Bürokraatia vähendamine jätab Eesti riigi ellu

Hollandi initsiatiivil on hakatud Euroopas innukalt rääkima halduskoormuse vähendamise vajadusest läbi regulatsioonide lihtsustamise. Tekkinud on uus mood või õigemini moevool Lissaboni eesmärkidest rääkimise kõrval. Avalikus halduses on tavaliselt moed sellised, kus sagimist on reeglina rohkem kui sisu ja tulemusi. Moe puhul hakkab alati kõigile tunduma, et kõik teised ümberringi “tegelevad”, kuidas siis meie kõrvale jääme. Sellest saavadki alguse tegevused, kus ka tegevuse läbiviijatel endil puudub arusaam, mida ja miks nad teevad. Ja selliseid toimetamisi on Eestis piisavalt. Seepärast tulebki antud uue moega kaasa minna, üritades näilise tegevuse kõrval anda seekord ka toimingutele reaalne sisu ja seada konkreetsed eesmärgid. Tean, et seda ei ole lihtne saavutada. Kuid meil pole alternatiivi. Kui suurriigid võivad halduskoormuse vähendamist käsitleda järjekordse mänguna, siis meile on see riigina üks paljudest meie ees seisvatest elu ja surma küsimustest, mis tuleb lahendada.

Vähem bürokraatiat = suurem konkurentsivõime

Ellujäämiseks peame suutma olla konkurentsivõimelised. Konkurentsis püsimiseks peame kasutama kõiki oma ressursse efektiivselt, alates inimestest ja rahast lõpetades ajaga. Väikeriigina ei saa me teisiti. Selleks tuleb suuta teha regulatsioone lihtsamaks ja halduskoormust nii riigile, kodanikele kui ettevõtjatele vähendada. Ühesõnaga, peame vähendama bürokraatiat. Selle tulemusel peaks nii ettevõtjad oma väliskonkurentidega võrreldes kui ka riik võrreldes teiste riikidega muutuma konkurentsivõimelisemaks.

Vähem bürokraatiat võimaldab riigil saavutada kokkuhoidu läbi selle, et jääb ära iga uue regulatsiooniga kaasaskäiv korraldajate, aruandjate ja aruandjate üle järelevaatajate palkamine, mis läheb nii riigile kui ettevõtjale hulganisti raha maksma. Olemasolevatest regulatsioonidest lähtuvate kohustuste ülevaatamine annab võimaluse saata osa täna riigi ja omavalitsuse palgal olevaid inimesi tootvale tööle. Kuna meie konkurentsivõime kõige suurem takistus ei ole täna enam mitte raha puudus, vaid kvalifitseeritud tööjõu puudus, siis annaks see topeltefekti: vähem kulusid nii riigile kui ettevõtjale, rohkem kvalifitseeritud tööjõudu tööjõuturul. See oleks võti ka konkurentsivõime kasvule läbi lisaväärtuse suurendamise.

Ma ei kutsu ülesse tegema üleriigilist auditit, et selgitada, mida kõike saaks paremini reguleerida ja rohkem lihtsustada. Sest tavaliselt kipub selline audit minema kallimaks kui auditi tulemusena saavutatav efekt. Kuid palun kõigil õigusloomega tegelevatel riigiametnikel mõelda sellele, mida nende valdkonnas saaks korraldada lihtsamalt ja loogilisemalt. Mõtteviisi on vaja muuta. Näiteks meie kavatseme vaadata üle regulatsioonid riskikapitalivaldkonnas. Ja saavutada sellega olukord, kus erariskikapitalifondid tahavad paikneda Euroopas tegutsedes just Eestis ja kaotada vajaduse, et riik peaks ise hakkama maksumaksja rahaga riskikapitalistiks. Samamoodi tuleb hinnata käibemaksuregulatsioonide, riikliku statistika ja teiste rahandusministeeriumi, aga samamoodi ka muudesse valitsemisaladesse jäävate riiklike ülesannete täitmise viiside mõju. Ehk saab lihtsamalt ja odavamalt? Oleme seda juba koos kolleegidega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist alustanud.

Peame käituma häbenemata väikeriiklikult

Olles eelmisel aastal Washingtonis Maailmapanga ja Rahvusvahelisel Valuutafondi aastakoosolekul, kohtusin Maailmapanga esindajatega, kes on aastaid analüüsinud kogu maailmas majanduskasvu pidurdavaid tegureid. Arutasime koos Maailmapanga inimestega nende poolt meie ärikeskkonnale antud kesise hinnangu põhjuseid võrreldes teiste maailmariikidega. Õnneks on selles raportis piisavalt küsitavusi, et mitte käsitleda seda puhta kullana, paljusid olulisi tegureid ei ole võetud arvesse üldpildi kujundamisel, näiteks korruptsioon hinnangut riikidele. Vaatamata sellele on keeruline mitte nõustuda, et paljudes ametiasutustes ei käi asjaajamine ja toimingute teostamine piisavalt kiiresti, liiga palju on tarbetut bürokraatiat, millele kulub aeg ja raha, kuid mis ei ole tulemuse saavutamise seisukohast põhjendatud.

Kindlasti muutub olukord veelgi Euroopa Liidus olles. Tulevikku vaadates ennustavad paljud rahvusvahelised analüütikud kui ka kodumaised eksperdid Euroopa Liitu astumise negatiivse tagajärjena Eesti langemist rahvusvahelistes majandusvabaduse ning ka konkurentsivõime edetabelites. Kas me suudame tõestada vastupidist? Kui meil vähemalt on see ambitsioon, siis ei saa me enam oodata. Halduskoormuse vähendamine läbi regulatsioonide lihtsustamise nii riigile, ettevõtjatele kui kodanikele on selle saavutamise nurgakivi. Väga piiratud võimaluste tingimustes peab jääma headele tavadele meie ühiskorra toimimises oluliselt suurem roll. Seda pole me seni piisavalt suutnud või usaldanud kasutada halduskoormuse mahalaadimisel.

Väikeriigina tegutsemine ei ole rehepaplus. Peame mõtestama plaanitavad sammud ja võetavad kohustused häbita lähtuvalt riigi väiksusest, rahvastiku vananemisest ja oma ressursi võimalustest. Me ei saa kõiki asju teha nii, nagu teevad suured riigid. Kuigi võibolla hing ihkaks. Paljud oma valdkonnas sügavalt sees olevat professionaalid tahaksid liikuda üha edasi ja edasi. Nähes väljakutseid ja võimalusi oma valdkonnas, mida teha paremini, kuhu areneda ja püüelda, mida kõike võiks veel teha ja sätestada. Ja mida paljud teised teevad. Unustatakse aga reaalsus, millised on meie võimalused. Seepärast olen regulaarselt viimasel ajal valitsuses küsinud kolleegidelt, kui nad plaanivad liituda jälle mõne uue rahvusvahelise aktsiooni, konventsiooni, deklaratsiooni või organisatsiooniga, kas me ilma osalemata kuidagi läbi ei saa. Sest selline ekspansiivne strateegia käib meile üle jõu ja ei ole jätkusuutlik. Me peame mõtteviisiks võtma, et mitteosalemist ei pea põhjendama, vaid põhjendamist vajab osalemine.

Kui tahaksime käituda suurele riigile kohaselt, peaksime 620 tuhandest tööealisest eestimaalasest värbama riigitööle pooled ja ülejäänud pooled täidaksid neid kohustusi, mida esimesed on sätestanud ja mille üle järelvalvavad. Kuna rahvastiku vananemine vähendab seda 620 tuhandet kiiresti, siis vaevalt et need paarsada tuhat inimest, kes erasektorisse jääksid ja suuresti ümberjaotatavat lisaväärtus loovad, viitsivad siin pikalt rabeleda, kui Euroopa Liidus on tööjõu liikumine vaba. Eeldades, et meil ei tule suurt migratsiooni lainet ja seeläbi  ”värskeid töötajaid”, siis peame hakkama oma ühiskonna raami kujundamisel arvestama seda reaalsust. Alustada tulebki sealt samast tööjõuturult. Peame muutma nii värbamise kui vallandamise regulatsioonid oluliselt paindlikumaks, vaja on lihtsamat ja paindlikumat tööseadusandlust, vältimaks struktuurinihkeid tööjõu nõudluse ja pakkumise vahel.

Holland annab eeskuju

Kõik seda eelnevat Eelnevast lähtuvalt tervitan Hollandi initsiatiivi halduskoormuse vähendamiseks, nii siseriiklikult kui EL-i tasandil. Olgugi et pean tunnistama, et olen hetkel veidi skeptiline selle üle-euroopalises edukuses.

Hollandlased on seadnud endale ambitsioonika eesmärgi vähendada halduskoormust aastaks 2007 kolmveerandini aasta 2003 tasemest. Nende arvates võiks 25% vähenemine halduskoormuses suurendada Hollandi SKP-d kuni 1,5% võrra. Koormuse vähendamisele riigi sees on aga seadnud piiri Euroopa regulatsioonid, mis tingivad suurema osa bürokraatiast. Seetõttu on Euroopa riikide koostöö selles küsimuses vältimatu.

Eesti peab selle algatusega kindlasti kaasa minema, seadma selle üheks enda prioriteediks vaatamata kõigele.  Hollandi rahandusministeerium on juba kutsunud üles ka Eesti valitsust osalema halduskoormuse mõõtmise projektis Euroopa tasemel. Euroopa Komisjoni poolt kavandatavat pilootprojekti puudutavates aruteludes olen väljendanud seisukohta, et Eesti oleks sobiv paik ka pilootprojekti läbiviimiseks, kui Euroopa Komisjon peaks olema sellisest koostööst huvitatud. Seega tuleb panna eelkõige Justiitsministeeriumil, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil ja Rahandusministeeriumil seljad kokku ja sundida siseriiklikult riigiasutusi mõtlema, mida saaksid nemad teha teisiti vähendamaks riigi, kodanike ja ettevõtjate halduskoormust läbi regulatsioonide lihtsustamise. Mina saan seda mõtteviisi juurutada läbi riigieelarve menetlemise protsessi, ja kindlasti ma seda ka 2006-2009 aasta riigieelarve strateegia koostamise käigus plaanin  teha.

This entry was posted in Riigihaldus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.