Majanduses maksavad usk ja emotsioonid tihti rohkem kui arvata oskame. Need sõnumid, mida saadame siit Eestist maailmale muudavad meie kõigi elu. Kui rääkida inimestega, kes vaatavad meie elu Londonist, Frankfurdist või mõnest muust finantskeskusest, siis oskasime 2006. aastal anda välismaailmale ühe hea ja ühe halva sõnumi.
Hea signaal oli presidendivalimiste tulemus, mis andis investoritele positiivse emotsiooni ja usku juurde, et oleme lääne kultuuriruumi osa, et meie ühiskond on jätkuvalt arengule ja tulevikkusuunatusele orienteeritud.
Teine sündmus, mis rahvusvahelise investorite community jaoks tähelepanu läve ületas oli raudtee natsionaliseerimine majandusminister Savisaare poolt Reformierakonna heakskiidul. Ja see sõnum on selgelt negatiivne ja nullis pea kogu positiivse, mis Ilvese valimine tõi. Raudtee juhtumis said kahjustada väärtused, millel põhineb kapitali omanike usaldus Eestisse. Ettevõtjasõbralikkus, sise- ja välisinvestorite võrdne kohtlemine, kapitali vaba liikumine ja muude fundamentaalsete majanduspoliitiliste vabaduste ja õiguste tagamine on olnud Eesti kaubamärk.
Kahe kuu pärast on Riigikogu valimised. Millise märgi annavad need valimised Eesti orientatsioonist? Kas kahetsustunde liberaalsete majandusreformide üle, riigikapitalismi pealetungi ja nostalgia endiste aegade järgi koos varjamatu Venemaa orientatsiooniga või jätkuva integratsiooni lääne poliitilise ja majandusliku ruumiga, demokraatia ja erakapitali austamine koos arengule ja avatusele suunatusega. Jõudis ju majandusminister eelmisel aastal lausa kahetsuseni, et Eestis on läbi viidud turumajanduslikud reformid. Arvestades Keskerakonna poolt seni toetatud poliitilisi valikuid pole selles midagi uut. Aga kui kaugele on nad valmis minema. Riigieelarve defitsiiti, tulude progressiivne ja kapitali kõrgem maksustamine, riiklikult kehtestatud palgad? Seni pole Savisaarest olnud oma lubaduste suuremat täitjat. Kui palju Eesti aga erineks Valgevenest, kui Savisaar plaanikomiteest Eesti majandust oleks saanud “korraldada”, saame õnneks vaid oletada.
Miks ma sellest räägin? Täna põhineb Eesti majanduse kapitalisatsioon suuresti välismaisel rahal, mitte meie enda säästudel. Eesti koguvälisvõlg hakkab küündima juba SKP tasemele ja ka meie netopositsioon halveneb. Me hakkame jõudma tasemele, kus raha lihtsalt peab meie jaoks kallimaks minema isegi kui me ise midagi rumalat ei tee. Meie perede laenude maht on kasvanud ligi 60%. Ligi viiendikul peredest on pikaajaline eluasemelaen, lisaks veel tarbimislaenud. Ajastu vaimu kannab ehk kõige enam ligi 500% aastaintressiga SMS-laen. See pole kerge koorem.
Seni on palgatõus intresside tõusu mõju leevendanud, kuid me ei saa olla kindlad, et see tõus samas tempos jätkub. Mida lähemale me oma palgalt Euroopa keskmisele jõuame, seda raskemaks läheb. Küsimus on lihtsalt selles, kas meil õnnestub oma kaupu üha kallimalt eksportida. Mida me õigupoolest nii hästi teha oskame, et meie palk võiks olla euroopa keskmisega võrdsel tasemel? Seni on suur osa meie eduloost olnud meie heal mainel. Ja põhjusega. Mis on aga need uued ideed, mis meie arengule ja tulevikule suunatud mainet hoiaks, mis on 15 aasta jooksul loonud eeldused selliseks arengukiiruseks nagu täna?
Kas järgmised neli aastat saavad olema Eesti riigis stagnatsiooni ja paigaltammumise aastad? Kui ideid, mis arengut edasi kannaks ei ole võib majandus kuumeneda üle ja jooksta kinni tänasel tasemel? Mida aga sisuliselt ühiskonnale tähendab tiksumine tänasel tasemel. Tööjõu väljavoolu ja kasvavaid võlgu rahvastiku vananemise valguses. Pole just meeldiv perspektiiv. Vaatasin üle erakondade majanduspoliitilised platvormid ja pea kõik ideed, mis on, on pastakast välja imetud. Sellises seisus saab olla ainult üks järeldus. Kui ühiskonnal pole ideid on kõige kindlam jätta inimestele endile rohkem raha kätte lootuses, et neil on ideid ja nad oskavad sellega midagi ratsionaalset peale hakata.
Aga ometi võiks olla üks idee, millel on sisuline tähendus ja märgiline väärtus ja mis on täna avalikkus arutelus liiga kergelt kõrvale heidetud, sest retoorika taha pole tahetud vaadata. See piisavalt ambitsioonikas idee on kiire liitumine Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga (EMU-ga). Kes erakondadest suudab pakkuda välja kiirema ajaplaani on kõvem tegija. Ja ma ütlen meelega – majandus- ja rahaliiduga mitte euroga. EMU ei ole üksnes euro. EMU on ka julgeolekupoliitika, väärtusruumi kuuluvuse poliitika ja eelkõige otsustamises osalemise poliitika Euroopa liidu tasandil. Oleme ausad, valitsus lasi 1. jaanuari 2007 tähtaja kergelt ja vastutustundetult mööda. Me oleme Euroopa Liidus olnud varsti 3. aastat. Nüüd on õige aeg küsida, kus sünnivad Euroopa Liidus otsused? Tagatubades. EMU ongi EL tagatuba. Seni kuni me pole EMUs ei osale ma ka otsustamises. Kahekiiruseline Euroopa ei ole mitte oht vaid tegelikkus. Osalesin rahandusministrina selles protsessis, kui eurogrupp oli otsused teinud, siis majandus- rahandusministrite nõukogus ECOFIN-s käis vaid nende formaliseerimine.
Liikumise kiirus on oluline, konvergentsikriteeriumide täitmise poole püüdlev rahandus-, majandus- ja eelarvepoliitika võib hoida majandust üle kuumenemast ja tänasel tasemel kinni jooksmast. See on võimalus mitte langeda stagnatsiooni ja sattuda kõrvalisele haruteele, mis lõpeb tupikuga. Täna me ütleme „ei” kuna ei suuda hinnastabiilsuskriteeriumi täita, homme võib olla juba mõni teine probleem. Iga aasta EMU täisliikmelisuse saavutamise edasilükkumist tähendab kursiriski kasvamist.
Usk ja positiivne emotsioon Eestis toimuva suhtes piiri taga mõjutab meie heaolu enam kui me seda tahame ja oskame endale tunnistada. Kuigi see võib tunduda elukauge makroprobleemina mõjutavad sellised suured teemad lõpuks ikka konkreetseid ettevõtteid, perekondi, inimesi.