Valitsuse eelarvepoliitika nurgakivi aitamaks majandusel kohanduda majanduskriisiga saab olla ülesse ehitatud riigi kulude vähendamisele, mitte tulude suurendamisele. Reformierakonna ja IRLi poolt seatud eelarvepoliitiline eesmärk hoida valitsussektori eelarvedefitsiit 3% raames on õige, kuid see tuleb saavuta mitte läbi tulude suurendamise, vaid läbi kulude kokkuhoiu. Kui tööjõu ühikukulu kasvas aastatel 2000-2008 ca 80%, siis peavad tööjõukulud tulema ca 35% alla, et Eesti muutuks jälle kapitalile magusaks. Eelarve tasakaalustamine maksude ja vara müügi kaudu lükkab majanduse taastumist veelgi edasi. Maksukoormust tõstes peavad inimesed leppima suuremate palgakärbetega aitamaks ettevõtetel kohanduda uute majandusoludega ja kõrgema maksukoormusega. Lisaks loomulikult ostujõu vähenemine läbi kõrgema maksukoormuse. Kuidas saab üldse rääkida maksude tõstmisest olukorrast, kus aprilli töötleva tööstuse toodangu number näitas järjekordselt tugevat 36% langust võrreldes eelmise aasta aprilliga viies meid tagasi 2003. aasta tasemele. Eksport vähenes võrreldes eelmise aasta aprilliga ligi 40% ja siseturul toimus ligi 30% kukkumine.
Kui meie ühise töövilja väärtus SKP põhiselt kukub tagasi 2006. aastasse ca 205 miljardi krooni tasemele, siis tuleb ka riigi kulud suruda tagasi samadesse raamidesse. 2009. aasta esialgne riigieelarve kulude maht oli aga 98,5 miljardit võrreldes 2006. aasta 66,6 miljardi krooniga. Sama suure loodud lisandväärtuse juures ei ole võimalik 1/3 võrra rohkem kulutada.
Riik peab ise suutma ennast tagasi suruda tänaselt ca 45% tasemeliselt riigieelarve mahult 35% tasemel SKP-st. See tähendab lähiaastatel kulude allavaatamist ca 10% ulatuses SKP-st. Alates 2000 aastast kuni 2008. aastani on olnud eelarves tulud-kulud vähemalt tasakaalus ja riigieelarve kulude maht on kõikunud 30-35% vahel SKP-st. See on olnud majandus- ja rahanduspoliitikat toetav ning väikesele ja suhteliselt vaesele, kuid heaolukasvu näljasele riigile sobilik poliitika.
Põhimõtteliselt tuleb pidada positiivseks kahe tänase koalitsioonierakonna soovi leppida proaktiivselt kokku põhimõtteline reegel, kuidas tasakaalustada eelarve täiendava defitsiidi tekkimisel. Pakutud lähenemine suurendada sellisel juhul 50% tulusid ja vähendada 50% kulusid pole aga piisav. Arvestades poliitilisi realiteete ja tasakaale tuleks siiski minimaalselt lähtuda reeglist 70% kulude vähendusi, maksimaalselt 30% tulude suurendamist.
Eesti tegi aastatel 2006-2009 klassikalise vea, headel aegadel lasi kuludel kasvada tasemele, mida kehvematel aegadel, rääkimata kriisi olukorrast, finantseerida ei suudeta. Drastiliseks muudab meie jaoks olukorra 2008. aasta eelarve osaliselt ja 2009. aasta eelarve täiesti valedel alustel koostamine. Padari poolt esitatud 2009. aasta eelarve koostamise aluseks olnud SKP prognoos oli 282,9 mlrd krooni, positiivse stsenaariumi korral jõuame reaalsuses 2009. aasta SKP-ga aga 200-205 mlrd krooni tasemele. Tehtud viga oleks viinud riigieelarve 98,5 mlrd kroonise kulumahu planeeritud ca 35% SKP taseme juurest hoobilt ainult veidi alla 50% ümberjaotamisele SKP-st. Lisaks tuleb võtta arvesse juba 2008. aasta negatiivne eelarve positsioon, kus riigi kulud ületasid tulusid üle 5 miljardi krooni. Nii saamegi kokku tänase probleemi põhjuse, kus riigi kulutase analoogselt paljude leibkondadega ei vasta suutlikkusele tulusid teenida.
Valitsuse prognoositud 98 mlrd asemel laekub eelarve tulusid 2009. aastal maksimaalselt ca 77 mlrd ehk ca 21 mlrd tuleb riigieelarvet tõmmata koomale, kui tahta saavutada tasakaalus eelarve positsioon. Esimese lisaeelarve maht koos II samba maksete peatamisega tasakaalustab positsiooni ca 8 miljardit, järelikult veel ca 8 miljardit tuleb 2009. aastal riigieelarvet vähendada eesmärgiga jääda vähemalt 3% eelarvedefitsiidi piiresse. Võttes eelduseks ka teiste valitsussektori osiste vähemalt paari miljardilist defitsiiti.
Jälgin kasvava murega arutelusid kärpeplaanide üle, sest lähemal vaatlusel on ei ole kärpeplaanid üldse kärpeplaanid, vaid hoopis eelarve tulude suurendamise plaanid. Uute maksude, maksete, omanditulu ja vara müük ei ole eelarve kulude kärpimine. Räägime asjadest õigete nimedega, pigem on tegemist koormiste eelarvega. Eelarve planeerimine käib tagurpidises loogikas – kulud on paigas, otsitakse meeleheitlikult kulude finantseerimiseks vajalikke tulusid. Ja mõistlikke otsuseid ei saagi enne teha kui ei lõpetata jäika raiumist, et ühte või teist kulu ei saa kärpida. Eesti riigieelarvest pea 50% on sotsiaalkaitse ja tervishoiu kulud, sealt kulutusi tagasi tõmbamata ja neid süsteeme põhimõtteliselt reformimata lähiaastatel läheme tõesti riigina piltlikult öeldes pankrotti. Tänases päevas on täiesti vastutustundetu lühiajalisi võimaliku poliitilise kasu nimel jäigalt blokeerida sisulised arutelud suure osa riigieelarve kulude üle. 80% riigieelarve kulusid on viies valdkonnas – tervishoid, sotsiaalkaitse, haridus, majandus sh põllumajandus ja üldvalitsemine, neid põhimõtteliselt ümber korraldamata edasi minna ei saa.
Eesti riiki ei tohi juhtida selliselt, et 31.detsembril 2010 lõpeb maailm. Tulgu siis, mis tuleb. Kasvava tulude ja kulude lõhe valguses vajame struktuurseid reforme. Panen alljärgnevalt ühe lähenemise võimalikele struktuursetele reformidele kirja, mis tuleks teha kasutades kriisi kui võimalust ja kohustust riigi kuluefektiivsuts ja ressursside paigutuse efektiivsust parandada. Vajame kolmanda põlve reformide paketti suurtes valdkondades. Eesmärk peab olema sama raha eest rohkem ja õigemaid asju. Võtmevaldkonnad oleksid siin.
1. Haridus. Võtmesõna on kvaliteet. Üldhariduses pearaha süsteemi rakendamine, erinevate omandivormide, koolitüüpide ja nende vahelise konkurentsi soodustamine. Kutsehariduses siduda koolid nõudlusega st ettevõtjatega koos koolide privatiseerimisega ettevõtlusorganisatsioonidele ja ettevõtjatele. Kõrghariduse tasemel saata hulga meie parimaid ajusid välismaale õppima ja meie enda ülikoolide arvu kärpida läbi neile esitatavate nõuete drastiliselt. Kvaliteetse hariduse tagamiseks on igal tasandil Eesti ühiskonnal ressurssi oluliselt väiksemas arvus õppeasutustes. Meie konkurentsieelis saab olla ideedes mitte musklites.
2. Tervishoid. Personifitseeritud tervisekontode süsteemi rakendamine, millele laekub osa inimese sotsiaalmaksu ravikindlustuse maksest. Kolme sambaline raviteenuste rahastamise süsteem – solidaarselt makstavad suuremahulised teenused, personifitseeritud tervisekontode kaudu kaetavad üldteenused ja oma taskust finantseeritavad teenused ala hambaravi.
3. Sotsiaaltoetused. Lõpetada laustoetamine, viia toetused vajadusele põhinevaks ja testivale alusele.
4. Administratiivpoliitika. Avaliku sektori tegevus tuleks paljuski kujundada ümber enam eesti inimeste huvide põhiseks. Huvide põhine tegevus võimaldaks käsitleda kogu halduskorraldust sh haldusterritoriaalset korraldust hoopis teisiti ja võimaldaks saavutada suurt ühiskondliku kogukulu kokkuhoidu läbi efektiivsuse.
5. Pensionid. Pensionide osakaal riigieelarvest ja SKP-st on kasvanud tasemele, kus ilma laenuta pensionite maksmist finantseerida pole võimalik. Midagi tuleb teha. Üks võimalus oleks pensionid muuta allapoole liikumise suhtes paindlikuks, võimaldades pensioniindeksil muutuda negatiivseks. On loogiline, et kui pensionide ideoloogia on olnud, et pensionärid peavad saama osa solidaarselt üldisest heaolu kasvust, peab solidaarsus kehtima ka üldise heaolu languse juures. Praktikas saaks seda teha läbi pensionidele täiendava tulumaksuvabastuse kaotamist. Näiteks tulumaksuvabastuse 3000 krooni kaotamisel väheneb keskmine pension ca 10 protsenti ehk 500 krooni. See oleks ilmselt suhteliselt proportsionaalne, arvestades 5-protsendist pensionikasvu märtsi
6. Maksukeskkond. Stabiilsus ja etteennustatavus on siin märksõnad. Tunnistan ausalt, olen selles poliitikas ise teatud ideoloogilises kimbatuses, kuidas minna edasi. Kas muuta Eesti maksusüsteem tõeliselt proportsionaalseks, madalate määradega, ilma erandite ja maha arvamisteta. Või muuta täiesti kurssi ja võtta ambitsioon läbi erandite teha Eesti kapitalile magusaks. Olla paindlik ja pakkuda personaalset lähenemist.
1,3 miljoniga Eesti vajab 30-40 head kokkulepet kapitali omanikega investeeringute osas mahus 10-15% SKP-st uue majandusarengu saavutamiseks paari aasta pärast. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda selle tehingu jaoks optimaalset maksu- ja administratiivset keskkonda.
7. Euro. Muud valdkonnapoliitikad tuleb allutada selle eesmärgi saavutamisele. See on lühiajaliselt valus, kuid pikaajaliselt tagab see ühiskonnale suurima heaolu kasvu. Samas on riskid euroalaga liitumise kriteeriumide mitte täitmiseks väga kõrged. Seetõttu olen pidanud ääretult vajalikuks koalitsioonileppes kirjutada lahti ka plaan B kui euro eesmärki ei saavutata. Mida me siis teeme süvenevas kriisis? Variant B tuleks kindlasti kiiremas korras mängida läbi vältimaks potentsiaalset emotsionaalset kokku kukkumist peale euro eesmärgi mitte saavutamist.
Lõpetuseks. Kõige suurem istuva valitsuse nõrkus paljude nõrkuste hulgas on suutmatus panna kokku vähegi pikemat vaadet Eesti riigi arengule. Loomulikult saab see toetuda teatud eeldustele. Võtta eelduseks peaministri poolt mõned nädalad tagasi välja öeldud positsioon Eesti järgmise kümnendi 7% keskmist majanduskasvu kiirelt vananeva rahvastiku valguses, kus kasvava tööealise elanikkonnaga USA-s räägitakse jätkusuutlikust kasvust 2% ringis ei võimaldagi kvaliteetsete otsuste langetamist.
Siiski oleks ad hoc kärpimise kõrval vaja 5 aasta plaani riigi rahanduse korraldamiseks võttes aluseks stsenaariumi, et kogu 2010-2014 summaarne majanduse reaalkasv on 0 võrreldes 2009. aastaga. Ilma sellise plaanita läheme aastapõhiste kärbetega rappa. Seda ei ole võimalik saavutada aga enne kui erakondade spindoktorid loobuvad poliitika märgipõhisest käsitlusest. Kus oma märke tuleb hoida ja konkurendi omi peksta.
