Eesti võrgutasud ei ole kõrged

Aeg ajalt kõlab väiteid, justkui Eestis oleks põhivõrgu tasud põhjendamatult kõrged. See ei ole tõsi. Ei see, et need on Euroopa kontekstis kõrged, ega ka see, et tase on põhjendamatu.

Kõigepealt tuleb teha aga selgeks, millest me täpselt räägime. Tarbija elektriarvest moodustavad võrgutasud ligikaudu kolmandiku. Võrgutasust omakorda 2/3 on jaotusvõrgu võrgutasu ja 1/3 põhivõrgu ehk Eleringi tasu. Viimane on 2013. aastal 1,28 s/kWh, tõustes 0,15 senti võrreldes 2012. aastaga. See tähendab keskmisele leibkonnale täiendavat kulu umbes 40 senti kuus. Näiteks energia hind on keskmises fikseeritud paketis suurusjärgus 5,5 s/kWh.

Lisaks on oluline mõista, et kogu raha, mis Elering tarbijatelt saab, läheb investeeringutena elektrivõrku. Ja tegelikult palju enamgi veel. Näiteks 2013. aastal ületavad investeeringud saadavaid võrgutasusid mitu korda. Kuna kogu sissetulev raha läheb elektrisüsteemi arendamisse, siis tariifile hinnangu andmiseks tuleb asuda arutama, kas investeeringuid, mida Elering teeb, on vajalikud või mitte. Olgu kohe etteruttavalt öeldud, et Eleringi intensiivne investeeringute periood kestab veel kaks aastat ja 2015 aastast tariif stabiliseerub 13 sendi tasemel ja enam ei tõuse.

Investeeringud saab jagada kaheks. Tavapärased investeeringud on ca 30 miljonit eurot aastas, mis katavad olemasoleva elektrisüsteemi amortisatsiooni. Ja siis on suurinvesteeringud, mille vajalikkuse üle tulebki arutleda, kui teemaks on võrgutasu tõusu põhjused.

Võrgutasu tõus lähtub suurinvesteeringutest, mida on sisuliselt kolm. EstLink 1 ja EstLink 2 ühendused Soomega ja 250MW avariielektrijaam. Kalleim neist on EstLink 2 – 320 miljonit eurot. Õnneks ehitame ühenduse kahasse soomlastega ning Euroopa Liit toetab projekti 100 miljoni euroga. Eesti tarbija saab seega 320-miljonilise ühenduse kätte 110 miljoni euroga. Teostatud sotsiaal-majanduslike uuringute järgi peaks Estlink 2 rajamine andma Eesti ühiskonnale ca 50 miljonit eurot kasu aastas. Seega tuleb võrgutariife ja elektri hinda vaadata koos. Iga leibkonna jaoks marginaalne võrgutasu suurenemine ühenduste ehitamisse võimaldab kaitsta ennast tulevaste järskude hinnakõikumiste ja kõrgemate elektriarvete eest. Ühe põlevkivielektrijaama põhine isoleeritud elektrisüsteem ei ole midagi sellist, mida ise tarbijana tahaks ja teistele soovitaks. Ma ei soovitaks tarbijal ära jätta ühtegi investeeringut, mida Elering praegu teostab. Ja seda mitte üksnes varustuskindluse vaatevinklist, vaid ka tarbija kuludest hoolides. Hästi ühendatud Põhja-Balti elektriturg teeb tarbijale parima elektrihinna.

Kui rääkida Eleringi tariifidest teiste Euroopa põhivõrkude taustal, siis on oluline võrrelda õunu õuntega, mitte õunu näiteks tomatitega. Võrrelda saab ülekandetariife samadel pingeastmetel, arvestades elektrisüsteemi eripärasid. Eesti ülekandevõrk töötab valdavalt pingetasemel 110 kilovolti. Euroopa võrdluses on näha, et Eestis on 110kV tariif isegi madalam kui väga paljude maade 330kV pingeastme tariif, kuigi rusikareegli järgi peaks kõrgemal pingeastmel kulud olema madalamad. Samade põhivõrkude 110kV tariifiga võrreldes on Eesti tariif aga veelgi madalam.

Eesti tariifi kuulub Euroopas keskmiste hulka. Küsida võib, miks Eesti põhivõrgu tariif ei ole kõige madalam. Selle põhjus on, et ülekandetariif arvutatakse kulude jagamisel ülekantava elektri hulgaga. Eestis aga puudub näiteks Soomega võrreldav suurtööstus, mis tarbiks ühes punktis suure koguse elektrit. Meil tuleb transportida madalal pingel paljudesse punktidesse vähe energiat. Seega kulub ühe tarbija elektriga varustamisele oluliselt rohkem elektriseadmeid, liinikilomeetreid. Kokkuvõtlikult on suurte tööstustarbijate puudumise ja hajaasustuse tõttu kulud ühe energiaühiku ülekandmisel tarbijani Eestis lihtsalt suuremad. Näiteks Soomes kuulub suur osa 110 kilovoldi elektrivõrgust regionaalvõrkudele. Soome põhivõrgul on vaid 106 alajaama, Eesti põhivõrgul aga ligi 150. Elektrit aga kantakse Eestis üle 10 korra vähem.

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

2 Responses to Eesti võrgutasud ei ole kõrged

  1. Jaan Käär says:

    Lp hr Veskimägi !
    Olen nõus, et Teie pere sissetulekute juures ei ole võrgutasud kõrged. Huvitav, millise hinnangu annaksite võrgutasudele siis, kui Teie pere palgatulu oleks umbes 5% tänasest – see on aga paljudele peredele ja pensionäridele tänane reaalsus.
    Palun pidage meeles, et tarbijat ei huvita kuidas Te jagate oma võrke Elektrileviga ja millised on nende võrkude pinged ja kui palju on seal alajaamu. Need on “õunad” ja “tomatid” , mis tuleb Teil endal ära sorteerida. Tarbijat huvitab ainult rahasumma, mis tal tuleb igal kuul maksta, et elekter jõuaks temani. Ja seda on täiesti aus võrrelda rahasummaga, mida maksab analoogse teenuse eest oma taskust soomlane. Seejuures ei pea võrdlemisel teadma mitu alajaama on Soomes ja kuidas on võrgud ja võrgupinged jaotatud . Ja sellest võrdlusest järeldub, et see rahasumma on meil liig suur.
    Põhjendate Soomest kõrgemaid võrgutasusid muuhulgas hajaasustusega – meenutan Teile, et Eestis elab ruutkilomeetril üle 28 inimese, Soomes aga alla 16. Tehke ise järeldus kus on haja ja kus ei.
    Hiljuti ütlesite Vikerraadio saates, et Elering kavatseb osta Eesti Gaasi torustikud ja saatejuhi
    täpsustavale küsimusele täiendasite, et teete seda “oma raha” eest. Kas see “oma raha” ei ole siiski võrkude renoveerimiseks mõeldud võrgutasu , mida kavatsete kasutada oma monopoli laiendamiseks?
    Hr Veskimägi – püüdke kordki asetada end väikesepalgalise eesti inimese tasemele, ehk saate ka ise aru ,et Soomest kõrgemad võrgutasud on absurd ja on seda enam, et Te ei kavatse neidki kasutada sihipäraselt.

    • Lp hr Käär!

      Tänan Teid kaasa mõtlemise eest võrgutasude teemal. Loomulikult mõistan ma, et ka mõne euro suurune elektriarve tõus võib näiteks üksi elavale pensionärile olla märgatav täiendav väljaminek. Selliste probleemidega saab ja peab tegelema Eesti riigi sotsiaalsüsteem. Elektrimajanduse kaudu sotsiaalpoliitika tegemine lõpeb elektrisüsteemi kustumisega.

      Soomega võrdlus on täiesti kohane, sest võrgutasu suuruse määrab ülakandevarade maht ülekantava energia suhtes. Soomes on suurtööstus, mis tähendab kontsentreeritud suuremahulist tööstustarbimist. Meil on aga peamiselt hajutatud kodutarbimine. Mis tähendab, et meil on vaja metalli ja betooni ühe kWh ülekandmiseks elektritootjalt tarbijale oluliselt enam kui Soomes. Ja see mõjutab võrgutasu. Lisaks 10-aastane investeeringute auk 90ndatel elektrisüsteemi. Investeerime, tähendab tõuseb võrgutasu. 2015. aastal saavad Eleringi suurinvesteeringud – Estlink kaablid ja avariijaam tehtud ja surve võrgutasu kasvule kaob. Kui ettevõtte tavapäraste investeeringute maht on suurusjärgus 30 miljonit aastas, siis näiteks 2013. aastal investeerime üle 209 miljoni ja teenime 55 miljonit. Vahe katame laenuga, mille maksame tagasi järgnevatel aastatel võrgutasust teenitava rahaga. Veelkord soomlastest. Soomlased on hakanud ka nüüd investeerima ja viimasel kahel aastal on olnud Soome põhivõrgu tasude kasv olnud seal ca 15%, suurem kui meil.

      Mis puudutab gaasivarasid, siis Elering plaanib finantseerida gaasi ülekandevarade ostu kahest allikast: omanikule makstavate dividendide edasilükkamisest ja uute laenude abil. „Oma raha“ all oli mõeldud, et me suudame kasumi arvelt ise investeerida ilma, et riik peaks riigieelarvest omakapitali juurde panema. Mõlemad nimetatud kulud kaetakse gaasi ülekandetariifist, mitte aga elektri ülekandetariifist. Nii gaasi kui elektri ranget eraldi hoidmist ja sealsete tariifide kulupõhisust kontrollib Konkurentsiamet.