Eestis on lükatud käima uue Eesti energiamajanduse arengukava koostamine ajahorisondiga 2030 ja 2050. Eesti energiapoliitika on Euroopa energiapoliitika. Euroopa energiapoliitika on jätkuvalt kliimapoliitika. Ja mitte, et see oleks ainult idealistlik mure planeedi tuleviku pärast, kindlasti ka seda, kuid tuleb panna tähele:
- Kliimapoliitika jätkumisest ja karmistumisest huvituva majandussektori lobby võime ületab tänaseks traditsioonilise, odavast energiast huvituva tööstuse lobby suutlikkuse.
- Euroopa poliitikas on kliimapoliitika üks väheseid kui mitte viimane poliitika, kus suudetakse globaalsel skaalal hoida mingitki initsiatiivi.
- Euroopa poliitikat vedavates suurriikides on valijate poolne nõudlus „rohelisema“ poliitika järele ja ka parteid nagu CDU peavad seda arvestama. Häid näiteid on tuua paljude Saksamaa liidumaade valimistest.
Eelneva valguses on oluline panna energiamajanduse arengukava koostamisel tähele Euroopa Komisjoni poliitikat ja retoorikat. Kaks näidet sellest nädalast meie energiapoliitika suundumuste osas.
Eile teatas energiavolinik Öttinger kokkuleppest liikmesriikide jaoks juriidiliselt siduvate meetmete osas eesmärgiga suurendada 2020. aastaks energiatõhusust 20% võrra. Komisjon on hinnanud, et ilma täiendavate meetmeteta saavutatakse ainult 10% tõhususe kasvu, rakendatavate meetmetega peaks see jõudma 17% tasemele. Ma ei taha hetkel sisuliselt ei meetmeid ega seatud eesmärke kommenteerida.
Teisipäeval ütles energia peadirektoraadi (DG ENER) pealik Philip Lowe seoses energia tegevuskavas aastani 2050 (Energy Roadmap 2050) toodud eesmärkide saavutamisega (2050. aastaks tuleks EL-is vähendada heitkoguseid 80-95% võrreldes 1990. aastaga) alljärgnevat:
„Gas, efficiency, storage key to climate goals: EC Gas, energy efficiency and the commercial development of electricity storage are some of the critical components to achieving EU 2050 climate action goals. Gas will remain a key, competitive, low-carbon energy source in a large part of the run-up to 2050. I can’t see gas disappearing in any significant way — up to 2030-2035 there will be a significant use of gas. It’s obvious that gas is the only energy that looks as if it’s competitive in terms of low-carbon options.“
Soome Gasum sondeerib juba Soome lahe põhjarannikul LNG-terminali jaoks pinda. Samas jutt Tallinna LNG-terminalist. Selge on see, et BC kontekstis peame rääkima ühest. Kas Soome on nõus tegema sellist tüüpi investeeringut Eestisse? Millal avatakse läbirääkimised Eesti-Soome LNG-terminali rajamise teemadel? Kas päeva lõpuks peame siiski leppima Soomes asuva terminaliga? Kuidas sobituvad sellesse valemisse Läti (ei taha torkida?) ja Leedu (arvestavad oma terminaliga?), olgugi, et Balti gaasivõrgud on eelkõige Inculkansi hoidla tõttu seotud?