Taavi Veskimägi, Tomas Jermalavicius
Artikkel ilmus 17.04.2018 Postimehes.
Tuleviku energiasüsteemides on elektril mängida võrreldes tänasega oluliselt suurem roll. Eriti kehtib see riikide suhtes, kellel endal puuduvad arvestavad fossiilkütuste varud. Nagu näiteks Balti riigid. Võib öelda, et juba täna, aga veel enam viie aasta pärast oleme olukorras, et kui ei ole elektrit, ei ole midagi. Ühiskond lakkab toimimast. Euroopa elektrisüsteemi vastu suunatud ründe tulemusel elektrisüsteemi kustumist tekkivat kaost kirjeldab üsna realistlikult Marc Elsberg oma trilleris „Balckout: Tomorrow Will Be Too Late“. Ei ole mobiilivõrku, raha, toimivat kaugkütet ega vee ja kanalisatsioonivõrku. Tekib kaos. Ja see teeb elektrisüsteemi ründamise väga atraktiivseks potentsiaalsetele ühiskonda destabiliseerida ihkavatele isikutele.
Seega riigi suutlikkus kontrollida oma territooriumil asuva elektrisüsteemi talitust on muutunud riigi toimimise üheks oluliseks alustalaks ja sellest lähtuvalt kõrgendatud avaliku huvi objektiks. Uurimaks Eesti ja teiste Balti riikide elektrisüsteemide talitluskindlust ühendatuna Venemaa Ühtsesse Energiasüsteemi, viis Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) analüüsimeeskonnal läbi uuringu Balti riikide lahtiühendamisest Venemaa elektrisüsteemist ja liitumise kohta Kesk-Euroopa või Põhjamaade sagedusalaga.
Uuringu põhijäreldusena võib tuua, et sünkroonala vahetus on Balti riikide jaoks geopoliitilistel põhjustel hädavajalik. Meie elektrisüsteemi lahti ühendamine Venemaast ja kõikehõlmav integratsioon Läänega, sh energiavõrkude liitmine Lääne-Euroopa vastavate süsteemidega on järgmine pikk samm teel idast ära, läänega kokku. Sisuliselt on see järgmine samm sammude reas liitumisel Euroopa Liidu, NATO, OECD, rahaliidu ja teiste võrgustikega, mis tagavad Eesti huvide arvestamise parimal moel. Ka selle sammu tähendus on palju laiem, samuti nagu seda oli näiteks euroalaga liitumine, mis ei olnud ainult majandus- ja rahanduspoliitiline, vaid omab laiemat julgeolekupoliitilist, Euroopa poliitikas osalemise ja ühtsesse väärtusruumi kuulumise tähendust.
Samal ajal toob RKK uuring välja, et Euroopa Liidu mõningaid osiseid iseloomustab halvenev siseriiklik poliitiline õhkkond – enim valmistavad muret institutsioonide iseseisvuse õõnestamise ning õigusriigi aluste kõikumise trendid. See omakorda võib nõrgestada Euroopa Liidu ühtekuuluvustunnet ja vastastikust solidaarsust, pakkudes samal ajal võimaluse Venemaale sekkuda, oma mõjuvõimu suurendada, kasutada “aktiivmeetmeid” ning “jaga ja valitse” põhimõtteid. Me vajame sisemist kindlust, et meie elektrisüsteemi stabiilsuse garantiiks olev sõltuvus Euroopa partneritest püsib ka poliitiliselt kindlatel alustel.
On kostnud hääli, et milleks meile ikka see desünkroniseerimine. Balti riikide ja Venemaa-Valgevene elektrisüsteem on nii omavahel seotud, et kõigi osapoolte huvi on selle häireteta töö. Piltlikult öeldes, naabrile probleeme tekitades on probleemid ka enda hoovil. Jah, see oli ajalooliselt nii, kuid tänaseks on vastastikkune sõltuvus suuresti kadunud. Venemaa on oma elektrisüsteemid ehitanud Balti riikide neutraalseks, nende elektrisüsteem ei ole enam Baltimaade-suunalistest elektriühendusest sõltuv.
Nõukogude perioodil olid Baltimaade ja Venemaa võrgud rajatud teineteisest vastastikku sõltuvaks – üks osapool poleks suutnud võrku ilma teise toeta kvaliteetselt hallata. Venemaa vaatevinklist oli Baltimaid vaja kahe regiooni – Peterburi [Leningrad] ja Kaliningrad – varustuskindluse tagamiseks. Peterburi jaoks oli ühenduvus Venemaa keskse elektrisüsteemiga (UPS) Moskva piirkonnas vähemalt osaliselt tagatud läbi Baltimaade ning Kaliningradi puhul oli Baltikum sajaprotsendiliselt selle ühenduse tagaja. Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist on Venemaa ülekandevõrke metoodiliselt selle nimel arendatud, et need kaks süsteemi nõrka kohta elimineerida. Ja 2018. aasta lõpuks on nad selle suuresti saavutanud nii Venemaa põhiterritooriumi kui Kaliningradi oblasti osas.
Tänavu märtsis lasti Kaliningradis käiku kaks uut elektrijaama, mõlemad võimsusega 160 MW. 2020. aastaks rajatakse veel kaks sarnast jaama. Tänaseni koosnes Kaliningradi tootmisvõimsus kahest 450MW jaamast, mis on eduka sagedusekontrolli tarbeks liiga suured. Uute elektrijaamadega saavutab Venemaa valmisoleku sujuvaks sagedusekontrolliks juhuks, kui Kaliningradi regiooni võrke opereeritakse isoleerituna; samuti on neil valmisolek katta Kaliningradi nõudlus vaid kohalike ressurssidega juhul, kui mõni tootmisüksus langeb rivist välja. Kaliningradi tarbimine tipphetkel on ligikaudu 800MW. Täiendava garantiina iseseisva kütusetarnekindluse saavutamiseks Kaliningradi LNG terminal 2018. aasta lõpuks.
Samuti on Venemaa viimastel aastatel tugevdanud jõudsalt võrke sise-Venemaal eesmärgiga tagada elektri ülekanne otse, lootmata Baltimaade ja Valgevene võrkudele. Viimaseks sammuks nende tegevuste rivis on 2017. aasta lõpus käiku lastud 330 kV ülekandeliin, mis ühendasid kaks Venemaa territooriumil asuvat ja varem üle Valgevene võrgu ühendatud alajaama. Seega rajati võrguühendus, mis on juba füüsiliselt Baltimaade ja Valgevene territooriumilt väljas.
Vastastikuse sõltuvuse kadumine loob Venemaale võimalused elektrivõrkude ründamiseks strateegilistel eesmärkidel sunni avaldamiseks või ebastabiilsuse külvamiseks. Me peame tegutsema selle nimel, et meie võrgud – toimides sünkroonis Mandri-Euroopaga – on ühtlasi tõhusalt kriitilise energiataristuna kaitstud. See hõlmab mh küberjulgeolekut, aga ka füüsilist kaitset sabotaažiaktide vastu ning kiirreageerimisvõimekust julgeolekuintsidentide puhul. Seega – kui üheltpoolt on Baltimaade võrkude sünkroniseerimine osa ühisest EL-i Energialiidu loomisest, siis meie võrkude kaitsmine hübriidohtude, sh Venemaalt lähtuvate eest – vajab ka tugeva Euroopa [Julgeoleku- ja] Kaitseliidu olemasolu.
Ka Baltimaad on metoodiliselt astunud samme vastastikuse sõltuvuse vähendamiseks. Tänaseks on tellitud ning juba ka valmis ehitatud mitmed piiriülesed ühendused Põhjala ja Kesk-Euroopa suunal. Kõik uuena ehitatud elektrijaamad peavad olema tehniliselt valmis selleks, et süsteemi tasakaalustada ka ilma idapoolse naabri abita. Ning Baltikumi-siseste võrguühenduste tihendamine on omakorda loonud võimaluse piisavaks põhja-lõuna- suunaliseks transiitliikluseks ilma Venemaa võrgu vahenduseta.
Lisaks piiriüleste ühenduste rajamisele Põhja- ja Kesk-Euroopa suunal on Balti riikide süsteemihaldurid astunud samme selle nimel, et tõsta võimekust elektrisüsteemi reaalajas juhtida ilma Vene elektrisüsteemi mõjuta. Ühe sellise sammuna on Baltimaade süsteemihaldurid ette valmistamas testi Baltimaade võrkude toimimisest ühise, isoleeritud sünkroonalana. Selle testiga peaksime selgitama Baltimaade elektrisüsteemide võimekuse toimida eraldiseisvana Venemaast ning ühtlasi määratlema täiendavat arendamist nõudvad vajadused.
Energeetika on pidevalt olnud Venemaa meelistööriist oma geopoliitilise mõju rakendamisel, seni valdavalt fookusega gaasil ja naftal. Kuid teisalt võivad nii elektritootmine, -kaubandus kui ka ülekande- ja jaotusvõrgud olla osaks hübriidsõja strateegiast, nagu me oleme juba näinud Ukrainas.
Seni kuni töötame osana Venemaa ühtsest elektrivõrgust, oleme igapäevaselt silmitsi maandamata süsteemse riskiga. Elektrisüsteemi sagedust Eestis kontrollib Venemaa. Piltlikult öeldes istume kõik ühes bussis, kus juhitoolil on Venemaa ning tema kontrollida on nii rool, gaas kui ka pidur. Nemad otsustavad, kuhu parasjagu keerame, millal peatuse teeme ning keda ja millal bussist väljuda lastakse. Me ei taha enam olla reisijad selles bussis, kuna meil puudub tänaseks USALDUS bussijuhi suhtes.
Balti riikide eraldi elektrisüsteemi loomine on võimalik, kuid selle haldamine on palju keerukam ja kallim. Seepärast tuleb liituda nende riikide elektrisüsteemiga, kes jagavad meiega samu väärtusi ja arusaama maailmaasjadest. Väikeses elektrisüsteemid iga võimalik elektrijaama rike omab tohutut süsteemset mõju ning võib isegi ohustada süsteemi tervikuna. Isoleeritud Baltimaade süsteemis tähendaks näiteks Narva elektrijaamade võrgust väljalangemine märkimisväärset sageduse langust. Samas suures süsteemis nt tänases Venemaa süsteemis on Narva jaama kadumise mõju sisuliselt olematu, kuna mastaapsus annab süsteemile vajalikku inertsi.
Oluline on rõhutada, et Baltimaade elektrisüsteemide viimine Venemaa sageduselt Euroopa sagedusele ei ole mitte midagi erakorralist ega unikaalset. 1995. aastal lahkusid Venemaa süsteemist Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari. Mõned aastad hiljem – 2002 – astusid sama sammu Bulgaaria ja Rumeenia.
Kokkuvõttes on täna kõige olulisem, et oleme Balti riikide vahel jõudnud üksmeelele Kesk-Euroopa elektrisüsteemiga sünkroniseerimise vajalikkuse osas. Me peame suutma seda üksmeelt säilitada, et seista vastu ükskõik millistele potentsiaalsetele katsetele Venemaa poolt saboteerida meie tegevust Euroopaga sünkroniseerimise nimel.
