge, kuhu piirid päeva lõpuks Euroopas tõmmatakse. Kas need tõmmatakse tänase Euroopa Liidu piiride pidi, euroala põhiselt või lausa rahvusriike pidi. CEE riikide võimalus järgmise etapi heaolu konvergentsiks tuleneb föderaalsest Euroopast. CEE riikide ühene huvi peab olema föderaalsem Euroopa ja Lissaboni lepingu kiire ratifitseerimine. CEE riigid oleksid pidanud selles protsessis olema veduriks mitte piduriks!
Kuigi turud käsitlevad KIE riike ühtses loogikas on siiski iga riik unikaalne. Isegi Baltikumi ei saa käsitleda ühtse tervikuna. Näiteks Eesti panustas koos teiste doonoritega IMF abipaketi raames Läti finantseerimisse. Aga tuleb nõustuda, et tänases päevas väljaspool Baltikumi ei näe keegi Lätit, Leedut, Eesti eraldi vaid on üks Baltikum. Meid nähakse oluliselt homogeensema tervikuna kui me seda kahjuks oleme. Balti koostööd tuleks oluliselt tugevdada ja tõesti teha paljusid asju koos. Tean, see kõlab naiivsena aga on tõsi, mida ühtsemalt me käitume seda kiiremini pääseme. Teine tee Eesti jaoks on üritada Baltikumi kuvandist välja tulla, see on kahjuks vist veel ebareaalsem.
Balti riikide hoogne heaolu konvergents rikkamate Euroopa Liidu liikmesriikidega viimasel viiel aastal on olnud paljuski finantseeritud ekspansiivse kapitali impordiga, mitte tootlikkuse kasvuga. Majanduskasv on põhinenud ehituse ja sisetarbimise buumidel, mida on finantseeritud laenuga. Kõigil neil ühiskondadel on üüratu välisvõlg kiirelt väheneva väärtusega varade vastu. Riikide kaupa leevendab olukorda madal valitsussektori võlakoormus, mis Eestis on näiteks 3,7% SKP-st.
Selline ekspansiivne arengumudel nõuab pidevat värske kapitali sissevoolu. Täna aga rahapakkumist sisuliselt ei ole. Kohalikud kommertspangad ja riigid, nagu Läti olukord näitab ei suuda raha rahaturgudelt tõsta, välispangad on tõmmanud aga suurte laenukahjumite ja vahetuskursi muutuse hirmus laenamisele pidurit. Näiteks Eestis 2009. aasta ennustatavalt väheneb laenujääk ca 10%. Raha tõmmatakse rohkem välja majandusest kui pannakse sisse. Järeldus on siit Baltikumi jaoks üks, majanduse arengut Baltikumis suures mahus kapitaliga varustada lähemal viiel aastal läbi kommertspankade võimalik ei ole. Lisaks võimendab seda ka kasvav kapitali protektsionism, sest enamus pankasid Euroopas ja Ameerikas liiguvad maksumaksjate otsese või kaudse kontrolli all. Kui maksumaksja kapitaliseerib enda rahaga panga, tahab ta õigustatult, et see raha jõuaks tagasi tema enda riigi majandusse, mitte ei liiguks toetame teiste riikide majandust. Kapitalita pole aga arengut.
Eesti näite puhul tähendab see koos sisetarbimise kukkumisega (Statistikaameti kiirhinnangu alusel import jaanuaris -35%) ja olematu nõudluse tõttu eksportturgudel (sama hinnang jaanuar – 30%) see kõik kokku majandusliku aktiivsuse täielikku kadumist ja jääsurma. Seda ei tohi lasta aset leida ja riik peab sellises olukorras vajadusel asuma ka nõudlust stimuleerima.
Siit kerkibki automaatselt vahetuskursi temaatika, millest ei saa mööda rääkides Baltikumi olukorrast tänases kriisis. Eesti olukord on parim, meil on valuutakomitee süsteem, kus baasraha on kaetud välisvaluuta reservidega, lisaks muud allikad (nt pensionifondide varad välisvaluutas, kohustused kroonis) ja värske leping Rootsiga, mis loovad olukorra, kus sisuliselt kõik krooni deposiidid on kaetud välisvaluutaga, mis tagab ka kõige keerulisemal hetkel täieliku krooni konventeeritavuse. Loomulikult on meeletult kiirelt eskaleeruv reaalmajanduse konkurentsivõime probleem, kus kõigi peamiste eksporditurgude valuutad on oluliselt odavnenud euro suhtes ja kroon on jäigalt euroga seotud. Eesti tööjõu ühiku kulu on 2000. aastaga võrreldes tööstuses kasvanud 39% ja majanduses tervikuna isegi 90%. Eesti tööjõukulude ja tootlikkuse suhe näitab, et vahetuskurssi hoides on vaja ekspordi konkurentsivõime taastamiseks kulusid vähemalt 30% vähendada. Esimene positiivne märk valitsussektori poolelt on olemas. Eesti parlament võttis juba veebruaris vastu riigieelarve kulusid 3% ulatuses SKP-st vähendava lisaeelarve. Kolmel põhjusel: esiteks, aidata kaasa majanduse kohandumisele; teiseks, vältida olukorda kus laenuga tuleb finantseerida riigieelarve kulusid; kolmandaks, hoida valitsussektori defitsiit 2009 alla kolme protsendi, kusjuures Eestis on olnud alates 2003 aastast nominaalne valitsussektori eelarve ülejääk, ja täita kõik euroalaga liitumiseks vajalikud kriteeriumid. Kuna reaalne konvergents on seiskunud ja inflatsioon on muutumas deflatsiooniks, mis Balassa-Samuelsoni efektist lähtuvalt meid koos kiire reaalkonvergentsiga kimbutas, siis meil on reaalne 2009. aasta teises pooles kriteeriumid tõesti täita.
Vahetuskursi osas on Läti olukord kõige keerulisem Baltikumis. Lätil on vaja lisaraha kohalike kommertspankade bail-out’ks, hoidmaks lati vahetuskursi +/- 1% koridoris euro keskkursi suhtes ja finantseerimaks valitsussektori röögatuks kiskuvat defitsiiti.
Kokkuvõtlikult on olukord Baltikumis valus. Aga iga kriis on võimalus muutusteks, mida headel aegadel pole võimalik teostada. Lahendus ei ole 30% madalam heaolu tase Baltikumis, vaid vajame struktuurseid muutusi ühiskonnas loomaks uusi eeldusi kasvule. Eesti vajab, mitte üksikuid reforme, vaid kolmanda põlvkonna reformide paketti, mis on suunatud nii suuremale kuluefektiivsusele kui ressursside paigutuse efektiivsusele. Rohkemat riiki st kõrgemat maksukoormust või võlga tulevaste põlvede arvelt ei saa me kiirelt vananeva rahvastiku valguses, kus me peame suutma olla samal ajal kapitalile atraktiivne, endale lubada.
Erilisse fookusesse tulevad võtta valdkonnad, kus on enamus riigieelarve raha. Tegevusalade kaupa on ca 50% riigieelarve kuludest kahes valdkonnas: sotsiaalne kaitse (sh pensionid ja sotsiaaltoetused), tervishoid. Ilma muutusteta nendes valdkonnas ei ole võimalik riigi rahandust jätkusuutlikele rööbastel hoida.
Senine kriisi kulgemine on näidanud, et turud usaldavad riike. Riigi roll on oluliselt kasvamas, eriti catching-up majanduste puhul, olla ühiskonnas eestvedaja. See tähendab sekkuvamat riiki, kuid mitte suuremat riigi osakaalu majanduses ja mahukamaid riiklike programme. 7 miljoni inimesega siseturu ja madala kapitaliseeritusega Baltikumi jaoks on jätkuvalt edasiseks arenguteeks tihedam integratsioon, avatus ja kapitalile atraktiivsete tingimuste loomine kasvuks. Selleks vajame kindlasti võrreldes senise arenguga mitte konventsionaalseid lahendusi ja riigi aktiivsemat rolli kapitali, teenuste ja kaupade liikumise saavutamiseks.
