2006. aasta eelarvepoliitika aluspõhimõtted peavad meil aitama tulla toime rahvastiku vananemisega, tagama riigi konkurentsivõimelisuse ja hoidma meid euro kursil. Nende eesmärkide saavutamine on suur väljakutse eelarvepoliitika kujundamisele järgnevateks aastateks.
Eesti senine eelarvepoliitika on olnud jätkusuutlik, me oleme suutnud vältida protsüklilist eelarvepoliitikat. Paljud Euroopa riigid seda 90-ndatel headel aegadel ei suutnud teha, mis on viinud neid tänaseks väga raskete poliitiliste valikute ette taastamaks jätkusuutlikku eelarvepositsiooni. Meie eelarvepoliitikat peetakse oma tasakaalustatud ja tuleviku riskide suhtes ettevaatava positsiooni tõttu üheks tulevikku suunatuimaks Euroopas. Selline eelarvepoliitika on taganud meile stabiilse Eesti krooni, madalad intressimäärad, stabiilse majanduskasvu, kontrollitava inflatsiooni ja rahvusvahelise usaldusväärsusega kaasneva välisinvesteeringute sissevoolu Eesti majandusse. Sain sellele kinnitust ka 17. veebruari Euroopa Liidu rahandusministrite nõukogus, kus arutati Eesti konvergentsiprogrammi. Oleme õigel kursil tagamaks riigi jätkusuutlikku arengut.
Eelpool toodud eesmärkide saavutamiseks peame lähtuma oma eelarvepoliitika kujundamisel alljärgnevatest aluspõhimõttest.
Soovide ja võimaluste kooskõla
Me ei saa kulutada rohkem kui meil on tulusid, peame hoidma valitsussektori koondeelarve soovid ja võimalused tasakaalus. See piirang sätestab meile ka selle, et me ei saa oma kulutusi finantseerida defitsiidiga, tulgu see siis läbi laenamise või reservide kasutusele võtmise. Katsed oma hüpata kõrgemale oma varjust laenuvõtmise, stabiliseerimis- ja teiste reservide ärakulutamise ning muude Eesti eelarvepoliitikast kõrvalekalduvate meetmetega lõpevad valusalt.
Meil on palju keerulisem tulla toime rahvastiku vananemisega kaasuva täiendava survega avalike sektori eelarvele. Objektiivsed numbrid näitavad, et tulevikus on neid, kes makse maksavad aina vähem ja neid, kes riigilt teenuseid ja tuge ootavad, aina rohkem. See tähendab seda, et täna uute laenude võtmise või riigi reservide vähendamise toel elamine on pikas perspektiivis lühinägelik. Kõik kohutustused on vaja teenindada ja tagasimaksta, sellise koormuse asetamine tulevastele põlvedele on ebaeetiline.
Keeruline on püsida Majandus- ja Rahaliidu majanduspoliitiliste konvergentsi kriteeriumide piirides, kui me tekitame läbi valitsussektori kulutuste kasvu majanduses täiendava nõudluse, mis toob endaga kaasa paratamatult tarbijahindade kallinemise ja kaubandusbilansi defitsiidi suurenemise ja seeläbi ka jooksevkonto defitsiidi suurenemise. Valitsussektori kulude suurendamine, ja seda eelkõige defitsiidi arvelt suure tõenäosusega lükkab meid euro kursilt maha. Samas Eesti majanduspoliitikas on eeldusena võetud juba täna arvesse meie liitumine eurotsooni riikidega.
Kindlasti toob endaga riigi jätkusuutlikust finantspositsioonist loobumine kaasa rahavastiku vananemise valguses riigireitingu languse, selliselt nagu see juhtus Kreekas, ja interssimäärade kasvu ja seeläbi kallima laenuraha nii ettevõtetele kui üksikisikutele. Kõik see mõjutab negatiivselt meie riigi majanduspoliitilist konkurentsvõimet.
Raha tuleb jätta majandusse
Me ei saa meie üldist maksukoormust suurendada võrreldes varasemate aastatega avalike kulutuste täiendavaks finantseerimiseks. Kui me tahame hoida meie majanduskeskkonda atraktiivsena, siis vaadates riikide vahelist konkurentsi kapitalile, siis peame pingutama. See on eeldus uuteks töökohtadeks ja suuremaks heaoluks meie inimestele.
Seepärast on oluline, et tööjõu maksukoormus langeks nagu kokkulepitud. Ja see on maitse küsimus, kas see toimub läbi tulumaksumäära vähendamise või läbi tulumaksuvabamiinimumi suurendamise, makro vaates on lõpp tulemus tööjõu maksukoormuse alandamisele üks. Ehk kui määra osas Riigikogu võtab midagi ette, ma ei kutsu selleks ülesse, sest etteennustatavus maksupoliitikas on eraldiseisev väärtus, siis kindlasti ei tohi seda raha suunata kuludesse, vaid tuleb ta asendada samas mahus tulumaksuvabamiinimumi täiendava tõusu ja/või 2-lapse täiendava tulumaksu vabastusega.
Saleduskuur teeb sitkemaks
Ehk nii nagu eelnevad kriteeriumid sätestasid on ainuke võimalus avaliku sektori kulude kasvatamiseks suuta ühiskonnas suurenda loodavat lisaväärtust 50% tasemelt EL keskmisest oluliselt kõrgemale või suuta avalikus sektoris teha sama rahaga rohkem.
Tootlikkus ei kasva kiiresti. Selleks, et oleks neid , kes erasektoris toimetaks, tuleb seada karmid piirid avalikule sektorile. Tingimustes, kus täna 620 tuhandest 1/3 on hõivatud avalikus sektoris, ei saa see number enam kasvada.
Piiri on võimalik sellele panna ainult läbi finantspiirangute. Ainult nii on võimalik sundida asutusi vaatama sisse poole otsima ja olen kindel ka leidma, kui tahtmist on sisemisi võimalusi, teha sama rahaga rohkem. Selle saavutamiseks, olen ühe abinõuna püstitanud kõigile ministritele 2006. aasta eelarvet koostades eesmärgi vähendada oma valitsemisala tegevuskulusid vähemalt 4% võrra. Nii kokku hoitud raha saame paigutada inimestele paremate teenuste pakkumiseks meie haiglates ja koolides, maksta suuremaid pensione, ehitada paremaid teid jne. Loobumata seejuures Eesti majanduslikku arengut toetanud konservatiivsest eelarvepoliitikast.
2006. aasta riigieelarve koostamisel peame lähtuma 56,7 miljardi kroonile tulu prognoosist. Planeerides riigieelarve kulud sellisele tasemele, saan rahandusministrina olla kindel, et ilma täiendavaid maksusid ja makseid kehtestamata on täidetud koalitsiooni soov: riigieelarve kulude osakaal rahvuslikust rikkusest peab jääma 2004. aasta kulude tasemele.
Konkreetne eelarvekärpimise eesmärk suunab ministreid üle vaatama ka kõike seda, millega ametnikud tegelevad ja esitama küsimust, kas see on vajalik, just sellisel kujul ja mahus. Eesti erinevad valitsused ja Riigikogu koosseisud on läbi aastate koormanud riigiaparaati ja ametnikke aina uute ja uute ülesannetega, tihti mõtlemata, et iga uus pügal seaduses tähendab seda, et keegi peab seda täitma või selle täitmist jälgima. Ma arvan, et on viimane aeg olemasolev õigusruum üle vaadata ja lõpetada selliste asjade tegemine, millest maksumaksjale on pigem tüli kui tulu. Tüliks olemine tähendab kulu. Näiteks Hollandi kolleegid on välja arvutanud, et tarbetu halduskoormuse vähendamine annaks efektina SKP kasvu kuni 4%. Eesti puhul tähendaks selline proportsioon enam kui 2,2 miljardi krooni eest täiendavat rahvuslikku rikkust aastas.
Kolmas küsimus on tänaste tegevuste targemini tegemises. Näiteks on võimalik vähendada kulusid avalike teenuste pakkumisele, tehes need samas inimestele palju mugavamaks. Olgu siin heaks näiteks e-maksuamet, kus suure osa kunagisest ametnike tööst teevad ära arvutid. Oleme nii suutnud kokku tõmmata ametnike arvu ja maksta neile paremat palka ja nii saada tööle paremaid ja seetõttu ka tööturul kallimaid spetsialiste. Nende sammude mõju paremale maksulaekumisele ja maksumaksjate – nii füüsiliste kui juriidiliste isikute – teenindamisele on raske alahinnata. Riigi puhul on erinevalt erasektorist rohkelt kohti ja süsteeme, mille arendamine puudutaks meist igaüht.
Kindlasti kuuleme lähikuudel jutte sellest, kuidas mõnes asutuses töötatakse viimase piiri peal ja enam kokku hoida pole võimalik. Kindlasti on kohti, kus see ongi nii. Aga riigis tervikuna pole see kindlasti nii. Seda näitab ka see, et varem toimus iga aasta lõpus nn kuluralli ja peale seda, kui andsime võimaluse asutustele osa kasutamata rahast kanda üle järgmisse aastasse, kanti üle miljardeid kroone ehk kaugelt enam, kui eesmärgiks seatud 4% tegevuskuludest. Ministeeriumid leiavad alati kümme põhjust millega nad suudavad põhjendada oma täiendavad ku vajadused ära. Kulude vähendamiseks on vaja poliitilist tahet. Kulusid on võimalik vähendada kui on laiem poliitiline tahe, ma ei ole hetkel selle olemasolus kindel. Kõigil ministeeriumidel on 10% reservi alati, see on juba organisatsioonide toimimise loogikas kinni. Tegelen kulude vähendamisega, et kulud ei kasvaks.
Kokkuvõttes olen seisukohal, et selline väike dieet, mis suunab läbi rahalise surve ministreid loobuma mittevajalikest asjadest ning piirama vähemolulisi tegevusi, annab meie väiksele riigile juurde uut värskemat hingamist, maksumaksjale rohkem võimalusi oma asjadega tegelemiseks ja riigile jõudu tegeleda sellega, millest maksumaksjale on tegelikult kasu. Ning tuleva aasta eelarves tuleb kokku leppida juba nüüd, kaine peaga kevade jooksul. Eesti usaldusväärsusega mängimine on liiga kallis hind kohalike valimiste lubaduste täispuhumiseks.
