Eesti elektrivarustuskindluse plaan

Arvamusartikkel 14.09.2020 Postimehes

Elering vastutab Eesti elanike elektri ja gaasivarustuse tagamise eest. Kogemuslikult saab järeldada, et seni, kuni tuled põlevad ja toad on soojad, jätavad energiavarustuse küsimused inimesi külmaks. Aga seda ainult hetkeni, kui tuled kustuvad ja toad on külmad. Järgmisel hetkel on energeetikud esilehekülgedel. Seega hea töö tunnus on see, kui nendel teemadel avalikku arutelu ei ole. Siis oleme meie Eleringis koos elektritootjate, tootvate tarbijate, müüjate, jaotusvõrguettevõtjate ja kõigi nendega, kes aitavad energiasüsteemi töös hoida, teinud oma tööd hästi. Ja selgitanud oma tegevust piisavalt. Ühiskonnas on usaldus.

On aus möönda, täna ühiskonnas on tajuda muret energiasüsteemi murranguliste muutuste valguses– kust tuleb elekter tulevikus? Seega akuutse huvi puudumisele vaatamata, tänu jumalale, on siiski vajalik veidi selgitada järgnevate aastate tegevuskava tagamaks elektrivarustus Eestis 2030+ ajaraamis. Aga olgu ette öeldud, meie väärtustega Eleringis ei ole kooskõlas plaanimajanduslik lähenemine a la siia tulgu sellist kütust kasutav elektrijaam. Mis oleks lihtsalt mõistetav ja mille üle saaks avalikult arutada stiilis „mina pooldan põlevkivi elektrijaama Narva“ või „mina tuumajaama Eidaperesse“ või keegi hoopis gaasielektrijaama Sindisse. Meie usume turumajandusse, kus on vaja luua etteennustatav reeglistik, mille alusel juba turuosalised saaksid otsustada, millise kütuse ja genereerimise viisi põhise elektrijaama nad kuhugi soovivad rajada. Ambitsioon otsustada administratiivselt elektrijaamade ehitamine viib fiaskoni ala Auvere, kus ehitati riigi kapitali süstide toel 600mln€ elektrijaam, mis mõned aastad peale valmimist on selges vastuolus valitsuse enda kliimapoliitika eesmärkidega ja isegi kaugelt vaadates on keeruline mõista, kuidas see jaam enda investeeringu võiks tagasi toota ilma varasid alla hindamata.

Esmalt on hea tõdeda, et viimase aastaga on Eesti energeetika alase arutelu perspektiiv muutunud oluliselt laiemaks. Kui veel 2019. aasta suvel käis kogu energeetika alane avalik arutelu Eestis ümber põlevkivist elektri tootmise, siis täna on jõudnud kohale laiem mõistmine, et süsinikuheitme vabas energeetikas ei ole põlevkivil keskset kohta. Selline arutelu piiride avanemine annab energeetika alaseks diskussiooniks palju parema lähtekoha. Täna saame langetada palju kvaliteetseimaid otsuseid tulevikku vaatavalt kui aasta tagasi ilma stigmatiseerimist kartmata. Meie oleme Eleringis olnud teatavasti seisukohal, et Eesti tuleviku varustuskindlus ei saa seisneda põlevkivi põhistel jaamadel juba üsna hulga aastaid ja saanud selle eest sülega kriitikat. Mäletatavasti veel 2019. a. suvel süüdistati, et Elering mahitab vene elektri Balti elektriturule, mis Narva jaamad sulgeb. Kuigi oli selge siis ja vast nüüd on saanud selgeks ka laiemalt, põlevkivijaamad paneb kinni taastuvenergia, mida nii Eesti kui Euroopa Liidu kliimapoliitika on eesmärgiks seadnud. Ilma selliste valusate muutusteta me süsinikuheitme vaba energiasektorit ei saavuta.

Sünkroniseerimine on energiajulgeoleku nurgakivi

Tarbijat ei huvita, miks tuled ei põle. Kas tuled ei põle ebapiisava või rikkelise võrguühenduse tõttu, elektrisüsteemi halva juhtimise, elektritootmise ebapiisavuse või küberrünnete tõttu. Seega tuleb tarbija varustuskindluse tagamiseks tegeleda kõigi nende elementidega nii koos kui eraldi. Nendest neljast kõige akuutsem on lähiminevikus olnud elektrivõrgu katkestustest tingitud varustuskindluse probleemid. Tuleviku vaates on oluline kaitsta energiasüsteemi küberohtude eest. Viimasel kümnel aastal oleme hoidnud fookuses kõige süsteemsema riski Eesti energiasüsteemile, Venemaa elektrisüsteemi mõju meie kodudes tulede põlemas hoidmisele, lõpliku elimineerimise. Kui ei ole elektrit, ei ole midagi. 10-aastase töö tulemusena peaksime 2025. aasta lõpuks olema elektriliselt koos riikidega, kes meiega sarnasemat elukorraldust ja väärtusi jagavad. Mis tähendab eelkõige Venemaa elektrisüsteemist eraldumist ja Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga liitumist 2025. aasta lõpuks. Ja hetkel Venemaal ja Valgevenes toimuvat jälgides need riskid ei kahane, vaid kasvavad. Seega valmisoleku loomine mitte ainult plaaniliseks, vaid ka mitteplaaniliseks desünkroniseerumiseks Venemaa ühendenergiasüsteemist on meie keskne prioriteet. Valmisolek Venemaa süsteemist eraldumiseks ei ole õnneks üks või null, see kasvab iga päevaga sünkroniseerimise protsessis vajalikke investeeringuid ja tegevusi realiseerides. 2021. aasta lõpuks magan ma juba oluliselt paremini kui täna. Kuigi tänagi saab juba öösel magada.

Varustuskindluse jaoks vajalike uute elektrijaamade rajamise vaates olgu öeldud, 2025. aastal lõpeb  ka kaubandus Venemaa ja Valgevenega, meil ei ole plaani rajada olemasolevate vahelduvvoolu liinide asemel ühtegi ühendust Venemaa (sh Kaliningradi oblast)  ja Valgevenega. Ükski uus jaam ei pea arvestama enda investeeringute tasuvuse arvutamisel ebaausa konkurentsiga Venemaalt.

Eesti tarbijate elektrivarustuskindluse standard

Elektrivõrgud elektrit ei tooda. Elektri tootmiseks on vaja kuskil Euroopa Liidu elektriturul elektrijaama ja piisavat jämedat juhet tarbija juurde. Euroopa ühtse energiaturu vaates on mõistagi oluline regionaalne elektrisüsteemi piisavus, mitte üksnes Eesti elektrisüsteemi piisavus. Eesti on õnneks hästi ühendatud riik, meil on ühendusi teiste ELi riikidega 2050 MW ja hetkel ehitamisel Eesti-Läti kolmas ühendus, mis  lisab veel 600MW. Samas Eesti kõigi aegade tiputarbimine on 1587MW.

Küll aga sätestab elektri siseturgusid käsitlev Euroopa Parlamendi määrus, et igal liikmesriigil peab olema riiklik varustuskindluse standard, mille metoodika on kõikidele liikmesriikidele ühene. Standardiga määrab iga liikmesriik oma elektrisüsteemi piisavuse taseme, mis on võetud eesmärgiks saavutada. Euroopa Liit nõuab turukonkurentsi kaitsmiseks kõigilt riikidelt varustuskindluse standardi olemasolu. Selle eesmärgiks on riigiabiga turukonkurentsi moonutamist piirata ainult olukordadeks, kus tõesti on tarbijate elektriga varustamine ohus.

Meie tuleviku elektrivarustuskindluse tagamine seisab kolmel sambal. Esiteks, eelnevalt kirjeldatud Eesti varustuskindluse standardi kehtestamine. Standard sätestab tundide arvu, kus turu tulemusena ei kata tootmine koos ühendustega siinse tarbimise tipu vajadust. See ei tähenda tulede kustumist, vaid tarbimise juhtimist või Eleringi sekkumist reserve kasutades. Varustuskindluse standardi ettevalmistuste raames läbi viidud uuring soovitab lubada Eestis üheksal (9) tunnil aastas olukorda, kus elektri pakkumine ei kata turupõhiselt täies ulatuses tipunõudlust. Euroopa kontekstis on selline standard tavapära (Näiteks Iirimaal ja Portugalis on 8 tundi). Sotsiaalmajanduslikult oleks absoluutse tasakaalu nõude täitmine ühiskonnale kallim kui väikese puudujäägi talumine üksikutel tundidel. Optimaalne standard leitakse kõrvutades tarbija kulu elektrikatkestusest uue võimsuse investeeringu kuluga.

Teiseks, oleme hetkel koostamas koos Euroopa teiste elektri põhivõrguettevõtjatega üleeuroopalise elektrisüsteemi piisavuse analüüsi (Mid-term Adequacy Forecast ehk MAF). Analüüsides võetakse andmete aluseks kõigi Euroopa Liidu riikide poolt esitatavad riiklikud energia- ja kliimakavad ja tulemused sisaldavad kõigi Euroopa riikide elektrisüsteemi piisavuse indikaatoreid aastani 2030. Kui MAF-i raames leitakse, et Eesti tuleviku elektrivarustus ei vasta varustuskindluse standardile, siis oleme täiendava administratiivse sammuna valmis võimsusmehhanismi rakendamiseks. Varem mainitud vaba turukonkurentsi kaitsmiseks on Euroopa Liidus võimsusmehhanismi rakendamine lubatud viimase õlekõrrena, kui teised turumoonutusi vähendavad meetmed on kasutusele võetud ja varustuskindluse probleem endiselt püsiv.

Seega kolmas samm on võimsusmehhanismi rakendamine, kui teisti ei saa. Võimsusmehhanism on küll viimane abinõu, kui on selge, et tarbimise katmiseks vajalik tootmispiisavus ei ole adekvaatsel tasemel. Aga kõik me peame mõistma, igal medalil on kaks külge. Igasugune täiendav võimsus on hea ja Eleringile meeltmööda. Vahel on jäänud avalikes arutelus tunne, justkui Elering võitleks täiendavate võimsuste vastu. Kindlasti mitte! Aga me mõistame seda medali teist külge, iga täiendav toetusel loodud võimsus lisaks tavapärasele turult tasuvuse saavale tuleb tarbijal maksta kinni,  Eesti ettevõtetel maksta kinni. Toetustel loodavad võimsused vähendavad Eesti majanduse ekspordi konkurentsivõimet.

Kust tuleb elekter?

Kõik see eelnev ei vasta siiski küsimusele, kust siis tuleb elekter süsinikuheitme vabas energiamajanduses. Kogu energiasüsteem 2050. aasta vaates elektrifitseerub. Elekter on peamine energiakandja (sh tööstus, transport etc). Elektrit toodetakse nii hajatootmise kui suurte taastuvallikaid kasutatavate tootmisseadmetega. Tuleb harjuda mõttega, et enamus elektrist meie regioonis tulevikus toodetakse suuresti tuulest (Läänemere potentsiaal 325+ TWh aastas). Oluline strateegiline tegevussuund on siin Läänemere avamere võrgu loomine, millel on kaks eesmärki.  Tugevdada riikidevahelisi ühendusi. Mida tugevamad on ühendused, seda stabiilsem on kogu süsteemi juhtimine ja seda suuremalt alalt on võimalik reserve kasutada. Muuta suurte meretuuleparkide liitumine elektrivõrguga odavamaks. Ehk siinsed merealad uute tootmisvõimsuste loomiseks oleksid konkurentsivõimelised. Loomulikult, mida rohkem turul konkurentsivõimelist tootmist on võrgus, seda parem varustuskindlusele ja Eestis toodetud energia ekspordile.

 

 

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.