Tervishoiusüsteemi tulevik sõltub rahakasutamise efektiivsusest

Mind paneb lausa imestama, kuivõrd leidlikud on inimesed erinevate kiirlahenduste pakkumisel lappimaks haigekassa 2006. aasta ca 500 miljoni kroonist eelarveauku. Minu jaoks tõstatab nimetatud diskussioon haigekassa negatiivse eelarve taustal teravalt küsimuse, kuidas tagada meditsiini adekvaatne rahastamine edaspidi? Sellises situatsioonis on vaja pikaajalist vaadet, mitte ühekordset rahasüsti, mida reservi rakendamine sisuliselt oli. Raha leidmiseks võib küll teha ühekordse iseloomuga vangerdusi, mis aga pikemas perspektiivis olukorrale leevendust ei too. Defitsiidi vähendamine on praeguse süsteemi jätkudes probleemne, kuna puudujääk on liiga suur ja progresseeruva iseloomuga. Seepärast ei ole mina nõus lihtsalt sellega, et “otsime kuskilt 500 miljonit juurde” ja elame edasi. Kuigi inimesed on reformidest väsinud, vajab meie ravikindlustus struktuurset ümbervaatamist, et mitte enam tegeleda ühekordsete aukude lappimisega.

Pikemas perspektiivis vajab tervishoiu valdkonna rahastamismudel kindlasti ülevaatamist. Näen, et tingimustes, kus oleme suutnud pensionireformi edukalt lõpuni viia, kujuneb tervishoiureform järgmiste aastate suurimaks väljakutseks. Julgen väita, et ravikindlustussüsteemi lahendus on suurema ressursikasutuse efektiivsuse saavutamine ja patsientide omaosaluse suurendamine.

Tänane trend näitab selgelt, et seni tervishoiule eraldatud rahade kaksvutempole riigi rahakott kaua vastu ei pane. Nii tuleb ravikindlustuse valdkonnas pöörata tähelepanu tervishoiusüsteemi optimeerimisele ning rahaliste ressursside efektiivsemale kasutamisele. Nappide ressursside tingimustes ning soovides vältida tulevikus tervishoiusüsteemi riigieelarveliste kulutuste järsku kasvu, tuleks ühe reaalse võimalusena kaaluda ka üksikisiku kaasvastutuse suurendamist ravikindlustuses.

On räägitud, et meie tervishoiusüsteemi kulude osakaal SKP-st on madal võrreldes teiste riikidega. Aga samas ei arvestata sellega, et meie avaliku sektori kulud on täiesti võrreldavad teiste riikidega, kuid meie inimeste omaosalus kulutuste finantseerimisel on madal. Lisaks tuleb endale aru anda, et kogu meie arutelu toimub rahvastiku vananemise taustal. Kuna maksumaksjaid aasta-aastalt aina väheneb ja ülalpeetavate osakaal kasvab, siis on selge, et surve ravikindlustuse eelarvele aina suureneb. Samas on meie tööjõukulud juba täna suhteliselt kõrged. Seda just tänu sotsiaalmaksule ja töötuskindlustusmaksele. Seega sotsiaalmaksu tõstmine ei ole lahendus.

Tingimustes, kus maksumaksjaid jääb kiirelt vähemaks, kuid tervishoiu teenuste tarbijate arv ja tarbitavate teenuste maht ja hind kasvab, peab patsientide omaosalus süsteemi finantseerimisel kasvama. See ei tähenda haigete karistamist lisakoormaga, vaid pigem paneb see inimesi tervislikumaid eluviise järgima. Ei ole uudis, et inimese tervis sõltub eelkõige eluviisist, kus meditsiini sekkumine on peamiselt võitlus tagajärgedega, mitte põhjustega. Süsteemi toimemehhanismi tuleb muuta selliseks, et terve olemine ja kuludest hoidumine oleks meile kõigile kasulik. Küsimus ei ole siin enam mitte eelarve lappimises, vaid kogu ravikindlustuse mõtteviisi ja süsteemi ülesehituse reformimises. Ei ole välistatud, et lõppkokkuvõttes tulebki raha süsteemi juurde tuua, kuid seda saab teha üksnes juhul, kui me oleme veendunud, et oleme teinud kõik selleks, et kogu süsteem ei oleks rajatud üksnes üha uute puudujääkide lappimisele, vaid fookus muutuks terveks olemisele ja raviteenuste kuluefektiivsusele. Küsimus on kokkuvõttes selles, et meie panus tervisesse toob meile pikas perspektiivis lisaks paremale enesetundele ka rahalist kasu.

Siin me loomulikult ei räägi inimestest, kellel on kaasasündinud puue või kes põevad mingit kroonilist haigust, neid tuleb kohelda teistel alustel. Omaosaluse suurendamine tähendab eelkõige kõrgemat omavastutust tervist kahjustavatest eluviisidest tulenevate hädade puhul. See ei pruugi meile meeldida, teine võimalus aga on sotsiaalmaksu tõstmine, mis suures plaanis on veelgi halvem lahendus. Kokkuvõttes on omaosaluse sissetoomine ravikindlustusse eelduseks, et inimesed oleksid tervemad ja tunneksid ennast paremini. Samas leevendaks see ka pingeid ravikindlustuse eelarves.

Inimestele osutatavate teenuste mahtu ja kvaliteeti saab parandada aga ka läbi selle, kui otsitaks juba süsteemis olemasolevale rahale ratsionaalsemaid kasutamisvõimalusi. See on valdkond, millest tegelikult väga palju räägitud ei ole, kuid mis minu hinnangul on meditsiini rahastamise jätkusuutlikkuse seisukohalt keskse tähtsusega.

Me tahame suurendada ravimahtu ja parandada ravi kvaliteeti, langetada arstimite hindu ning maksta arstidele-õdedele korralikku palka, ja seda kõike samaaegselt. Kui seda kõike aina rohkem tahta, siis peabki maksukoormus kõrgem olema. Aga siis pidurdub majanduskasv ja kokkuvõttes kasvab raha, mida jagada, veel aeglasemalt. Ja mina pole küll kindel, et kõrgema maksukoormusega kaasneb automaatselt rohkem heaolu, sest esiteks jääb siis inimestel vähem raha nende teenuste ostmiseks, mida riik ei paku ning samuti on riik üldjuhul ja pikas perioodis siiski ebaefektiivne teenuste pakkuja.

On päris selge, et kõiges, ka maksude kehtestamisel, peab säilima tasakaal. Maksud peaksid olema nii madalad kui võimalik ja nii kõrged, et oleks võimalik sillutada suuremad moonutused, mis erasektori ja turuloogika poolt ühiskonnas ebaefektiivselt reguleeritud on. Eesti meditsiinis on hetkel seis pigem vastupidine, kus erasektori vähene osalus ei aita kaasa efektiivsele majandamisele.

Olen veendunud, et suur hulk meie meditsiini rahamuredest on pärit hoopis sellest, et raha ei taheta ega osata lugeda. Raha on alati vähe. Reeglina osatakse ainult käsi lisaraha järele sirutada mõtlemata, kuidas olemasolevat raha targemalt kasutada.

Kui rääkida erahaiglate arstidega, siis saab kiiresti selgeks, kui palju on meil lihtsalt ebaefektiivset majandamist. Ravivaldkonnas on vaja muutusi, mis sunniksid raha targemini kasutama. Meie lahendused peavad olema konkurentsi- ja turupõhised ning tuginema patsiendi valikuvabadusele ja erasektori tegevuse soodustamisel. Tervishoiu korraldamisel tuleb mõõdukalt suurendada erasektori osakaalu ja vähendada riigi otsest juhtimist, et muuta arstiabi üha tugevnevas konkurentsitingimuses efektiivsemaks.

Meditsiinisüsteemi rahastamise muutmiseks on välja käidud mitmeid võimalusi. Suurendame riigieelarve osa meditsiini rahastamises. Tõstame makse suunates kogutava lisaraha meditsiini. Vähendame haigekassa kohustusi ja suurendame haigete omaosalust raviteenuste eest maksmisel. Seda kõike oleme me juba kuulnud, siin midagi uudset ei ole. Süsteemi raha juurde viia on kerge lahendus, kas aga ka õige?

Rahvastiku vananemsega kasvab koos ka nõudlus avalike teenuste ja hüvede järgi meie sotsiaal- ja tervishoiusüsteemis. Kuna need kulud on möödapääsmatud, nii sisuliselt, tihti ka poliitiliselt, siis see tähendab paratamatult nende kulutuste finantseerimist tulevikus teiste riigieelarveliste kulutuste, olgu need siis kultuuri, sisejulgeoleku või kaistekulude, arvelt. Ainuke võimalus seda survet vähendada, on tagada kõigipoolne – patsiendi, teenuse osutaja ja tellija – huvitatus süsteemi efektiivsusest. Selleks tuleb senisest enam jagada vastutust, aga loomulikult ka sellega kaasuvaid õigusi tööandja, töövõtja, riigi ja patsientide eneste vahel.

Mul ei ole valmis lahendusi, kuid igal juhul on tervishoiu viimine jätkusuutliku rahastamise teele eesmärk,  mille nimel peame pingutama. Õigete pikaajaliste lahenduste väljapakkumine on meile kõigile suur väljakutse.

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.