Areng vajab energiat. SKP kasvu ja elektritarbimise vahel on tugev korrelatsioon. Kui vaadata Eesti elektritarbimise ja SKP graafikuid alates 2000 aastast, siis on need sisuliselt paralleelsed. Seega, kui tahame rääkida Eesti majandusarengust, peame rääkima ka elektritarbimise kasvust ja viisidest, kuidas rahuldada meie nõudlust elektri järele energianäljases maailmas.
Kuigi teatud ulatuses on soodsa hinna puhul võimalik ja mõistlik energiat importida, siis üsna palju elektrist tuleb Eestis kohapeal toota ka tulevikus. Missugused on need jaamad, mis tingimata Eestis peavad olema ja missugused mitte?
Vaatasin seoses uue Eesti elektrisüsteemi varustuskindluse aruande koostamisega üle ENTSO-E (www.entsoe.eu, üle- euroopaline elektrisüsteemihaldurite katusorganisatsioon, kuhu kuulub ka Elering ) 42 liikmesorganisatsiooni poolt esitatud andmete alusel kokku pandud raporti „System Adequacy Forecast 2010 – 2025“.
Raporti alusel on kõige kiiremini kasvavaks elektri tootmise viisiks Euroopas taastuvenergiaallikad (va hüdro). Prognooside kohaselt on taastuvenergiaallikatel põhineva elektritootmise võimsuse kasv järgmise 15 aasta jooksul ca 220 GW. Sellega on taastuvenergia fossiilkütustel põhinevate elektrijaamade järel ülesseatud võimsuse poolest suuruselt teine elektritootmise allikas. Kogu taastuvenergia installeeritud võimsus on eeldatavalt 320 GW. Vaatamata võimsuse suurele kasvule ei ole toodetava elektrienergia hulk suur, seda tulenevalt tuule ja päikeseenergial põhinevate elektritootmisviiside madalast kasutustundide arvust.
Võimsuse kasvu poolest järgneb taastuvenergeetikale fossiilkütustel põhinevate elektritootmisviiside areng. Euroopas suureneb see eeldatavalt ülesseatud võimsuse poolest ca 100 GW võrra, jõudes aastal 2025 543 GW-ni. Kõige suurema osakaalu uutest tootmisvõimsustest hõlmavad maagaasil põhinevad elektrijaamad, moodustades aastal 2025 ca 250 GW. Teistel kütustel põhinevad elektrijaamad (põhiliselt kivisüsi) jäävad installeeritud võimsuse poolest samale tasemele, seda eelkõige tulenevalt elektrijaamade vananemisest ja nende sulgemisest. Samuti nagu Eestiski tingib suurte põletusseadmete direktiivis esitatud suitsugaasidele esitatavate nõuete karmistumine aastast 2016 laialdase elektrijaamade sulgemise, näiteks Poolas suletakse ca 1,5 GW tootmisvõimsusi.
Loomulikult põhinevad toodud ENTSO-e tootmisvõimsuste numbrid eeldusel, et Euroopa keskkonna- ja kliimapoliitika eesmärgid jäävad paika. Ja ma usun, et pigem jäävad. Kui EL loobub kliimapoliitikast, siis ta kaotab oma viimase „suure teema“, globaalses poliitilises agendas, kus seni veel veidi initsiatiivi hoitakse. Seega põhinevad need ENTSO-e tootmisvõimsuste numbrid eeldusel, et Euroopa energeetika poliitik on jätkuvalt eelkõige keskkonna – ja kliimapoliitika.
Jälgides Euroopas peale Jaapani tuumakatastroofi intensiivistunud arutelu, mis kütustest ja milliste tehnoloogiatega siis ikkagi järgmisel 20-30 aastal elektrit toota, joonistuvad antud raportis toodud trendid veelgi reljeefsemalt välja. Üheks ilmekaks näiteks, mis antud trendi reaalelus toetab on UK elektrituru reformipakett. Antud reformipakett lükkab kogu elektritootmist selles suunas, et teha tuuleenergia tootmine turupõhiselt tasuvaks ning tasakaalustada seda gaasijaamadega.
Aga mida peab sellest Euroopa trendist siis järeldama uute elektrijaamade kohta? Kindlasti saab teha palju erinevaid järeldusi. Tahaksin siin kohal tuua aga välja ainult ühe tõsiasja, mis tuli välja juba meie enda eelmisel aastal koos taanlastega tehtud tuuleelektrijaamasid puudutavast uuringust – mida rohkem sa tuulikuid püsti paned, seda enam vajad sa traditsioonilisi jaamasid (pean silmas eelkõige planeeritava töötsükliga, stabiilse väljundvõimsusega ja bilanssi igal ajahetkel suuta hoidvaid soojusjaamasid), millel on eelkõige madal investeeringukulu võrreldes muutuvkuluga. Ehk subsideeritud tuulikud toovad oma olematute muutuvkuludega teatud tundidel elektrihinna alla, surudes sellega traditsioonilised soojuselektrijaamad, koostootmisjaamad turult välja. Mida rohkem tuulikuid regionaalselt hajutatult on ja mida enam on elektrisüsteemid/turud suurel territooriumil piisavalt ühendatud, seda enam on selliseid tunde. Hajuvus territooriumil on oluline, et tuult oleks paljudel tundidel süsteemis piisavalt hinna mõjutamiseks. Näiteks piisavate ühenduste ja turgude liitmisel saab Põhjamere tuulefront panustada kahel korral elektri hinda. Briti rannikul ja Norra rannikul. Samas Eestist läheb tuulefront üle ca tunniga, mis tähendaks isoleeritud elektrisüsteemi korral mõju elektrihinnale üksikutel tundidel.
Järelikult mida madalam on süsteemide/turgude integreerimisel traditsiooniliste jaamade investeeringukulu, seda väiksemat subsiidiumi tuleb tulevikus neile lihtsalt nende olemasolu eest maksta. Ilma nendeta ei ole aga elektrisüsteemi võimalik töös hoida.
Mis on kõige odavam raud, mida hoida reservis kui tuulikud töötavad? Kindlasti on eelis jaamadel, mille kapitalikulu on 15%, mitte 50%.
