Intervjuu Tööandjate Keskliidule 15. märtsil 2017 toimunud juubelikonverentsi Tuulelohe Lend «Töö lõpp?» eel.
Intervjuu ilmus 28. veebruaril 2017 Postimehes.
– Kuidas on Sinu kogemuse järgi töötegemine ja suhtumine töösse muutunud võrreldes selle ajaga, kui Sina tööturul alustasid?
Töö olemus on selle ajaga muutunud. Minu töömehe põlve jooksul, ca 25 aastaga oleme 20. sajandist jõudnud 21. sajandisse. 20. sajandi töö algoritmiline iseloom, mis oli keskendunud ette antud mudelite järgi probleemide lahendamisele, on asendunud 21. sajandi heuristilise töö olemusega, mis on keskendunud unikaalsete lahenduste leidmisele. Töö iseloomu muutus seab alates töö organiseerimisest kuni töö keskkonnani täiesti uued väljakutsed.
Mida ma tahan aga rõhutada – töö kui edu tegur ei ole kuhugi kadunud! Vahel mulle paistab, et töö iseloomu muutumisest lähtuvalt on tekkinud inimestel tunne, et tööd pole vaja teha. See on absoluutselt vale kujutelm. Vastupidi. Nüüd ongi töö elu. Rääkida töö ja eraelu tasakaalust, mis justkui tõmbab piiri ühe ja teise sfääri vahele, on täielik jama. Heuristilist tööd suudavad teha need hästi, kes näevad tehtavat tööd orgaanilise osana enda terviklikust eluskorraldusest. Hästi töötab see inimene, kes teeb seda sisemise motivatsiooni ajel, tahab seda tööd teha, mitte välimise motivatsiooni – pean palka teenima – pärast.
Töö kui elu on oluline ka seetõttu, et töötada tuleb palju enam kui varem. 20 aastat tagasi ei konkureerinud me hiinlastega. Nüüd oleme nendega rinnutsi. Ja seetõttu tuleb ka suuta ise tegutseda hiina riisi kasvatajate vanasõna järgi „igaüks, kes suudab 360 päeva aastas tõusta enne koitu, teeb oma perekonna rikkaks“. Oma äris tippu jõudmiseks ei tule Malcolm Gladwelli sõnu kasutades töötada mitte lihtsalt teistest rohkem või palju rohkem, tuleb töötada palju-palju rohkem.
– Kuivõrd Eesti juhid, nii avalikus kui ka erasektoris, on suutnud muutuvate oludega kohaneda ja seda oma igapäevases töös arvestavad?
Ei ole. Ja ma ei räägi top 50 organisatsioonidest ja juhtidest. Enamuseni töö iseloomu muutusest, globaliseerumisest ja uute põlvkondade teistsugusest maailmakäsitlusest lähtuvad väljakutsed juhtimisele ei ole jõudnud. Hea juhtimine kui ühiskonna efektiivsuse küsimus on jõudnud laiemalt meie avalikku arutellu alles viimase aasta jooksul. Probleemi saab lahendada alles peale probleemi teadvustamist.
Üks selge probleem on professionaalsete juhtide vähesus, kes käsitlevad, määratlevad ennast juhtidena. Mitte ekspertidena, kes on saanud juhiks, kuid kes määratlevad ennast ikka eelkõige läbi professionaalse ekspertiisi. Arst, insener, finantsist jne. Või ettevõtjatena, kes on oma äriidee realiseerimiseks astunud juhirolli. Mõlemal grupil puudub tihti nii kogemus, teadmine kui isikuomadused juhi ülesannete täitmiseks.
– Mis on 3 peamist väljakutset, mille üle iga juht peaks hoolega järele mõtlema?
Esiteks, õppimisvõime on kriitiline juhtimise ja organisatsiooni edutegur tänases ärimaailmas. Tsiteerides Alvin Toffler’it “The illiterate of the 21st Century will not be those who cannot read and write, but those who cannot learn, unlearn and relearn.” Seega parim, mida sa saad enda kolleegide ja iseenda jaoks teha, on võimaldada neil õppida, ümber õppida ja juurde õppida.
Teiseks, ärge kujutage ette, et inimesed teevad tööd organisatsiooni eesmärkidest lähtuvalt, nad töötavad enda isiklikest, egoistlikest eesmärkidest lähtuvalt. Seepärast on juhi esmane ülesanne suuta mõista, miks inimesed hommikul tööle tulevad ja mis hoiab neil sära silmas. Need juhid, kes seda mõistavad, saavutavad tulemusi. Head juhtimist lahutab halvast saavutatav tulemus.
Kolmandaks, tippjuhil tänases maailmas on kolm ülesannet. Esiteks, strateegia, mis äris me oleme. Teiseks, õiged inimesed õiges kohas. Kolmandaks, luua inspireeriv, motiveeriv ja kaasav narratiiv äristrateegiast ja viia see inimesteni. See on edu valem.
