Arvamuslugu Postimehes 30.06.2020
Elektrikaubandus Valgevenega lõpeb 2025
Alustan kõige olulisemast. Eesti positsioon on olnud, et elektrikaubandus nii Valgevene kui Venemaaga sh Kaliningradi oblast (edaspidi kolmandate riikidega) lõpeb aastal 2025 koos Balti riikide elektrisüsteemide sünkroniseerimisega Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga. Peale 2025. aastat ei jää Balti riike nende riikide, sh Kaliningradi oblastiga ühendama ühtegi elektriliini ja ei saa toimuma ka mingit elektrikaubandust. See on Balti riikide elektrisüsteemihaldurite vahel kokku lepitud positsioon. Seega eelmisel nädalal lahvatanud elektrikaubanduse tuleviku küsimus peale Astravetsi tuumajaama käiku minemist on, milliseid riske on Balti riigid valmis võtma lähema viie aasta jooksul ehk perioodil 2021-2026. Ja siin on tõesti riski hinnangud ja apetiit Eestil-Lätil võrreldes Leeduga veidi teised. Oleme alalhoidlikumad, ega taha võtta riski, et kaotame elektriühendused kolmandate riikidega enne 2025. aasta lõppu. Tarbijate elektrivarustuskindlus on selleks kaugelt liiga oluline. Astravetsi jaama ehitust ühenduste katkestamine nagunii enam ei peataks, mis võiks olla selle positsiooni ratsionaalsus taotlus. Hoiame küll tuled põlemas ka ilma kolmandate riikide ühendusteta, aga ühenduste läbilõikamise hind on ühiskonna jaoks liiga kallis. Peame mõtlema ka Eesti majanduse konkurentsivõime peale.
Balti riikide energiakoostöö edulugu
Oleme viimased 10 aastat arendanud Eesti energiasüsteemi selge visiooniga muuta meie energiasüsteem lahutamatuks osaks Euroopa ühtsest energiavõrgust, Euroopa ühtsest energiaturust hoidmaks Eesti inimeste kodudes tuled põlemas ja toad soojad. Järgmisel viiel aastal tahame teha seda olukorras, kus lülitame ennast ümber koostööst Venemaa elektrisüsteemiga koostööle Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga, toetades samas Eesti ja Euroopa Liidu kliimapoliitikat. Selle visiooni ellu viimise kõige olulisema järgmise sammuna näeme Eestit 2026. aastal täieõigusliku Mandri-Euroopa elektrisüsteemi osana. Peame selle saavutama, hoides Eesti energiatarbijate kõrget varustuskindluse taset ning toetades riigi majanduse konkurentsivõimet ja kliimapoliitika eesmärke.
Meil on põhjust eelneva 10 aasta kogemuse põhiselt uskuda, et me suudame järgmise viiel aastal teha ära kõik tööd, mis Eesti ja teiste Balti riikide Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga liitmiseks on vajalikud. Oleme koos Balti ja Põhjamaade kolleegidega nii elektri kui gaasi valdkonnas seda korduvalt demonstreerinud. Luues nii ühtse ülepiirilise hästi toimiva elektri- ja gaasituru kui turu toimimiseks vajalikke ühendusi ehitades alates EstLink 2-st ja lõpetades Balticconnectoriga. Balti viimase 10 aasta energiakoostöö on olnud vaieldamatu edulugu. Euroopas ei ole ühtegi teist ülepiirilist energeetika valdkonna pikaajalist poliitilist dokumenti, mis oleks sisuliselt kogu oma ulatuses tähtaegselt realiseeritud, nagu see on sündinud Balti riikide energiaturgude ühendamise plaaniga (BEMIP). Meil on seega tugev alus uskuda, et me suudame Balti riikides energiaalast koostööd teha paremini kui mistahes teine regioon Euroopas.
Rahulik lahutus Venemaa energiasüsteemist
Eelmisel nädalal lahvatas poliitiline ebakõla Balti muidu hästi toimival Balti energiakoostöö rindejoonel. Rindejoon jooksis sealt, kus ta ikka kipub minema, kui me räägime Balti koostöö probleemidest. Ühelpool Eesti-Läti lõpptulemusele orienteeritud pragmatism, teisalt Leedu suurriiklik soov näidata ka mängu ilu siseriiklikuks tarbeks. Seekord siis teemaks Valgevenes ehitatava Astravetsi tuumajaama käivitamise järel elektrikaubanduse tulevik Venemaa ja Valgevenega kuni 2025. aasta lõpuni. Esiteks rõhutan veelkord, aastal 2025 lõpeb kaubandus nagunii. Küsimus on seega viie aasta pikkuses ülemineku perioodis. Ja teiseks, ega elektrit ei osta riigid või valitsused. Küsimus on, kas me laseme venelastel mingis ulatuses ja tingimustel Euroopa elektriturul kaubelda või mitte.
Eesti ja Läti on algusest peale deklareerinud soovi lahutada Balti riikide elektrisüsteem endisest Nõukogu Liidu elektrisüsteemist rahulikul moel, Venemaa ja Valgevene huve arvestades ja mitte konflikti tekitades või nõusid vastu seina puruks loopides. Tülist tühjast keegi meist kasu ei saa. See oli ka põhjus, miks näiteks eelmisel aastal jätsime ära Balti riikide elektrisüsteemide eralduskatse. Tahtsime vältida võimalikku konfrontatsiooni, milleni viiks ühepoolne tegutsemine. Ka lahutus vajab head koostööd. Meie jaoks oli täiesti mõistetav Venemaa kolleegide soov katsetada Kaliningradi elektrisüsteemi toimist ilma Leedu elektriühendusteta, sest Balti riikide eraldumise järel Venemaa süsteemist peab Kaliningrad elektrisüsteem saama iseseisvalt hakkama. Kaliningradis tuleb hoida samuti tuled põlemas. Teatavasti jäi ka eralduskatse küsimuses Leedu teisele seisukohale. Nende seisukoht oli, et Balti riikide eralduskatse tuleb viia läbi nii Venemaa nõusoleku kui mitte nõusoleku korral.
Erimeelsusi eralduskatsega ei olekski põhjust eraldiseisvalt enam mainida. Kes see vana asja ikka meelde tuletab. Aga see kirjeldab hästi Astravetsi tuumajaama järgse elektrikaubanduse korralduse valguses Leedu erinevat riski-apetiiti elektrisüsteemi eraldamisel võrrelduna Eesti ja Läti positsiooniga. Meie ei soovi tulega mängida, sest elektrivarustuse tõrgeteta tagamine on selleks kaugelt liiga oluline. Kui ei ole elektrit, ei ole midagi! Me teame, et risk võrdub mõju korda tõenäosus. Vastuolude eskaleerumise tõenäosus ei pruugi olla väga kõrge, aga nende võimalik mõju oleks väga suur. Kui Astravetsi tuumajaama käiku andmise järel lõpetame kaubanduse kolmandate riikidega, st Venemaa ja Valgevenega (ja me ei pea võimalikuks olukorda, kus Mandri-Venemaa ja Valgevene kaubandus lõpeb, aga Kaliningradi oblastist tuleb elekter ilma igasuguse täiendava tasuta mühinal sisse) ja selle peale meie idapoolsed partnerid otsustavad elektriliinid võtta tööst välja, kui neile kasutud, siis oleme keeranud ühe käki kokku. Hoiame küll ilma Venemaa ühendusteta tuled põlemas, aga hind ja töökindluse tase tarbijatele saavad olema palju ebasoodsamad. Seega me mõistame Leedu muret Astravetsi tuumajaama ohutuse osas, aga me näe, et elektrikaubanduse lõpetamine Venemaa ja Valgevenega 2020. aasta sügisel, kui Astravetsi jaam juba käiku antakse, peataks tuumajaama ehituse, vaid toob kuni 2025. aastani kaasa ainult riski kaotada Balti riike Venemaa ja Valgevenega ühendavad üheksa elektriühendust ilma meie lõpliku valmisolekuta selleks.
Miks me kardame ühenduste kaotamist? Venemaa võrk on ehitatud tänaseks Balti riikidest sõltumatuks. Meil ei ole kahtlust, et ka Venemaa vaatab olemasolevaid liine täna loogikas: kui ei ole kaubandust, ei ole ka liine vaja. See on põhjus, miks täna kaubandus peab kuni 2025. aastani Venemaaga säilima, isegi kui Venemaa elekter tekitab ebaausat konkurentsi Balti elektriturul.
Elu siin Maarjamaa Leedu seaduste järgi
Kui ma juba võtsin Balti energiakoostööst kirjutada, siis on kasvavalt esile kerkimas üks laiem probleem, millest ei saa üle ega ümber ja mis häirib Eesti ja Läti insenere, ametnikke, poliitikuid ja teisi seotud osapooli kasvavalt Balti energeetikaalases koostöös. Ja nimelt, elu Leedu seaduste järgi. Eelnevalt sai juba kahte juhtumit maininud, kus sisuliselt meie Leedu kolleegid lukustasid ennast seadustega jäigale positsioonile ja kogu koostöö on käinud selle ümber, kuidas me kõik koos saaksime Leedu seadusi täita. See ei ole hea koostöö alus. Nii on see olnud Astravetsi tuumajaama töösse tuleku järgse elektrikaubanduse reeglistikuga, Leedus on seadus, kaubandus peab lõppema. Punkt. On see siis mõistlik või ei ole. Nii oli see ka Balti eralduskatsega. Me peame seda tegema, kuna Leedus on see nii sätestatud. Aga tegelikult oli nii ka sünkroniseerimisel Mandri-Euroopaga. Teatavasti soovisid Eesti ja Läti kaaluda ka sünkroniseerimise võimalust Põhjamaadega. Mis oleks paljudes aspektides meie hinnangul olnud kaalumist väärt. Aga Leedus oli jälle seadus, sünkroniseerida tuleb Mandri-Euroopaga ja punkt. Mäletatavasti arutelu jõudis sinnani, et eelmine ametis olev Leedu president teatas, et kui Eesti ja Läti ei nõustu, siis ühendab Leedu ennast teistest Balti riikidest lahti ja sünkroniseerib ennast üksinda Mandri-Euroopaga. Andsime terve mõistuse, regiooni koostöö ja julgeoleku võtmes järgi. Kahjuks on sama olnud ka Klaipeda veeldatud maagaasi terminaliga seotult, kus Leedu ostis ühepoolselt terminali ja nüüd on soov osa kulusid lükata ka Eesti, Läti ja Soome tarbijate kanda. Millega me ei saa nõustuda ja mille tõttu Leedu jäi kahetsusväärselt välja 1. jaanuarist 2020 alustanud Soome-Eesti-Läti ühtselt gaasiturult. Ja on mitmeid väiksemaid, tehnilisi näiteid, kus on kahetsusväärselt kordunud sama muster.
Kokkuvõttes, Balti riikide energiasüsteemi ja –turgude arendamine on olnud edulugu. Edulugu peab jätkuma viisil, kus kõik osapooled istuvad avatud positsioonidega laua taha, leidmaks kogu regioonile parim lahendus, mis arvestab kõigi partnerite huve ja riski tolerantsi. Astravetsi tuumajaama järgse elektrikaubanduse korraldamise osas oli meil tehniliselt kokku lepitud kompromiss olemas juba veebruaris. Saavutatud kokkulepe oleks respekteerinud Leedu seadust, vähendanud ca poole võrra Venemaalt-Valgevenest Balti riikidesse jõudvat elektrikaubandust, aga selle siiski säilitanud koos 7-8€/MWh võrgutasuga, mis oleks vähendanud ebaausat konkurentsi ja toetanud Balti riikide elektritootjate konkurentsivõimet ja investeeringuid.