Eesti vajab reformipaketti!

Väljavõte: ”Müüt avatud majandusest, mis põhines radikaalsel erastamisel, proportsionaalsel tulumaksul või ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu nullmääral, täna enam ei kõla. Vaja on uusi märke, mis veaksid arengut. Ja selleks saab olla euro.”

Eesti riik ei määra mängureegleid majanduses, ometi saame ka meie üht-teist teha, suurendamaks inimeste võimalusi heaolule. Meie võimalus tekkib meie hädade põhjusest – viimaseil aastail vohanud stagnatsioonist. Valdkonnad, mis on vajanud reforme kui põuane maa vett, on uputatud rahaga üle, nõudmata sisulisi muutusi. Selle tagajärg on efektiivsuse drastiline vähenemine, mida finantseerida käib ühiskonnale potentsiaali põhise majanduskasvu, seda enam majanduskriisi ajal, ülejõu.

Efektiivne riik võimaldab majandusel kiiremini kohaneda muutunud oludega. Minu usk ei ole kadunud, et turg on pikas vaates riigist efektiivsem. Vaatame täna lihtsalt liiga lühikest ajahorisonti. Finantsturgudel toimuv näitas vaid, et riigi närv on turu närvist jõulise negatiivse korrektsiooni hetkedel palju lühem. Kas aga ka ratsionaalsem? Kahtlen. Valitsuste arusaam varade väärtustest põhineb enam valijate ootustel kui fundamentaaltegureil või nende tuleviku võimalustel raha teenida ja varade väärtust kasvatada.

Ebaefektiivsust saab ravima hakata seniseid vigu ja olukorda tunnistades. Peame jõudma arusaamiseni, et arengu võti ei ole mõnes üksikus kontekstivälises idees või maksumäära alandamises, vaid riigi arendamise süsteemses käsitluses. Kuni tegeldakse loosungite (ka õigete) süsteemitu väljakarjumisega – langetame tulumaksumäära, kehtestame  sotsiaalmaksu lae – pole võimalik saavutada edu. Ja võib isegi kahtlustada, et poliitiliselt kõlavad n-ö majanduspoliitilised loosungid on üks peamisi ühiskonna ressursside ebaefektiivse paigutuse põhjusi. Riigieelarve peegeldab seda ilmekalt.
Üks on selge, siit kohast Eesti riik vähegi mõistlikult ilma selge plaanita edasi ei saa. Koalitsioonileping see plaan enam ei ole. Mina ei tea, et keegi sellise plaani koostamisega tegeleks, kuid kiire on. See ei saa olla enam ametnike ja poliitikute monopol – nende usalduslimiit on madal. Viimane aeg on kaasata meie võimaluste sõnastamisesse kogu akumuleerunud teadmine akadeemilisest sfäärist.
Veel ei ole ühiskonnal piisavalt valus, reformid on populaarsed abstraktsel tasandil. Reformide saatanlikud detailid kohutavad inimesi. Koos majanduslangusega  kasvab ka ühiskonna nõudlus muutuste järele. Vaja on kolmanda põlve reformide paketti suurtes valdkondades, mitte üksikuid hüüdlauseid nišši teemadel. Muutusteks on vaja konkreetseid ideid, panen siin mõned kirja.

Esiteks, majandusarenguks vajalike baaseelduste muutmine, eesmärgiga riigi tegevuse efektiivsust oluliselt suurendada.  Sama raha eest rohkem ja õigemaid asju. Võtmevaldkonnad oleksid siin.

1. Haridus. Võtmesõna on kvaliteet. Üldhariduses pearaha süsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende vahelise konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega ettevõtlusorganisatsioonidele ja ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel saata hulga meie parimaid ajusid välismaale õppima ja meie enda ülikoolide arvu kärpida läbi neile esitatavate nõuete drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks on igal tasandil Eesti ühiskonnal ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes mitte musklites.

2. Tervishoid. Personifitseeritud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest. Kolme sambaline raviteenuste rahastamise süsteem – solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, personifitseeritud tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust finantseeritavad teenused ala hambaravi.

3. Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.

4. Administratiivpoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam eesti inimeste huvide põhiseks. Huvide põhine tegevus võimaldaks käsitleda kogu halduskorraldust sh haldusterritoriaalset korraldust hoopis teisiti ja võimaldaks saavutada suurt ühiskondliku kogukulu kokkuhoidu läbi efektiivsuse.

Teiseks, atraktiivsus eeldused kapitali hoidmiseks/sidumiseks. Need on eeldused millest kõige enam räägitakse kui räägitakse majanduskeskkonna paremaks muutmisest Eestis.

1. Maksukeskkond. Stabiilsus ja etteennustatavus on siin kindlasti märksõnad. Siin on asjad tõesti halvad. Mis etteennustatavusest me saame rääkida kui kaks kuud enne eelarveaasta algust pole ettevõtjatel selgust milline ettevõtte tulumaks hakkab 1. jaanuarist 2009 kehtima. Ja tunnistan ausalt, olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta Eesti maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks, madalate määradega, ilma erandite ja maha arvamisteta. Või muuta täiesti kurssi ja võtta ambitsioon läbi erandite teha Eesti kapitalile magusaks. Olla paindlik ja pakkuda personaalset lähenemist. See oleks atraktiivne, kuid ma kahtlen kas me saame sellise lähenemise administreerimisega hakkama.

2. Tööjõud. Jumal tänatud siin midagi toimub töölevõtmise/vallandamise paindlikkuse suurendamise ja kulude vähendamise osas. Vast saab uus seadus ka vastu võetud. Aga ma ei saa küll aru miks enamus tänastest avalikest teenistujatest ei võiks tulevikus käia tööl töölepingute alusel. See lisaks haldusorganisatsioonile paindlikkust ja efektiivsust.

3. Energeetika. Valikud energeetika osas on laual. Siin on kõige olulisem hakata lõpuks otsustama, et oleks kindlus energia kättesaadavuse osas konkurentsivõimelise hinnaga. Tuumale pole alternatiivi. Investeerimine ühenduste võimsuse kasvu ja vabaturu lubamine on võimalus kui me ei suuda ise otsuseid langetada. Ja Euroopa energeetika poliitika kujundamisel peab olema eestkõneleja, Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu energeetika poliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda  tegelema Euroopa energia varustatuse tagamisega ja seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab paljud meie probleemid.

4. Konkurents. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus, vaid otse vastupidi. Kui kõikjalt tuleb tõmmata maha, siis konkurentsijärelvalvesse tuleb panna raha juurde. Siinse riigi ebaefektiivsuse maksame me kõik omast taskust kinni.

Kolmandaks, kvaliteedimärgilised müüti loovad eeldused. Kui kunagi põhines Eesti avatud majanduse müüt radikaalsel privatiseerimisel, proportsionaalsel tulumaksul või ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu null määral, siis enam see ei kõla. Vaja on uusi märke, mis veaksid arengut. Ja selleks saab olla ainult euro kasutusele võtmine. Euro saavutamiseks tuleb finantspoliitikas palju teha, kuid ka tema viljad on magusad – kõigi meie heaolu kasv!

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.