(artikkel koostöös Kaare Sandholtiga, Ea Energy Analyses partner)
Üldteada on Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärgid 2020. aastaks kliimamuutuste, konkurentsivõime ja energiajulgeoleku osas läbi kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise ja taastuvallikate suurema kasutamise energia tootmiseks. Eesti peab seatud eesmärkide saavutamiseks tagama, et taastuvenergia osakaal moodustab meie energia lõpptarbimisest 2020 aastal 25%. Seatud eesmärgid on kõrged, kuid lähtuvalt Euroopa Komisjonile 30 juunil esitatavast Eesti taastuvenergia tegevuskava projektist igati jõukohased.
Nimetatud eesmärkide saavutamisel on üheks nurgakiviks elektrisüsteemi arendamine võimaldamaks senisest enam tuuleenergiat elektrisüsteemi integreerida. Mai lõpus Madridis Euroopa Komisjoni esimesel arutelul uue energia infrastruktuuri paketi üle oli keskseks märksõnaks Euroopa (ja perspektiivis Põhja-Aafrika) SuperSmart elektrivõrgu loomine, toetamaks ühtse Euroopa elektrituru arengut. Super tähendab ühtne üle-euroopaline võrk, mis sisuliselt võimaldaks siduda kokku erinevate regioonide taastuvate energiaallikate potentsiaali, esmajoones hüdro, tuule, päikese ja biomassist saadava energia. Ja teisalt Smart ehk nutikas elektrivõrk, mis võimaldaks intelligentselt kohandada tarbimine ja tootmine. Elektrivõrgu arendamine ja juhtimine on Euroopas muutumas arvestades ühtse elektrituru-elektrivõrgu arengut.
Arvatust laiemad tehnilised võimalused
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on välja arvutanud, et Eesti võetud kohustus 25% taastuvenergiat 2020 aastaks nõuaks ca 400 MW võimsuses tuuleelektrijaamade ehitamist.
Täna töötab tuuleelektrijaamasid koguvõimsusega 140 MW. 2012. aastaks on oodata võimsuse kahekordistumist. Samas on liitumistaotlusi tuuleelektrijaamade võrku ühendamiseks esitatud 4000 MW eest, mis võrreldes Eesti talvise tipukoormusega 1600 MW ja suve madalaima koormusega 400 MW, on kordades vajadusi ületav.
Leidmaks sellises olukorras elektrisüsteemi haldurina tasakaal tuuleelektri senisest suurema kasutamise ja varustuskindluse vahel, et igal ajahetkel oleks tagatud tarbijatele nõuetekohase kvaliteediga elektrivarustus ja tootjatele selgus tuleviku osas, viisime läbi uuringu tuvastamaks võimalusi ja piiranguid tuuleenergia laialdasemaks ja efektiivsemaks Eesti elektrisüsteemi integreerimiseks.
Teostatud uuring näitas, et tehniliselt on võimalik süsteemiga liita kõik tuuleelektrijaamad, mille ehitamine tänase toetuste taseme juures majanduslikult võiks otstarbekas olla. 2016. aastal on elektrisüsteemiga tehniliselt võimalik liita tuulelektrijaamu võimsusega kuni 900 megavatti. Sellisel juhul on Eleringi poolt võimalik piiratav tuuleenergia hulk väike. Samas on 900 MW tuuleenergia süsteemi liitmisel väga mitmeid eeldusi – kõige olulisemad neist on piisavad ühendused Põhjamaadega (EstLink2), Baltimaade ja Eesti avatud ning hästi toimiv elektriturg ning tuuleelektrijaamade toodangu prognoositäpsuse tõstmine.
Teine oluline uuringu vahendusel kinnitust leidnud järeldus on see, et Elering võib loobuda tuuleelektrijaamadelt tasakaalustavate reservgeneraatorite ehitamise nõudest, mis seni on tähendanud miljardeid ja miljardeid investeeringuid tulevikus tootjatele. Uuringu tulemustest selgus, et see nõue ei ole pärast EstLink2 rajamist ja elektrituru käivitumist enam põhjendatud. Analüüs näitas, et kuni 900 MW tuuleenergiavõimsuse reguleerimiseks on võrreldes tasakaalustavate reservjaamade ehitamisega majanduslikult otstarbekam kasutada välisühendusi Estlink1 ja 2 ning olemasolevaid jaamu.
Reservvõimsuste rajamise nõudest loobumiseks on vaja luua süsteem, mis võimaldaks tuulikute toodetavat elektrit tarbijatele elektrivarustuskindluse tagamise eesmärgil piirata. Samuti on oluline luua sarnaselt Taanile ja Saksamaale tuuleelektrijaamade toodangu tsentraalne prognoosisüsteem ning võimalike prognoosivigade katteks võimalus aktiviseerida reservvõimsusi. Tsentraalse prognoosisüsteemiga on võimalik prognoosiviga Eestis vähenda kuni kolmandiku tänasest tasemest. See omakorda vähendab tunduvalt reservvõimsuste ehitamise vajadus ja võimaldab jällegi säästa miljardeid kroone.
Taastuvenergia toetusskeemide revisjon
Teostatud uuring oli tehnilisi piiranguid/võimalusi tuuleelektrijaamadele käsitlev uuring. Järgmisena on vajalik tõsiselt analüüsida tuuleelektrijaamade sotsiaal-majanduslikke mõjusid, olgu nendeks siis mõju elektrihinnale ja majanduse konkurentsivõimele või traditsiooniliste elektrijaamade töös hoidmise tasuvusele.
Tuuleelektrijaamad võivad saada seadusest tulenevalt toetust 84s/kWh kuni 600 GWh toodetud elektrienergia eest aastas. Taastuvenergia tasu on kasvanud kolme aastaga tarbijatele 3 sendi tasemelt 12,6 sendi tasemele. Toetused kokku moodustavad 2010 aastal juba ligi 1 miljard krooni. Arvestades riiklikult seatud eesmärkide täitmiseks vajatavat ca 400MW tuuleelektrijaamu ja esitatud ca 4000MW taotlusi on siin toetuse rakendamisel liikunud nõudluse-pakkumise tasakaal paigast ära. Potentsiaalis võib see viidata toetuse liiga kõrgele tasemele eesmärgiga võrreldes.
Analüüsides stsenaariumeid, kus Eestis oleks installeeritud suured tuuleenergiavõimsused, saime kinnitust loogilisele hüpoteesile, et suuremahuline subsideeritud tuuleenergia rakendamine alandab elektrihinda. See on hea. Samas selgus, et tuuleelektrijaamad vähendavad olemasolevate traditsiooniliste soojuselektrijaamade, koostootmisjaamade kasutusaega. Ilma nendeta ei ole aga elektrisüsteemi võimalik töös hoida ja nende käigus hoidmiseks on vajalik luua mehhanism, mis katab tootmata jäänud elektri eest saamata jäänud tulud, subsiidiumid ja täiendavad kulud. Tekkinud on lumepalli efekt, kus ühtede toetuste tõttu tekkinud turuhälbe mõju leevendamiseks on vaja hakata rakendama teisi toetusi. See on viinud olukorrani, kus ca 80% tootmisseadmeid saavad ühte või teistsugust toetust. Elektritootmises peaksime liikuma toetuste põhiselt tootmiselt turupõhise tootmise suunas, et valikud ja otsused sünniksid toetuse turgumoonutava mõjuta.
