Kust tuleb Eestis elekter 2030?

Arvamuslugu 02.06.2019 Postimehes.

Viimasel ajal on minult palju küsitud, kust tuleb elekter, kui Narvas elektrijaamad kinni pannakse? On selge, et ülekandeliinid elektrit ei tooda ja elektri tootmiseks peab olema kusagil samal elektriturul elektrijaam. Ning ühendused elektrijaamast tarbimiseni tuleb ehitada piisavad elektri ära ja kohale transportimiseks. Olgu kohe öeldud, et Eesti elektrisüsteem ei ole enam ammu ainult Narva elektrijaamade põhine ja meie kliimaeesmärke silmas pidades ei ole Eesti elektrivarustuskindluse tulevik  põlevkivielektrijaamad. Kahetsusväärne avarii maikuus Narva lähedal Balti alajaamas, kui see oleks isegi omanud mõju Eesti Energia elektrijaamade tööle, ei kujutanud riski Eesti elektrisüsteemi kui terviku talitusele. Ühe tootja, ühe elektrijaama risk Eesti elektrivarustuskindlusele on tänaseks aktsepteeritaval tasemel. Viimasel ajal on Eesti tarbimine olnud 800 megavati juures, Narvas on toodetu sellest 400MW ümber

Seega Eesti tarbija elektrivarustuskindluse analüüsimisel tuleb vaadata laiemat elektritootmise-ülekandeliinide pilti kui ainult Eesti Energia elektrijaamad või Eesti. Teeme seda tihedas ja igapäevases koostöös teiste Euroopa eleringidega. Koostöös koostatud tõenäosuslik ja deterministlik analüüs näitavad Eesti varustuskindluse aktsepteeritavat taset kuni aastani 2025. Kuskil Euroopas  on elektrijaam ja traadid on piisavalt jämedad, et see elekter jõuaks Eesti tarbijani. Ka konservatiivsete eelduste puhul (Narva elektrijaamade vanad plokid on kõik tööst väljas) vastab Eesti varustuskindluse tase Euroopas levinud standarditele. Emotsioonid võivad küll olla, analüüsid räägivad selget keelt. Lihtsalt ajalooliselt on elektrisüsteemis olnud elektritootmisesse üle investeeritud. Sisuliselt on see „üleliigne rasv“ nüüd viimase 10 aastaga süsteemis maha joostud. Tarbijale on see hea uudis, tarbija on selle maksnud alati otse või kaudselt kinni.

Eesti eesistuimise ajal suuresti kokkulepeteni jõutud Puhta Energia paketi põhiselt tehtav uus liikmesriikidele siduv elektrivarustuskindluse analüüs saab valmis 2020. aastal  ja siis saame öelda parima teadmise 2030. aasta kohta ja vajadusel rakendada täiendavad meetmed, kuid ainult energiapõhine elektriturg ei taga Eesti tarbijale piisavat varustuskindluse taset. Välistada ei ole põhjust siin ühtegi lahendust, olgu selleks siis strateegilise reservi loomine või võimsusturg. Kaalumisel tuleb aga arvestada, et tarbija peab maksma nende täiendavate meetmete arve.

Sama medali kaks külge: kõrgem varustuskindlus, kõrgem hind.

Esimene küsimus, kui me räägime Eesti elektritarbija elektrivarustusest, on küsimus, et kas Eesti tarbijat varustav elektrijaam peab olemas Eestis või võib see olla Lätis? Toiduainete varustuse puhul oleme valmis aktsepteerima olukorda, kus Eesti toiduvarustus põhineb globaalsel toiduainete turul. Sest nii on mõistlikum. Sama kehtib ka elektri puhul. Mida väiksem on elektrisüsteem, seda ebaefektiivsemad on investeeringud elektritootmisesse ainult konkreetse riigi tarbimiskoormust arvestades. Eesti elektrisüsteemis on tarbimiskoormus olnud viimase nelja aasta arvestuses keskmiselt ainult 12 protsendil aasta tundidest kõrgem kui 1200 megavatti. Orienteeruvalt 600 MW tootmisvõimsust hinnangulise maksumusega poole miljardi alla saaks aasta 8760 tunnist kasutust kõigest 1100 tunnil või vähem. Seega on siin Eesti jaoks üks oluline ja suure hinnasildiga valiku koht. Kas me läheme edasi strateegiaga, et integreeritud turgu ja ühendusi on tore omada, kuid igaks juhuks peab olema kogu tootmisvõimsus olemas enda „tagahoovis“. Sellise käsitluse korral maksaks tarbija turupõhiste investeeringutega võrreldes ligikaudu pool miljardit eurot enam. Seda olukorras, kus Valga tarbija jaoks tagab elektrijaam Lätis parema varustuskindluse, sest peamine pudelikael kuni 2025 Eesti-Läti elektrisüsteemis asub hoopiski Narva ja Tartu vahel.

Eleringi töö on tagada tarbija varustuskindlus mõistliku hinnaga. Mida väiksemas piirkonnas, mida suuremat turvalisust soovime, seda kallim see tarbijale tuleb. Igal medalil on kaks külge ja neist tuleb rääkida koos. Mis iganes asja me siin Eestis tahame teha, mis Euroopa energiaturul ei ole tasuv, tuleb see tarbijal maksta kinni. Ei saa samal ajal energiaturul mitte tasuvat elektrijaama ehitada ja öelda, et tahame majandusarengut toetavat elektrihinda. Või siis tuleb meil solidaarselt ühiskonnana see ebaefektiivsus tööstuse eest kinni maksta. Varustuskindluse standard on seega tasakaalu akt mõistliku varustuskindluse taseme ja kulu vahel ühiskonnale. Kindlasti iga sotsiaalmajanduslik analüüs ütleb, et Eesti ühiskonnale on kasulikum madal elektri hind kui kallis, sest enamus täiendavast kulust, mida maksaksime kallima elektri eest, ei jääks Eestisse, vaid liiguks Eestist välja.

Eelnevalt kirjeldatud majanduslikust mõistlikkusest lähtuvalt oleme öelnud, et Euroopa Liidu ja Euroopa Majandusühenduse riigid Eesti tarbija elektri varustuskindluse seisukohalt on aktsepteeritavad. Oleme investeerinud sadu miljoneid riikidevaheliste ühenduste ehitamisse ja integreerinud enda elektrituru Euroopa elektrituruga. Näiteks hetkel meil on Läti suunalisi elektrisüsteemi investeeringuid töös ca 400 miljoni ulatuses. Tehes samas väga selge valiku – Vene elekter ei ole aktsepteeritav. Venemaa mõju, ka kaubanduslik mõju meie elektrimajanduses peab lõppema. Selleks oleme leppinud kokku Balti riikide elektrisüsteemi sünkroniseerimise Mandri-Euroopaga. Tänase kokkuleppe järgi ühtegi elektriühendust Venemaa ja Valgevenega ei jää peale sünkroniseerimist Mandri-Euroopaga. Miks? Sest me ei näe perspektiivi Euroopa Liidu ja Venemaa-Valgevene elektriturgude tööle seadmiseks samade reeglite alusel. Kui ei ole aga kaubandust, siis ei ole mõtet ka ühendusi ehitada. See on ka põhjus, miks täna kaubandus peab kuni 2025. aastani Venemaaga säilima, isegi kui Venemaa elekter tekitab ebaausat konkurentsi Balti elektriturul. Mul ei ole mingit kahtlust, et ka Venemaa vaatab olemasolevaid liine juba täna samas loogikas: kui ei ole kaubandust, ei ole ka liine vaja.

2025 lõpeb ebaaus konkurents Venemaa/Valgevene tootjate poolt. Seni peame leppima sellega, et siia jõuab Vene elekter. Selle mõju on aga väga suuresti ülehinnatud. Kui Baltimaades ja Põhjamaades toodeti 2018. aastal ligikaudu 420 TWh elektrit, siis kolmandatest riikidest imporditi (Leedu ja Soome kaudu) 13,3 TWh ehk ca 3%. Seetõttu ei omaks selle impordi lakkamine väga märgatavat mõju Baltimaade ja Põhjamaade elektri turuhinnale.

Eesti elektrijaamu ei pane kinni mitte ebaaus konkurents Venemaalt (mis kindlasti ei ole aktsepteeritav), vaid nende jaamade suutmatus tegutseda energiaturul, mille reeglistik on loodud meie enda 2030/2050 kliimaeesmärkide saavutamiseks. Ja siit lähtekoht tulevikku, Elering vaatab Eesti energiaturgu, energiasüsteemi Eesti Riiklikus Energia- ja Kliimakavas seatud eesmärkidest lähtuvalt. Energiapoliitika ei ole väärtustevaba ja kliimapoliitika eesmärgid on midagi sellist, mida tuleviku energiasüsteemi töö kavandamisel võtame arvesse vähendamaks Eesti energiasüsteemi süsiniku jalajälge.

Turupõhised lahendused

Mida rohkem on Eestis turupõhiseid elektrijaamu, seda parem. Oleme kogu aeg töötanud, muutmaks elektrijaamadele Eleringi võrguga liitumist lihtsamaks, odavamaks, kiiremaks läbi paindliku liitumise ja standard liitumisseadmete ette ostmise. Mõistame, et elektrit toodavad elektrijaamad, mitte elektriliinid.

Sest kõige paremad elektrijaamad on turupõhiselt ehitatud elektrijaamad. Keegi ei keela täna Eestis elektrijaamu ehitada. Ei ole plaanikomitee luba vaja elektrijaama ehituseks. Vastupidi, palun ehitage! Aga ärge küsige subsiidiume. Eesti tarbija ei suuda maksta kinni võimsusi, mis oluliselt muudaks tootmise-tarbimise tasakaalu Euroopa Liidu energiaturul. Võiksime käsitleda, et ühendused ja turgude integratsioon ei loo meile mitte impordi võimekust, vaid ekspordi võimekust. Ja see, et Eesti Energia, Eesti Gaas, Alexela ja teised turuosalised on läinud aktiivselt regiooni energiaturule, on hea ja ainuvõimalik strateegia, mida tuleb toetada.  Näeme energeetikasektorit kui tugeva kasvupotentsiaaliga ekspordisektorit Eestis, mis loob töökohti ja heaolu palju enam kui sisenõudluse põhiselt seda kunagi teha saaks. Ja seda kas lihtsalt energiat müües või hoopis tehnoloogilisi lahendusi pakkudes ja taastuvallikate kasutamisest tekkivat lisandväärtust müües.

Olen kuulnud palju retoorikat, et tuleviku elektrihinnad on Eestis kõrged ja elektri nõudlus suurem kui pakkumine. Ma ei tea seda. Kui keegi seda aga usub, siis see on õige koht investeerimiseks. Kõige parem väljund oma usu tugevuse kinnitamiseks on selle vastu enda raha investeerimine. Ja Eestist väljas tundub seda usku olevat. Põhjamaades paistab turupõhiseid investeeringuid tulevat gigavattide kaupa tuule- ja päikese jaamadesse sisuliselt ilma toetusteta (viimased oksjonid Põhjamaades on toonud päikese/tuule toetused tasemele 2-3 €/MWh’st). Olgu öeldud, et Eesti tiputarbimine on 1,6 GW.

Alternatiivsed elektrivarustuse stsenaariumid

Elering ei näe ühtegi tõenäosuslikku sündmust, mis võiks viia Euroopa elektrisüsteemi ja -turu lagunemiseni. Sellegipoolest vaatame me lisaks tavapärasele üleeuroopalisele tootmise- ja võrgupiisavuse analüüsile täiendavaid elektrivarustuse stsenaariume Eestis, kui peaks juhtuma midagi ebatõenäosuslikku, ja valmistame Eesti elektrisüsteemi ette nendega hakkama saamiseks.

Esiteks, oleme käsitlenud eraldi Balti sünkroonala tekkimise stsenaariumi, kus Balti riikide sünkroontöö Venemaa ühtse energiasüsteemiga on kiiresti ja kokku leppimata lõppenud. Sellises olukorras peab kogu Balti elektrisüsteem töötama tänasel kujul edasi ja kõigi tarbijate elektrivarustus peab olema kaetud. Sellist olukorda ei saa välistada.

Teiseks, Balti hädaolukorra toimepidevuse stsenaarium – Balti riigid on tegutsevad eraldi sünkroonalana ja rünnaku või muu taolise sündmuse tõttu kaotame ka kõik alalisvooluühendused teiste regioonidega (Eesti-Soome, Leedu-Poola ja Leedu-Rootsi ühendused). Sellises olukorras peab olema kaetud kodutarbimine, elutähtsa teenuse ning üldhuviteenuse tarbimine. Tööstuse tarbimise katmine ei jää tagatuks. Selline stsenaarium on vähe tõenäoline.

Kolmandaks, Eesti elutähtsa teenuse stsenaarium – Eesti on jäänud täiesti üksi, lisaks ühenduste katkemisele Soomega (2 Estlink kaablit), Venemaaga (3 vahelduvvoolu ühendust) on katkenud ka ühendused Lätiga (2+1 vahelduvvoolu ühendus). Sellisel juhul ei taga me võimalust panna igal ajahetkel kodudes kütte elektrikerisega saun. Selline stsenaarium ei ole tõenäoline.

Teostatud analüüsi alusel on ka kõigi kolme ebatõenäolise stsenaariumi puhul varustuskindlus tagatud kuni 2029. aastani.

Varustuskindluse standard

Tarbija jaoks on ükskõik, kas elektrit ei ole tal kodus sellepärast, et pole elektrijaama, ülekandesüsteem või jaotusvõrk ei tööta korralikult. Elektri varustuse eesmärk on hoida tarbijal tuled põlemas. Seega tähtis on tagada elektrisüsteemi kui terviku talitlus viisil, mis hoiab tarbijal tuled põlemas igal ajahetkel.

Miks see on oluline? Sest samavõrra kui nt uued tootmisvõimsused, võib olla lahendus ka tarbimise juhtimine või salvestustehnoloogiad. Miks mina ei ole võimsusturu fänn? Sellepärast, et võimsusturg on oma olemuselt samasugune toetusskeem nagu hetkel taastuvenergia toetus, mida me kogume tarbijatelt 80 miljonit eurot aastas, et maksta tootjatele. Selle subsiidiumi andmine konventsionaalsetele elektrijaamadele võtab võimaluse efektiivsetel uutel tehnoloogiatel ja ärimudelitel tulla energiaturule. Aga kokkuvõttes olgu siiski üle korratud, et kui me kehtestame varustuskindluse standardi ja 2020 teostatav üleeuroopaline tootmise ja võrgu analüüs näitab võimalikku tundide arvu, kus  kasvõi 1 MW jääb tarbimise katmisest puudu, siis tuleb kaaluda võimalust teha täiendavaid investeeringuid paindlikesse ressurssidesse, nagu juhitavad tootmisvõimsused, juhitav tarbimine või salvestusvõimsused. Rumalus oleks selliseid lahendusi välistada.

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.