Eesti eesmärk on saada Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikmeks ja võtta kasutusele ühisraha euro. Jutt Eesti võimalusest jätkata veel kümneid aastaid Eesti krooniga ka fikseeritud vahetuskursi juures on kaheldav. Me oleme liiga väikesed ja avatud finantspoliitiliste riskide talutavaks haldamiseks üha turbulentsemas ja asümmeetrilisemas maailma majandusruumis. Optimaalse valuutapiirkonna teooriast tulenevalt peame varem või hiljem mõne suurema valuutapiirkonnaga liituma. Ilmselt euroalale me hetkel alternatiivi ei näe.
Minu selge eelistus oli Eesti liitumine 1. jaanuarist 2007. aasta euroalaga. Ka täna on kiire täisliikmelisus ilma igasuguste vaheetappideta minu esimene eelistus. Ettepanekuga võtta euro paralleelvaluutana kasutusele tuli tänasel ajahetkel välja põhjusel, et euroalaga liitumine on lükkunud edasi ebamäärasesse tulevikku. Näen seda ühe võimalusena liikuda edasi täisliikmelisuse poole tingimustes, kus puudub valitsev poliitiline tahe kasutada euro nimel ühekordseid meetmeid Maastrichti konvergentsikriteeriumide täitmiseks.
Ilma ühekordsete meetmeteta on väga keeruline konvergeeruva majanduse tingimustes kriteeriume täita, kui ei esine juhuslikke anomaaliaid. Seda näitavad nii meie kui rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide prognoosid. Viimased euroalaga liitujad on laialdaselt kasutanud „trikke” vajalike sisenemistingimuste täitmiseks. Ma ei kutsu ülesse petma, on ka sisulisi ja intelligentseid lahendusi
Kui me ei taha kasutada ühekordseid meetmeid alates valitsuse võlakirjadest rahapakkumise vähendamiseks kuni ühiskondlikku kokkuleppeni, rääkimata eelarve ja maksupoliitilistest hoobadest, siis paralleelvaluuta kasutamine on üks võimalus edasi minna. See võimaldab saavutada kiiremat reaalset konvergentsi ja suuremat majandustsüklite sümmeetrilisust euroalaga. See oleks euroalaga konvergentsis samm edasi fikseeritud vahetuskursilt.
Lisaks sellele näen võimalust euro toomisega ametliku maksevahendina raharinglusesse krooni kõrvale vähendada inimeste jaoks sissetulekute ja kohustuste erinevates valuutades sätestatust lähtuvat kursiriski, saada osa eurotsooni finantsilistest hüvedest, vähendada kasvavat finants- ja rahanduslikku ebastabiilsust, stimuleerida majandust ja kaubavahetust euroalaga. Kõik eelnev aitab kaasa Eesti reaalsele konvergentsile eurotsooniga ja mitte ei vähenda, vaid seeläbi suurendab nii meie vahetuskursi usaldusväärsust kui võimalusi saavutada kiire euroala täisliikmelisus. Keegi ei kõnele täna Eesti krooni nominaalse kursi muutusest euro suhtes, küll aga ilma reaalse majandusliku konvergentsita võib reaalkurss muutuda selliselt, et ühel õnnelikul päeval, kui Euroopa Nõukogu peab tegema otsuse millega Eesti kroonid vahetatakse eurodeks, võib paljudel Euroopa riikidel tekkida küsimus praeguse kursi õigsusest. Ja see otsustushetk on suurim risk tänasele vahetuskursile, mis on ajas kasvav.
Julgen ennustada – kui me anname eurole Eestis ametliku valuuta staatuse, siis kahe aasta pärast toimuvad enamus majandustehingud Eestis eurodes, juhul kui ka riik asub eurot kasutama. Miks mitte teha juba järgmine riigieelarve paralleelselt kroonides ja eurodes? Siis oskame paremini võrrelda kui rikkad me tegelikult oleme oma 100 miljardilise eelarve ja 300 miljardi kroonise SKP juures. Ja jaekaubanduse mure kahes sularahas maksmise pärast kaob iseenesest. Eesti Panga muret paralleelkasutuselevõtu pärast võib mõista, nemad kutsutakse kindlasti Frankfurti Euroopa Keskpanka „vaibale” ning neil puudub kuni täisliikmelisuseni võimalus osaleda Euroopa Keskpankade Süsteemi töös. Aga kas me sellepärast peaksime loobuma ühest võimalusest astuda järgmine samm euro suunas?
