Artikkel ilmus 26.01.2018 ajalehes Postimees.
Juhtimine ei ole väärtuste vaba tegevus. Juhtide ülesanne on kaitsta oma organisatsiooni tegevuse aluseks olevaid väärtusi. Seega on tippjuhtide kohustus, mitte ainult õigus osaleda avalikus arutelus – kuidas ühiskonda korraldada palju laiemalt kui ainult enda ettevõtte otsestes majandushuvides. Riigi juhtimise võimekus on kõigi ühiskonna liikmete juhtimiskompetentside summa.
Näiteks Eesti Tööandjate Keskliit on valimiste eel avaldanud oma vaate järgmises valimistsüklis ühiskonnas ees seisvatele väljakutsele, millele erakonnad peaks keskenduma. Ja eeldatavasti nii ka sellel korral. Nii on sisulised Eesti ettevõtted löönud kollektiivselt kaasa poliitilise päevakorra kujundamisele ühiskonna. Kuid mitte ainult kollektiivselt, vaid ka personaalselt peavad Eesti tippjuhid võtma julgemalt sõna ühiskonna ees seisvate valikute osas. Maailmavaatelise seisukoha avaldamine ei ole ainult poliitikute ainuõigus või kohustus. Sellel kevadel pannakse poliitiliste erakondade poolt paika sisulised plaanid järgmise valimistsükli, 2019 -2023 eesmärkide osas, mis on need väärtused ja ilmavaade, mida meie ettevõtted ja neid esindavad juhid soovivad näha? Mida me teame üldse meie tippjuhtide maailmavaatest? Ettevõtted ei saa asetada ennast väljapoole sotsiaalseid muutusi.
Olen Eesti poliitika, sh majanduspoliitika päevakorra kujunemist jälgides tihti leidnud ennast küsimas, kas minul ettevõtte juhina on üldse õigus või pigem isegi vastutus osaleda poliitika kujundamises ilma parteipoliitikas kaasa löömata ja ühtegi erakonda kuulumata? Tean, et sama küsimus on veel paljudel juhtidel. Lisaks hirmule kahjustada enda ja enda ettevõtte otseseid majandushuvisid ajendatuna mõtteviisist, mida ilmestavad Villu Reiljani kunagised sõnad „igaüks jäägu oma liistude juurde“.
Võim ei anna automaatselt mõju. Mõju põhineb usaldusel ja see tuleb välja teenida. Tippjuhid ei esinda ennast, vaid laiemalt ettevõtte väärtusi ja hoiakuid. Muidugi mitte maailmavaadet. See on igal inimesel oma. Aga kindlasti ei saa ükski hea tippjuht kanda teisi väärtusi, kui tema juhitava organisatsiooni omad. Mõneti on tema ülesanne koondada organisatsiooni mõtte. Seega avalikus arutelus tasuks kuulata, mida meie ettevõtete juhid ütlevad. Mida väiksem on esindusdemokraatia sisuline legitiimsus, seda olulisem on riigi elu korraldamisel pidevalt kuulata, mida erinevad ühiskonna osapooled ütlevad. Riigi juhtimine on alati tasakaalu akt.
Teema on õhus globaalselt. Nii käsitles küsimust detsembri alguse Economist, küll enam omanike õiguste nurga alt ja suurte avalike ettevõtete puhul. Mind ennast ajendas kirjutama juba augustikuine New York Times’i artikkel USA äriliidrite käitumisest Charlottesville rahutuste järgselt. Lääne korporatiivmaailma trende seab paljuski USA äriliidrite käitumine. Augustis peale Charlottesville toimunud valgete natsionalistide marssi ja rahutusi ning Trumpi reaktsiooni mitte mõista üheselt hukka valgete rassismi, tegid USA äriliidrid tugeva sotsiaalse, märgilise sisuga sammu. Suuremad USA ettevõtete juhid astusid tagasi president Trump’i poolt moodustatud majanduspoliitika nõunike kogust. Mis puhul ja kas Eesti äriliidrid oleks valmis sellist sammu astuma?
Antud samm kinnitas minu jaoks ilmekalt arusaama, et ükski ettevõte, kes tahab olla majanduslikult edukas – värvata töötajaid, müüa kaupu, teha koostööd partneritega ei saa ennast asetada sotsiaalsest keskkonnast välja. Ja vajadusel tuleb mitte ainult neid reegleid jälgida, vaid ka kaitsta. Vajadusel ka võimu vastu. Selles peegeldubki ettevõtete ja ettevõtte juhtide sotsiaalne vastutus. Esmane ei ole minu jaoks mitte ettevõtete sotsiaalne vastutus nagu me seda teame – toetada keskkonda, puudust kannatavaid peresid, panustada kogukonna arengusse või muud sellist. See on elementaarne ja kaudselt suunatud ikka sellele, et suurendada oma ettevõtte kasumlikkust, tugevdada brändi ja olla nähtav. Selline sotsiaalne vastutus põhineb ettevõttemajanduses tuntud agendi teooriale. Ettevõttel on ainult üks eesmärk maksimeerida omaniku tulusust. Ehk viidates Milton Friedman’ile – ainuke ettevõtte vastutus on vastutus omaniku ees teenida kasumit. Ettevõtte juhid on omanike agendid, kes viivad nende tahet ellu. Mulle endale tundub üha enam, et see on nii aga mitte ainult. Ettevõtetel on laiem roll ühiskonnas kanda, kui ainult omanikule kasumit teenida. Enamuse töötajate jaoks on töö ja eraelu piirid hägustumas. Ei ole tööelu, ja eraelu, vaid töö ongi elu, ja elu ongi töö. Me naudime seda, mida me teeme ja see motiveeribki meid töötama. Seega ettevõte peab lisaks tulule omanikule pakkuma ka sotsiaalset, professionaalelt inspireerivat keskkonda näiteks enda töötajatele. Vastasel korral nad hääletavad lihtsalt jalgadega.
USA ärijuhtide protest Trumpi poliitika vastu seoses – tolerantsi, võrdse kohtlemise, kaasamise ja vähemustesse suhtumisega oli sellise maailmapildi demonstratsioon. See oli otsus konfliktses olukorras, kus tuli langetada valitseva poliitilise võimu tolereerimise (eeldatavalt nende juhitavatele ettevõtetele kasulik) ja iseenda ning enda töötajate hoiakute, väärtuste ja kultuuri vahel. Ettevõtte töötajad ootavad enda juhtidelt lisaks töö korraldamisele ka võimet olla maailmavaateliseks teejuhiks. Juhtimine tähendab võimet olla liider. Ärijuhtide võime peab olema kaasata ja kõnetada inimesi üle piiride – erinevatest rahvustest, religioonidest, nahavärviga. Juht ei ole liider mitte ainult ettevõttega seotud küsimustes. Inimestel on laiem küsimus, kas ma tahan selle juhiga koos töötada? Juhtide mõju ei põhine enam ametikoha võimul, vaid isiklikul usaldusel. See nõuab juhte olema varasemast enam ideoloogilised.
Näiteks viimasest ajast näide minu enda juhtimispraktikast, kus põrkub ilmavaade meetoditega, mida ma ei pea õigeks. Korruptsiooniga võitlemine on igati õige ja üllas tegevus. Pole kahtlust. Kuid kui seda soovitakse teha läbi anonüümse pealekaebamise vihjetelefoni siis õilsa eesmärgi saavutamiseks valitud meetod, mis on ideoloogiliselt täiesti vastuvõetamatu. Eks kõik põrguteed on sillutatud heade kavatsustega. Ma imestan, kui lühike on meie mälu. Lääne ühiskondade sinisilmusus on mõistetav, neil puudub kogemus. Meil on see kogemus olemas. Väidetavalt oli Rumeenia poliitilises politseis Nicolae Ceaușescu valitsemise tippajal üks Securitate agent iga 15 rumeenlase kohta ja lisaks vabatahtlikud, õhina põhised pealekaebajad. Kindlasti tegutsesid need viimased enda hinnangul õilsatel eesmärkidel põhjustades paljudele-paljudele inimestele kannatusi ja surma. Iga õilis eesmärk ei pühitse veel kõiki valitavaid meetodeid. Olen arvamusel, et pealekaebamise kultiveerimine kuulub oma olemuselt totalitaarsesse ühiskonda ja see ei ole meetodina ettevõtetes aktsepteeritav.
Eelnevalt kirjeldatud väärtuste konflikt loob minu jaoks konteksti, et tänapäeva ettevõtte juhtidel on palju laiem roll ühiskonnas täita, kui ainult omanikutulu maksimeerimine. Tippjuhtide kohustus on kaitsta läänelikke demokraatlikke väärtusi, mis on nende juhitavate ettevõtete toimimise aluseks.
