Arvamuslugu Eesti Päevalehes 15.03.2021
Vaatasin üle nädalavahetuse läbi ka Eesti meedias tähelepanu saanud Texase energiasüsteemi häired seoses sealsete erakordsete külmadega (meie mõistes mõõdukas kuni -20 kraadi) ja mida me peaksime nende valguses Eesti energiasüsteemis tähele panema. Kuigi palju oli jutt elektrikatkestustest ja elektrivarustuse probleemidest, olid peamiste hädade tegelik põhjus hoopis gaasisüsteemi poolel, gaasisüsteem külmus osaliselt ja elektrijaamadel ei olnud piisvalt kütust töötamiseks. Kaasa ei aidanud ka tuuma-, tuule- ja söejaamade rikked seadmete külmumisest tingituna. Mida tuleb aga rõhutada, kui avalikest aruteludes kõlas läbi sõna blackout ehk Texase elektrisüsteemi kustumine, siis tegelikkuses seda ei juhtunud, olid lihtsalt juhitud tarbimise piiramised. Mingitel hetkedel oli ca 30% tootmisvõimsustest puudu.
Esimene järeldus on see, et täiesti tavapärased, konventsionaalsed elektrijaamad põhjustasid tootmisvõimsuse puuduse. Isegi selliste külmade ilmadega sai loota mingis osas tuuleelektrijaamadele varustuskindluse tagamisel. Seega küsimus ei ole tootmisviisis kui sellises, vaid kas ja mis iganes tüüpi seadmed on valmis töötama sedavõrd erakordsetes oludes antud piirkonna tavapäraste oludega võrreldes. Mõelda ja investeerida tuleb üha enam energiasüsteemide osade töökindluse tagamiseks täiesti äärmuslikes oludes. Vaja on enam õppusi, eriti süsteemsete riskidega toimetuleku simuleerimiseks. Näiteks nagu Eesti puhul on seda Balti elektrisüsteemi mitteplaneeritud eraldumine Venemaast. Sellepärast oleme me öelnud, et kui turupõhiselt enam Eestis 1000 megavatti kindlat võimsust ei ole, siis me ostame selle tarbija raha eest, et tulla toime nimetatud süsteemse riskiga. Desünkroniseerimine peaks iseenesest selle süsteemse riski lõplikult kõrvaldama.
Teine oluline järeldus on kindlasti varustuskindluse tagamisel, et peame üle vaatama sektorite omavahelise ristsõltuvuse nö ühtse energiasüsteemi, ühtse energiaturu loogikas. Kuna elektrisüsteemi probleemid said Texase juhtumis alguse hoopis gaasisüsteemist, siis on ka meil oluline hinnata regiooni elektrijaamade kütte tarneahelate ja muu kaasuva töökindlust. Kui sul on elektrijaam, aga jahutusvett ei ole või kütuse ette andmise süsteemid ei tööta, siis ei ole sellisest elektritootmise seadmest palju kasu. Kuigi meil on Eestis vähe gaasijaamasid, siis vähemalt gaasi osas oleme hästi positsioneeritud – meil on ühine elektri ja gaasi TSO Eleringi näol ja me vaatame täna juba elektri- ja gaasisüsteemis toimuvat koos. Samas näiteks gaasisüsteemi jäätumise võimalused tuleb üle vaadata, sh Lätis asuva Incukalnsi gaasihoidla seadmete külmakindlus.
Kolmandaks torkas mulle kui ühenduste, koostöö ja turu usku inimesele silma Texase energiasüsteemi isoleeritus. Suuremad, ühendatud energiasüsteemid suudavad paremini seista vastu piirkondlikele ekstreemsustele. Heade ühenduste korral, rääkimata turgude seotusest, oleks elekter näiteks California elektrijaamadest liikunud Texasesse. Energiasaare võib muuta hästi töökindlaks, kuid kui tekib kaskaadne sündmuste hargnemine, siis naabrite tugi aitab enam kui enda süsteemi sotsiaal-majanduslikult ühiskonnale väga kallis üledimensioneerimine. Ühenduste mõttes on Eesti hästi positsioneeritud. Meil on 2500MW ühendusi, võrreldes talvise 1580MW tiputarbimisega. Üks Euroopa Liidu energiaturg, üks Euroopa Liidu energiasüsteem. Täiesti eraldi teema on muidugi avanud täna COVID, mis sunnib küsima, kas naabreid, nt Soomet ja Lätit saab kriisis usaldada. Energiapoliitikas ei ole praegu põhjust öelda, et ei saa. Kindlasti vajab see aga laiemat riiklikku ja üleeuroopalist arutelu. Seni, kuni on vastastikune sõltuvus, võime naabreid usaldada. Kui riigid aga hakkavad taaskord muutma ennast naabritest sõltumatuks, siis ei jää kellelgi muud üle, kui järgneda sama teed. Seetõttu on ääretult oluline poliitilisel tasemel vältida sellise usaldamatuse ja isoleerumise protsessi käivitumist. Juba käima läinud isoleerumist on pidurdada palju raskem.
Neljandaks on Texase kriisi põhjusena erinevates arvamustes ära toodud võimsusmehhanismi puudumist. Teema, millega tegelema ka Eestis, ja oleme seda valmis rakendama, kui 10 aastat ette hinnates kukub kindel tootmisvõimsus alla 1000MW. Aga Texase näite puhul on raske ette kujutada, kuidas võimsusmehhanism oleks probleemi ära hoidnud. Ka täiesti absurdse varuga, st majanduslikult väga ebamõistlikud seadmed, mille ülalpidamine tuleb tarbijatel maksta toetuste kaudu igapäevaselt kinni, poleks tarbimise piiramist ära hoidnud. Eriti, kui need oleksid olnud tavapärase valikuna reservjaamadena kasutatavad madala investeeringukuluga gaasijaamad. Tulemus oleks olnud täpselt sama, gaasita poleks need käivitunud. Mida tuleb küll võtta pardale Texase näitest, on see, et süsteemihaldurid ehk „eleringid“ peavad suutma üha paremini kommunikeerida turule tootmisvõimsuste vajadusi nii järgmise aasta kui pikema perioodi vaates. Texase tarbimise tipp on suvel ja siis on kõik jaamad valmis töötama. Talvel on seal tavaliselt tarbimine madal ja paljud jaamad hoolduses-remondis. Kuigi antud olukorras poleks parem planeerimine pruukinud aidata, arvestades gaasi puudumist. Siiski, tarbimise üha parem prognoos on oluline info energiaturu tõrgeteta töö tagamiseks.
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et tänapäeva energiamajandus on poliitiliselt ülimalt sensitiivne. Ka Texase kriisi puhul asusid USA demokraadid süüdistama osariigis ohje hoidvaid vabariiklasi varasematele hoiatustele vilistamises ja hoolimatuses. Vabariiklasest kuberner osutas seevastu taastuvenergia (loe = demokraatide agenda) ebausaldusväärsusele. Iga energiakatkestus muutub tänases energiavarustusest eluliselt sõltuvas ühiskonnas poliitiliseks probleemiks. Pole elektrit, pole midagi. Seega me usume Eleringis jätkuvalt energiaturu toimimisse ja võimalusse naabreid usaldada ka kriisides, kuid kindlasti tuleb Texase näite puhul pigem teha veidi enam kui veidi vähem, olemaks kindel energiasüsteemi töökindluses ka ekstreemsetes oludes.