2005. aasta alguseks oli lahkuv valitsus astunud kõik tolleks ajaks vajalikud sammud, et tagada Eesti liitumine euroga 1. jaanuaril 2007. Olime liitunud ERM II mehhanismiga, seadnud selged eesmärgid, jaganud vastutused ja ülesanded erinevate institutsioonide vahel ja praktiliselt lõpetanud eeltöö euro kasutusevõtuks vajaliku infrastruktuuri osas.
Ka uue valitsuse töö aluseks oleva Keskerakonna, Rahvaliidu ja Reformierakonna koalitsioonileppe üheks peamiseks majanduspoliitiliseks lubaduseks oli tagada Eesti valmisolek üleminekuks eurole 2007. aastaks. Seda lubadust pole nad täitnud. Loobuti üsna kiiresti ja kergekäeliselt. Järgmisest seatud tähtajast 1.jaanuar 2008 loobuti samuti mõne kuu pärast.
Eelmisel kolmapäeval Riigikogu infotunnis küsimustele vastates oli peaminister Ansipi suhtumine ärevust tekitav. Tema sõnum oli – elame näeme, valitsusest ei sõltu siin midagi, kui asjad lähevad nagu lähevad, siis võibolla 2010.
Meid see suhtumine ei rahulda. Ei lähenemise, hoiaku ega eesmärgi seadmise seisukohalt. Majandus põhineb paljuski usul ja emotsioonidel. Eesti majandus on saanud nautida rahvusvahelistel finantsturgudel valitsevat positiivset usku Eesti kiirest täisliikmelisusest Euroopa Majandus- ja Rahaliidus. Kiire liitumise eeldus on juba sissekirjutatud tänastesse reitingutesse, intressimääradesse, aktsiate ja kinnisvara hindadesse. Lisaks kindel veendumus kokkulepitud kursi säilimisse ja seeläbi sisuliselt kursiriski puudumine. See on taganud meile odava raha olemasolu, kiire majanduskasvu, krooni säästude ja hoiuste kasvu. Elame-näeme suhtumisega võib see kõik kiirelt muutuda.
Euroopa rahanduspoliitika tagatuba
Euroopa Majandus- ja Rahaliit(edaspidi EMU) ei ole aga ainult euro, või ühtne rahanduspoliitika. EMU on ka julgeolekupoliitika, väärtusruumi kuuluvuse poliitika ja eelkõige otsustamises osalemise poliitika Euroopa liidu tasandil. Märk suutlikkusest täita teatud standardeid. Me oleme Euroopa Liidus olnud varsti 3. aastat. Nüüd on õige aeg küsida, kus sünnivad Euroopa Liidus otsused? Tagatubades. EMU ongi Euroopa Liidu tagatuba. Seni kuni me pole EMUs ei osale ma ka otsustamises. Kahekiiruseline Euroopa ei ole mitte oht vaid tegelikkus. Osalesin rahandusministrina selles protsessis, kui eurogrupp oli otsused langetanud, siis majandus- rahandusministrite nõukogus ECOFIN-s käis vaid nende vormistamine.
Kas Eesti riigi käed on seotud?
Viiest konvergentsikriteeriumist, mis on eurotsooni sisenemiseks vajalik täita valmistab meile muret nn infltasioonikriteeriumi täitmine. Vahepeal koalitsioonipoliitikute poolt hellitatud lootus saavutada Euroopa Keskpanga ja Komisjoni tasemel inflastioonikriteeriumi tõlgenduse muudatus oli naiivne. Õnneks on sellest tänaseks arusaadud. Ka peaministri seisukoht valitsuse täielikust mõttetusest inflatsioonikriteeriumi täitmise saavutamisel on siiski pisuke liialdus. Kui järgida peaministri arusaama, et valitsusel puuduvad otsesed ja kaudsed hoovad inflatsiooni kontrollimiseks, siis loodetava positiivse majandusarengu juures ei sisene me eurotsooni järgmise 15 aasta jooksul ka mitte. Meie majanduskasv jääb kiiremaks EL keskmisest ja sellega koos ka baasinflatsioon.
Eurotsooni sisenemiseks tuleb kasutada ühekordseid meetmeid. Kui me eurotsoonis oleme, siis sealt välja meid keegi ei viska. Kõigi ühekordsete meetmete mõju eraldiseisvalt pole piisav, aga majandustsüklite vastastikkuseid faase õigesti hinnates, korraga kasutades, küllaldane inflatsioonikriteeriumi täitmiseks.
Mida siis valitsus teha saab? Koalitsioonivalitsusel on võimalus suunata ja ajastada miljarditesse ulatuvaid Euroopa Liidu toetuste väljamakseid. Sisenõudlust ohjata valitsussektori eelarvepiirangute kaudu vähendades sellega ka majanduse ülekuumenemise riske. Samuti on valitsuse käes võimalus käibemaksu- ja aktsiisipoliitikat, administratiivselt reguleeritavaid hindu kontrollida. Analüütikud on ühe võimalusena välja pakkunud ka valitsuse võlakirjad, millega oleks turul olevat rahamassi vähendatud. Lisaks saab Eesti Pank juhtida turule jõudvat rahamassi läbi kommertspankade reservinõuete.
Eelnevalt loetletud otsestele meetmetele täiendavalt saab kasutada ka kaudseid meetmeid. Kokkuleppe saavutamine kommertspankade, ettevõtjate ja inimestega inflatsioonikriteeriumi täitmiseks vajaliku käitumise saavutamiseks nõuab eestvedamist ja initsiatiivi võtmist. Valitsuselt eurotsooniga liitumise eestvedamist riigis ootakski. Lõpuks võidavad liitumisest ju kõik, ja kõigi osapoolte huvid on täna ohus.
Selles valguses jääb mulle mõistmatuks valitsuse soov ajada rahaliiduga liitumise asju kabinetivaikuses. Erinevalt näiteks Sloveeniast, kus euroga liitumine oli üldrahvalik pingutus ja avaliku debati oluline osa. Meil on avaliku debati püütud igati vältida – küsimust pole koalitsioon pidanud isegi nii oluliseks, et seda riiklikult tähtsa küsimusena arutada Riigikogu saalis, kuigi opositsioon selliseid ettepanekuid teinud korduvalt.
Õigel hetkel teistsugust lähenemist ja eelnevalt loetletud meetmeid korraga kasutades oleks kriteeriumi täitmisest puudu jäänud protsendipunkt olnud võimalik saavutada. Sellisele lähenemisele tundub, et ei julgetud isegi mõelda. Küllap tundus ebapopulaarne ja hetke majanduskasvust laekuvat raha oli lihtsam ja mugavam enne valimisi jagada.
Kursirisk kummitab
Mitmed analüütikud on juba rääkinud Eesti kasvava laenukoormuse ja jooksevkonto defitsiidi taustal kasvavast kursiriskist. Teiste sõnadega – võimalikust krooni devalveerimise ohust kui liitumine jääb pikalt venima. Me võime oma valuutakomitee süsteemi küll uskuda, kuid seda ei pruugi teha lõputult rahvusvahelised analüütikud, investorid ja finantsturud kui nähakse – oleme kursi kaotanud.
See aga tähendab automaatselt majanduse usaldusväärsuse ja sellega seotud riigireitingute langust, mille tõttu omakorda kasvab meile laenatava raha hind. Kokkuvõttes peavad euro viibimise tõttu need, kes tulevikus tahavad omale kodu soetada või ettevõttesse investeerida, maksma tänasest tublisti kõrgemaid intresse.
Süsteemse tegevuse vajadus
Selge ja ühiskonnas läbiräägitud plaan, ambitsioonikas eesmärk, lai avalik konsensus on märksõnad, mis tagavad kiire EMU-ga liitumise. Ja kui selgub liitumise lootusetus nüüd ka erakordseid samme kasutades enne 2010 aastat siis annab see rahvusvahelistele finantsturgudele selge signaali – meil ei ole siht kadunud, me ei lase ennast lõdvaks. Siis antakse meile vast armuaega. Siseriiklikult on konvergentsikriteeriumide täitmise poole püüdlemise protsess hetkel majanduse ülekuumenemise ja tänasel tasemel kinni jooksmise vältimiseks sama oluline kui nende saavutamine.
