Raske on mõista, keda uue koalitsiooni poliitikutest uskuda, keda mitte. Tundub, et võta neid seisukohti kuidas tahad, igal juhul saad poolega petta. Ja ega see kedagi ei huvita, et selgitada, mida siis tegelikult plaanitakse teha. Kui keegi midagi usub, siis on see uskuja enda mure, kuid ta lihtsalt pärast petta saab.
Teisiti ei ole lihtsalt võimalik, kui just päise päeva ajal ei hakata silmamoondusega tegelema. Nii vastuolulised on seisukohad, mida uue koalitsiooni poliitikud läbisegi esitavad. Korraga suudetakse väidetavalt saavutada olukord, kus kulusid suurendatakse, tulusid vähendatakse ja laene ega reserve kasutusele ei võeta. Mina kahtlustan, et tegemist ei ole siiski võlukunstiga ja uus koalitsioon ei suundu kevade hakul Eesti kaunisse loodusesse rahapuud otsima, vaid tegu on sulaselge teadmatuse, rumaluse või lihtsalt pahatahtliku luiskamisega.
Sest kui see kõik nii lihtne oleks, miks siis eelmised valitsused on pensione tõstnud nii vähe ja maksud hoidnud nii kõrgel? Eesti pensionärid võiksid ju juba praegu saada samaväärset pensioni kui Soome või Rootsi eakad, tulumaksu võiks aga langetada sinna kümne protsendi kanti – kellele siis ikka meeldib makse maksta.
Päris elus (see hakkab kohe, kui tint leppel on kuivanud ja šampus joodud) asjad ikka päris nii ei käi. Ka Põhjamaade heaoluriigi tegelik hind on kõrged maksud ning pidevalt alanev majanduslik konkurentsivõime. Koalitsioonileppe 98 punkti vaadates ei tahaks küll olla Aivar Sõerdi asemel, kes peab hülgama igasugused riigi eelarve- ja rahanduspoliitika põhimõtted, et kogu see vastandlik krempel kokku panna.
Tulevikult laenatud pensionid
Kuhu siis raha kulub? Ainuüksi lubatud täiendav pensionitõus nõuab sellel aastal lisaks 400 miljonit. Selle tulemusel kasvab pensionikassa puudujääk 2005. aastal 763 miljoni kroonini. Järgmise aasta täiendav pensionitõus kergitab pensionikassa defitsiidi aga juba 1,95 miljardini ja nii edasi, kuni 2015. aastal on pensionikassa defitsiit üle 11 miljardi krooni. Võrdluseks – riigieelarve kogumaht on natuke üle 50 miljardi krooni, aastaid kogutud stabiliseerimisreservi vahendid ulatuvad aga ainult veidi üle 5 miljardi krooni. Seega ei saa stabiliseerimisreservi arvelt kaua pensioneid maksta. Siit järeldub, et riik peab võtma laenu, mille maksavad kinni tänased ja tulevased töötegijad. Seda nii otseselt, läbi laenu tagasimaksete, kui ka kaudselt, läbi väiksemate pensionite tulevikus. Seega, ühekordsest tõusust eriti keegi ei võidagi. Tänased pensionärid saavad küll 2005. ja 2006. aastal veidi kiirema pensionitõusu, aga peavad leppima, et näiteks 2007, 2008 ja 2009 pension enam ei tõuse, kuna selleks pole lihtsalt raha.
Toompea lossi ette kogunenud pensionärid lehvitasid plakatiga „Edgar – meie pensionisammas”, taipamata samas, kui libedale teele nad sellega läksid. Eestis on Euroopas kõige kiiremini vananev rahvastik ja kui pensionitõusust tehakse poliitilise mängu objekt, siis ei saa see mujale viia kui tupikusse. Pensionäride (loe: valijate) hulga kasv aina suurendab survet tallata lühiajalise poliitilise kasu eesmärgil jalge alla riigi tulevik.
Aga ega pensionid ei ole uue võimuliidu ainus lubadus. Veel pikeneb koalitsioonileppe järgi vanemahüvitis, tõuseb ühekordne sünnitushüvitis, laieneb tasuta koolitoidu saajate ring jne. Kust see raha peaks tulema? 2006. aasta riigieelarve tulud on 15. veebruari Rahandusministeeriumi prognoosi järgi 56,7 miljardit krooni 6,2% majanduskasvu juures. Loodan sügavalt, et uus koalitsioon ei lähe poliitiliselt eelarve tuluprognoosi ülesse pumpama, et järgmise valitsuse esimene töö peab olema jälle negatiivse lisaeelarve koostamine.
Andrus Ansip on öelnud, et lisakulud kaetakse majanduskasvu arvelt. Minu arvestuste kohaselt kasutatakse aga juba pensionitõusuks ära kõik vabad vahendid, mis 2006. aasta eelarves oleksid olnud, lisaks 300 miljonit krooni 4%-lisest valitsussektori kulude kokkuhoiust. Eelmises koalitsioonis oleksime selle raha suunanud hariduse ja teaduse rahastamiseks, mõeldes sellele, et ka kümne aasta pärast võiksime rääkida kasvavast majandusest ja arutleda selle üle, kuidas vaba raha paigutada.
On muidugi kahtlane, kas uus valitsus üldse suudab seda plaanitud 300 miljoni kroonist kulude kokkuhoidu ellu viia. Eelmises koalitsioonis kritiseeris praegu rahandusministri koha eest vastutav Rahvaliit minu säästuplaani teravalt. Ka uues koalitsioonileppes mainitakse säästmist ainult riigi võlakirjade väljaandmise (loe: laenuvõtmise) kontekstis. Arvestades, et kulude vähendamisest juttu ei ole, võib eeldada nende loomulikku kasvu. Lisatulusid planeeritakse aga ainult 530 miljoni krooni tulumaksu alanemise aeglustamise, st maksude tõstmise arvelt. Minu hinnangul on riik niimoodi 2006. aastal vähemalt kahe miljardi krooniga miinuses. Headel aegadel valitsuse jooksvate kulude kasvatamine on aga probleemne, kuna kord juba antut enam ära võtta praktiliselt võimalik ei ole ja sellevõrra raskem on üle elada halvemaid aegu.
Praegu oleks defitsiidiga eelarve Eestile veel topelt kahjulik, kuna see hakkaks ohustama meie eesmärke liituda Euroopa ühisraha euroga. Kuigi uue koalitsiooni poliitikute vahel ei ole üksmeelt, kas euroga liitumiseks teha referendum või mitte, peaks kogu progressiivne Eesti kiiret liitumist euroalaga toetama. Plaanitavad sammud seaks ohtu nõude säilitada madalat inflatsiooni ja intressimäärade taset. Eesti-suguses väikeses avatud majanduses ongi eelarvepoliitika peamine inflatsiooni ohjamise vahend. Nii et kui puudujäägiga eelarvega pumbatakse majandusse raha juurde, siis hakkavad hinnad tõusma.
Öeldakse, et hea rahandusministri tunnuseks on võime öelda vähemalt viiekümnel eri moel „ei”. Kui seda oskust või soovi ei ole, jääbki ainult võimalus kasvavaid kulusid katta maksude tõstmise või laenuvõtmisega. Mõlemad on majandusele üldiselt negatiivse mõjuga. Laenamisega kaasneb veel see halb asi, et tänased enne valimisi antud populaarsed lubadused maksavad kinni meie lapsed.
Aidatud tasakaal
Üldiselt konservatiivset rahapoliitikat ajanud Eestis on vaikselt oma elu elanud üks selline huvitav lähenemine eelarvepoliitikale, kus tulude ja kulude vahe katmiseks võetakse laenu või vähendatakse reserve. Siiani on see olnud omane Rahvaliidu poliitikutele, kes aga seni oma teooriaid praktikas katsetada ei ole saanud. Eelmises koalitsioonis ei võtnud me sellist käsitlust isegi mitte jutuks, kuid tundub, et uus võimuliit on leiutanud uued kodumaised eelarvepoliitika reeglid. Kõigepealt pannakse kirja, mida oleks oma valijatele vaja kiiresti lubada ja siis hakatakse vaatama, kust selle jaoks raha leida. Ise samal ajal lootes, et riigieelarvest enne kohalikke valimisi õieti juttu ei tulegi. Hoiatan, Euroopas ja eelkõige Eurostatile jääb sellise kahtlase väärtusega omaloominguga kiirelt vahele.
Seega maksab hoida Eestis seni kehtinud käsitlust taskaalust, nagu ka riigieelarve seaduses kirjas on. Nii tähendab riigieelarve tasakaal, et tulud ja kulud on võrdsed. Eelarve ülejäägi korral ületavad tulud kulusid. Eelarve puudujäägi korral ületavad kulud tulusid. Tulude ja kulude vahe katmiseks nähakse riigieelarves ette finantseerimistehingud, mis kajastavad muutusi finantsvarades ja kohustustes. Finantsvarad on hoiused, antud laenud, ostetud väärtpaberid ja muud taolised varad. Kohustused on võetud laenud, emiteeritud väärtpaberid ja muud taolised kohustused. Nii et kõik on kirjas ja tulu on ikka tulu, kulu on kulu ja finantseerimistehing on finantseerimistehing, nii lihtne see ongi.
Iga valik tuleb alati millegi teise arvelt. Pannes valitsuse lubadused riigi võimalustega ühele pulgale, pean kurbusega tõdema, et uus koalitsioon tegi valiku endale häälte ostmiseks Eesti tuleviku ja tööinimese arvelt. Tulevikus peavad tööinimesed lihtsalt selle lühiajalise bluffi läbi kõrgemate maksuda ja madalamate pensionide maksma kinni.
