Tahe olla suur ja võimas, saada kõigega ise hakkama on sügavalt inimlik. Sarnaselt inimestega soovivad kõik riigid oma mõju ja kaalu maailmas kasvatada. See nõuab ressursse vajalike võimekuste välja arendamiseks. Üha sekkuvam, reguleerivam ja ühiskonda järelvalvavam riik tuleb meil koos kinni maksta. Täiendavad õigused tähendavad ka täiendavaid kohustusi riigile nende õiguste realiseerimiseks. Meil ei pruugi olla piisavat rahalist, intellektuaalset ja inimressurssi kõige selle tegemiseks. Lisaks toimub pidev hiiliv halduskoormuse kasv läbi Euroopa Liidu uute direktiivide rakendamise kohustuse. Selline ekspansiivne ülesannete kuhjumine käib meile üle jõu ja ei ole jätkusuutlik.
Peame senisest enam uute direktiivide, seaduste, programmide, strateegiate jms ettevalmistamisele asumisel analüüsima oma suutlikkust ja otstarbekust neid ka täita arvestades valehäbita riigi väiksusest, rahvastiku vananemisest ja oma ressursside suurust. Me ei saa kõiki asju teha nii, nagu teevad suured riigid. Kindlasti kõigi valdkonna asjatundjate hing ihkaks arendada omas valdkonnas välja riigi selline võimekus nagu näiteks Saksamaal. Olgu selleks siis Eesti suutlikkus osaleda Euroopa Keskpankade süsteemi töös analüüsides kogu Euroopa finantspoliitikat, või arendada välja iseseisev suutlikkus teostada järelvalvet filiaalistuva finantssektori üle Eestis. Või arendada välja võimekused võitlemaks rahvusvahelise terrorismiga. Selliseid näiteid võib leida kõigist riigivalitsemise valdkondadest, kus seatakse endale latt, mida meie käsutuses olevate ressurssidega ei ole võimalik ületada. Oleme liikumas selliste „büroopoliitilise” ambitsiooniga struktuursesse tupikusse, mida on senini võimaldanud vältida kiire majanduskasv ja seeläbi sisuliselt eelarvekulude kahekordistumine alates Euroopa Liiduga liitumisest. 48,5 miljardilt 2004. aastal 94 miljardini 2008. aastal. Aga kuidas suudame toimida oludes, kus reaalkulud ei kasva?
Ilmselt võin tõmmata analoogia meie kohalike omavalitsuste tulevikuperspektiiviga. Seal on samuti üheselt selge ( ja mida rõhutas ka riigikontrolör Mihkel Oviir oma ettekandes Riigikogus) sellise tulubaasi juures 227 omavalitsuses pandud ülesannete vähegi talutaval tasemel teostamiseks ressursside puudumine. Tuleb teha koostööd ja delegeerida osade ülesannete teostamine omavalitsusliitudele. Ka riik peab ilma valehäbita üha enam selliseid lahendusi kasutama kui me tahame ühiskonnana saada õnnelikuks ja jõukaks.
Bürokraatia jäikus
Eestis on alla 500 tuhande inimese, kes töötavad erasektoris. Nende inimeste maksudest koguneb kokku riigieelarve, mida saab avalike teenuste pakkumiseks kasutada. See arv on väiksem kui mõne globaalsete suurfirma töötajate arv. Seega ei ole meie esimene probleem mitte raha, vaid inimressursi piiratus. On naljakas viimasel ajal kuulata retoorikat aruteludes riigiametnike palgakasvu ümber – palgad ei kasvagi nii kiiresti kui me saame kõik plaanitud ametnikud võtta tööle. Ma olen nõus kinnitama südamerahuga eelarve, mis tagab heale ametnikule hea palga. Aga ametnike ei tohi tulla juurde. Tänane lähenemine riigile toodab olemuslikult vaatamata kellegi tahtele või vastuseisusele uusi ametikohti juurde. Vaja on uut riigi käsitluse paradigmat. Eeldades, et meil ei tule suurt migratsiooni lainet ja seeläbi ”värskeid töötajaid”, siis peame hakkama oma ühiskonna raami kujundamisel arvestama väikeriiklikku reaalsust. Rahvastiku vananemise valguses ei ole võimalik 350 000 tuhande inimesega tulevikus 45 tuhandel ruutkilomeetril riiki pidada.
90-ndatel kompenseeris ressursside piiratuse selge tegevuse riigi eesmärgistatus, tegijate patriotism ja seeläbi kõrge tegevusefektiivsus ning ametnikkonna tulemusele orienteeritus. Kahjuks on Eesti riigi ametnikkonnas toimumas nagu riigis tervikuna stabiliseerumine, et mitte öelda stagnatsioon. Majanduslangus võib siin aidata „talveunest” välja tulemisel. Fakt on Eesti bürokraatia muutumine oluliselt jäigemaks, inertsemaks ja tulemuse asemel enam protsessile orienteerituks. Riske ei taheta võtta. Aga kui riske ei võta pole ka arengut.
Ma ei tea kas see on olnud teadlik, teadmatu või eestvedava ministri puudumisest tingitud, kuid osaliselt on tekkinud olukord tagajärg, et viimasel paaril-kolmel aastal on loobutud Eesti riigi süsteemsest arendamisest nii institutsiooni kui personalipoliitiliselt. Parim näide on piinlikust tekitav olukord uue Avaliku teenistuse seaduse eelnõu ümber. Asusin just riigiteenistusse, kui sattusin täna kehtiva seaduse rakendusaktide väljatöötamise keskele. Juba siis oli selge vajadus seadust põhimõtteliselt muuta. 10. aastat on möödas, eelnõusid on olnud valmis mitmeid, meie koos justiitsministriga jõudsime 2004. aastal uue avaliku teenistuse seaduse eelnõuga valitsusse. Katseid on olnud teisigi. Olukord pole muutunud, ometigi võimaldaks see muuta riigiteenistust veelgi avatumaks. Minu hinnangul võiks täna juba enamus riigiametnike käia tööl töölepinguseaduse alusel, see tagaks veelgi suuremat tööjõu mobiilsuse era- ja avaliku sektori vahel. Muidugi uue töölepinguseaduse alusel, mis muudaks nii värbamise kui vallandamise reegleid lihtsamaks.
Riigivalitsemiskulude külmutamine
Loodetavasti kohandub Eesti majandus valuutakomitee süsteemi raames kiiresti uute tingimustega. Usun seda. Aga seda juhul kui valitsussektor sellega kaasa tuleb. Valitsussektor on 1/3 majandusest. Just riigi kulutuste elastsus määrab, kas saame pidama ja võtame majandustsükli kurvi välja või on riigi inerts nii suur ja tormame kurvist otse. Hetkel on reaalmajandus ja riigieelarve liikumas erinevates suundades. Kiire pidurdamine on võimalik ainult pidurit vajutades, seetõttu peaksime jätma vähemalt riigivalitsemiskulud 2008. aastal 2007. aasta tasemele. See lõpetaks heast elust tekkinud ministeeriumide shopping listid ja paneks juhte mõtlema töökorralduse suuremale efektiivsusele.
